Head püsiautorid on ajakirjandusväljaande ja selle lugejate jaoks suur väärtus. Vooremaa lugejad on õppinud juba ootama Jaanus Järsi vaimukaid vestelisi arvamuslugusid, mis annavad tunnistust nende autori stambivabast mõtlemisest, teravast pilgust ühiskonnaelu nähtuste suhtes, laiast silmaringist ning oskusest ka tõsistes asjades naljakat näha.
Jaanus Järsi nimi polnud Vooremaa lugejatele võõras ka varem. Umbes seitse aastat tagasi sai leheveergudel kirjutatud temast kui “paadunud” kollektsionäärist. Ta on praegugi Tartu Filatelistide Seltsi esimees (ta ise nimetab end asjaajajaks) ja Tartu kollektsionääride laada korraldaja. Juttu on olnud ka Jaanus Järsist kui harrastusnäitlejast ja -lavastajast ning luuletekstide loojast ja esitajast. Ent alustagem seekord kaugemalt.
Jaanus Järs on päritolult pärnakas. Praegu tal Pärnus enam peatuspaika pole, sest pärast isa surma kolis ema Tartusse, kus elab ka Jaanuse õde. Jaanus ei pea end eriliseks nostalgitsejaks, aga kolm aastat tagasi kirjutas ta jutu “Kohtumine lapsepõlvega” ja saatis selle Loomingule. Kas see seal kunagi ka trükivalgust näeb, pole teada, aga lootust on.
Pärast keskkooli lõpetamist läks Jaanus Tartu ülikooli bioloