Jaanus Johanson on eestlane, kes lõpetas “lavaka” 32 aastat tagasi Riias. Sealtpeale Valmiera teatri näitlejana töötades on ta alati unistanud mängimisest ka isamaal ja emakeeles. Unistus täitus tänavu suvel Tartus.
“Õieti päris teadlikult olen seda tahtnud 1990. aastate algusest,” rääkis Jaanus. Ta on palju tõlkinud ja aastaid Valmiera teatri ja Ugala suhteid vahendanud. Möödunud aastal käivitus Eesti-Läti kirjanduslik ühisprojekt “Kristjan Jaak ja Eduards”, mille käigus literaadid jalgsi Tartust Riiga matkasid. Samal ajal mängis Valmiera teater Vabadussõja teemalist vabaõhuetendust Võnnus, kus Jaanus mängis eestlast ja sai paar lauset öelda ka eesti keeles.
Tänavu Tartu Raadi mõisas etendunud Andres Keili näitemängus “Kristjan Jaak laskub maa peale” rääkis Johanson neljas keeles: ta kehastas Rootsi kuningas Gustav II Adolfit, kes vihastudes karjus rootsi keeles, ülikooli professorina rääkis ta saksa keeles, läti luuletaja Eduards Veidenbaumina rääkis eesti keelt, kuid luges ka ühe Veidenbaumi luuletuse originaalis. See on hetk lavastuses, kus võimekas näitleja täielikult avaneb. Sama juhtuks kindlasti ka eesti keeles mängides, kui esimesele võimalusele järgneksid veel teised.
“Kui saad publiku kätte, siis on see hea tunne. Kui saad seda veel eesti keeles, siis on päris hea,” kinnitas näitleja.
Kodumaa ja isamaa on erinevad
Nagu Kristjan Jaak, on ka Jaanus Riias kasvanud eestlane. Milline tunne on olla Riia eestlane?
“Olla eestlane, olgu Lätis või mujal… Minu jaoks on sõnadel kodumaa ja isamaa erinevad tähendused,” vastas Jaanus. Kristjan Jaak Petersoniga puutus Jaanus Johanson esimest korda kokku alles 2001. aastal, kui möödus 200 aastat luuletaja sünnist ja Riia Suurel kalmistul avati mälestuskivi.
“On küll teada, et ta on sellele kalmistule maetud, aga täpset kohta ei teata. Suurel kalmistul on ka Krisjanis Barons (läti dainade koguja, kelle pilt on sajalatisel-toim.). Riias Jakobi kiriku kõrval on ka Kristjan Jaagule pühendatud mälestusplaat, sest ta õppis Riia gümnaasiumis. See, et üks maapoiss sai gümnaasiumi, oli tollal väga tähelepanuväärne – tal pidid ikka vägevad sponsorid ja toetajad olema. Ta oli andekas poiss – lõpetas gümnaasiumi kuueteistaastaselt,” rääkis Jaanus.
“Ei, mind ei ole Kristjan Jaaguga varem võrreldud! See oleks küll huvitav, kui mind sajaks aastaks unustataks ja siis keegi Gustav Suits leiaks üles! Näitleja suhtes oleks see väga karm lugu,” naeris näitleja südamest.
“Kuidas on mängida eesti keeles, see on kõige tobedam küsimus, mida esitatakse! Raskus on see, et minu keel pole nii puhas, ma pean mõtlema, kuidas õigesti väljenduda,” selgitas läti näitleja, kes teab oma juuri nii isa kui ema poole neli põlve tagasi ja seal pole kedagi, kes poleks eestlane.
Jaanuse isapoolsed juured on Mulgimaal Karksi kihelkonnas, kuid nii tema isa kui ema on mõlemad sündinud Lätis, Aluksnes.
“1860. ja 1870. aastatel ei jätkunud kõigile maad ja paljud eestlased läksid Aluksne kanti. Mu isa sündis seal 1914. ja ema 1915. aastal. Riiga tuli isa 1935. ja ema 1936. aastal ja nad abiellusid 1941. aastal. Vanal Läti Vabariigi ajal oli seltsielu tugev ja isa oli Riia Eesti Seltsi viimases juhatuses, kuni selts likvideeriti. Ta oli ka siis rivis, kui sama selts 1988. aastal taastati,” rääkis Jaanus, kes perekonna järjepidevuse hoidjana kuulub sama seltsi juhatusse praegu.
“Ei taha midagi halba ütelda, aga … noori ei tule seltsi juurde. Uusi eestlasi on Riias küll palju, aga nemad tegelevad oma äriga, kuuldavasti käivad ka koos ja võtavad kolmapäeviti õlled, aga mitte enam meie seltsimajas – seal on ruumid pikaajalisele rendile antud ja see toimib praegu hotellina, kus kindlasti ei võeta kedagi vastu eesti keeles,” selgitas Jaanus, kes ise Riias viibides isale seltsiks on. Ema on juba igavikuteedel.
Tulge, lavastajad, kutsuge!
Lisaks näitlejaametile Valmiera teatris on Jaanus Johanson Läti Näitlejate Liidu juhatuse esimees.
“Kui Valmieras proove pole, elan Riias. Teen ka tõlketööd ja kuidagi saab praegu ära elada,” rääkis ta. Eestiga võrreldes on Läti kultuurkapitalil palju vähem raha ja teatriprojektid saavad sealt aastas umbes sama summa, mis Eesti teatriprojektid kvartalis.
Jaanus vaatab Riias olles ka palju ka teiste teatrite etendusi, möödunud suvel nägi ta Tartus ära suurema osa draamafestivali tükke.
“Tõelist naudingut valmistas Uku Uusbergi lavastus. Noor poiss, lõpetanud lavaka ainult paar aastat tagasi, aga no nii huvitava tüki teinud, ise kirjutanud ja lavastanud,” kiitis Läti näitlejate Liidu esimees, nentides samas, et sama draamafestival pakkus ka niisuguseid etendusi, mida lõpuni vaadates tuli pingutada.
“Mulle ei meeldi halb teater, rumal teater. Riias meeldivad mulle Hermanise viimase hooaja tükid, see lavastaja on lõpuks üle elanud selle haiguse, et ainult festivalide jaoks tükki teha ja korjata siis auhindu, olla Euroopa parim… Mulle on jäänud mulje, et seda taotleb Eestis praegu Ojasoo… Hermanis aga lavastas viimasel hooajal kolm niisugust tükki, mis on tõeliselt ainult Läti jaoks! Ta on küll oma stiili ja töömeetodit jätkanud, aga kui leiad nii sügavad metafoorid, et paar lehte pead seda kirjeldama, siis see on tõeliselt suur nauding. Sõnateatril on alati keeleprobleem. Teater ei pea olema loosung, ta peab andma omamoodi emotsionaalset katarsist. Ma pole nõus, et kuna elu on raske, tuleb teatris pakkuda midagi lõbustavat. Mine naera tsirkuses, kui elu on halb. Teater ei pea alati ka esteetilist naudingut pakkuma. Loodus pakub seda palju rohkem, loodus on nii täiuslik, et sama hea ei ole teatril olla võimalik. Hea teater ootab vaatajat, kes on suuteline süvenema.”
Kas esimene eestikeelne lava- (või muru-) võimalus jääb ainukeseks või paistab tulevikus rohkemgi eestikeelseid rolle?
“Tulge, lavastajad, kutsuge!” naeris Jaanus. Ise lavastama ta ei kipu, sest on näitleja, kuigi mõne katse on ta teinud. “Eestis lavastab igaüks, kes tahab, see on natuke üllatav, kuigi mõned tulevad sellega päris toime.”
Kuigi näitlejaamet on olnud see, mida Jaanus Johanson terve elu on pidanud, on ta seda oma sõnul mõnikord ka kahetsenud.
“Ikka olen kahetsenud, et olen näitleja, kui ei ole lastele raha anda. Inimesed usuvad, et näitleja peab elama õhust ja armastusest, sest ega paljud ei tahakski pileti eest raha maksta. Keegi ei taha maksta. Mina ka ei taha. Kui inimesed poleks sunnitud sööma või bussiga sõitma, siis nad ei ostaks ka toitu ega sõidupiletit. Teatris käima ei sunnita kedagi,” rääkis mees, tõdedes, et aated maapealset eksistentsi ikkagi ei toida.
Jaanus Johansoni kohta on öeldud, et ta on palju rohkem lätlane, kui on paljud rahvuselt lätlased. Ajastute vahetusel, mida tagantjärele laulvaks revolutsiooniks kutsuma hakati, oli ta poliitiliselt väga aktiivne ja tegeles aastaid hiljemgi päevapoliitikaga, kuuludes Valmiera linnavolikogusse. Miks on ta ikka Valmiera näitlejaks jäänud, pole kandideerinud Seimi ega isegi teatrit vahetanud? Nüüd ometi on ju igatsetud vabadus ja kõik peaks olema kõige paremas korras…
“Parteidesse pole ma astunud, alates kommunistlikust. Roheliste liikumisega olin seotud, koos oma poegadega seisin selle vastu, et Valmiera kõige kõrgema koha peale ei ehitataks Maxima kauplust, aga maa kuulus kirikule, see müüdi maha ja meie kohta öeldi, et me oleme saatanast. Sain aru, et olen jõuetu. Mis vabadus? Riigi iseseisvus, see on väga oluline! Aga vabadus? Näitlejal ei ole kunagi vabadust! Näitleja on alati sõltuv lavastajast, teatridirektorist ja materjalist. Lätis pole kõndimine ühest teatrist teise levinud ja vabakutselisi näitlejaid on väga vähe. Mina teen küll igal hooajal vähemalt midagi ka väljaspool Valmierat, tänavu siin Tartus, möödunud hooajal mängisin Riia teatris “Kabata”.”
Usinad saavad esikohale, inimest pole vaja
“Ma käisin Brasiilias. Seal oli kohutavalt palju inimesi ja peaaegu keegi ei rääkinud inglise keelt. Siis mõtlesin, et kui neil on küllalt nende endi keelest, siis miks meie, lätlased või eestlased, ei saaks samuti nii elada, et oma keelest piisaks. Eestlased vene ajal ei rääkinud vene keelt, aga praegu aetakse mulle Tartus inglise keelt peale! Tõelised eestlased ei rääkinud vene keelt, miks nad selle inglise keelega nii usinad on? Või teine näide: olin rahvusvahelise projektiga Saksamaal, vabal ajal rääkisid kõik näitlejad omavahel inglise keelt ja mina olin Saksamaal oma saksa keelega vähemuses!
Erinevatel inimestel on nii palju erinevaid vajadusi. Kui saadakse kõik ühtemoodi kanakotletti sööma, siis on neil, kes maailma juhivad, palju lihtsam. Kas siis ei keelata kõike juba ära, et inimesi oma sõltuvusse saada ja kontrolli omada? Minul lõpeb tööpäev kell 23 ja ma ei saa pärast seda enam õlut osta. Kõige rumalam ja õudsem on aga see, mis toimub hariduses — usinad saavad esikohale! Sa pead hästi õppima, olema usin selleks, et saada lävend, millega saab eelarvelisele kohale. Inimest ennast pole vajagi, saadad ainult netiga andmed. Näitlejatel on veel katsed, aga eks needki kaovad varsti, peaasi, et oled usin.”
<span style=”FONT-FAMILY: Arial; FONT-SIZE: 10pt” lang=”LV”>Nii muretseb maailma tuleviku pärast mitte poolitatud või jagatud, vaid korrutatud rahvustundega näitlejast isa, kelle vanim poeg töötab Valmiera teatris butafoorina, keskmine on Uues Riia Teatris valgustaja ja tänavu gümnaasiumi lõpetanud noorim peab lavakunstikateedrisse proovimisega aastakese ootama, sest sinna võetakse vastu üle aasta.
Jaanuse kolm poega on kõik lätlannast ema lapsed ja eesti keelt ei räägi neist keegi.
“Passi järgi on Rein lätlane ja Laur eestlane, aga Eduardilt enam ei küsitudki, rahvus olla nüüd juba isikuvabaduse piiramine,” muigas isa.
Vaimsuse ja religiooni vahel on väga suur vahe
Valmieras Maxima pärast peaaegu kirikuvande alla sattunud Jaanus on pärit tõsiusklikust perest ja tema vend Valdek on Tallinna Pühavaimu kiriku õpetaja.
“Sellest on palju kirjutatud ja mina ei hakka enam vennaga vaidlema, aga ma näen religiooni ja vaimsuse vahel kuristikku. Ristiusk on sajandeid tegelenud poliitika ja vallutamisega, kuigi usk peaks inimest toetama. Mu vend on õieti aus, ta usub ausalt ristiusu peapostulaate, aga mina nii ei saa, ma peaksin valetama, kui peaksin igal pühapäeval kirikus usutunnistust lugema.
Tähtis on see, kas inimene suudab oma elus iseendaks jääda ja täita neid eetilisi postulaate, mida ta on püstitanud. See on sisemine või pigem eetiline imperatiiv. Peaasi, et inimesel jätkuks vaimsust! Kui keskajal tegeles vaimsusega ainult aadel, siis praeguse aja märk on see, et üha rohkem on neid, kellel on võimalus ennast arendada ja kippuda vaimsuse poole. Ma ei ole skeptiline. Asi on rohkem tunnetuses. Kõik religioonid on üks ja sama, kui kellelgi on vaja leida konkreetset, siis ta teeb seda. Mul pole praegu seda tunnet, et ma kirikut vajaksin, kuid ka mina loen mõnikord Meie isa palvet valjusti ja ma ei hakka ristiusu vastu võitlema,” märkis Jaanus, et ära tuleks keelata need sektid, kes inimesi vaimselt ahistavad.
“Ära tee teistele halba, ära tee seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse, austa oma isa ja ema, sellised põhipostulaadid kehtivad igas usus. Kõik tuleb endale tagasi ja pole ju väärt katsetada, kas võiks ka teisiti minna.”
Jaanus Johansoni CV
*Sündinud 1956. aasta 19. aprillil Riias
*Lõpetanud Riia 6. Keskkooli 1974. aastal
*1978. aastal – Jāzep Vītolsi Läti Riikliku Konservatooriumi Teatrikateedri, näitlejate-lavastajate kursuse, draama
– ja kinonäitleja erialal
*Alates 1978 Valmiera draamateatri näitleja
*2004 Läti Kutseliste näitlejate ühenduse juhatuse esimees
*Tõlked eesti keelest
Näidendid: A. Kitzberg “Libahunt” (VDT), J. Tätte “Ristumine peateega”(VDT),
“Palju õnne argipäevaks”, A. Kivirähk “Eesti matus” (VDT) jt.
“ESTO-
i
JAANIKA KRESSA
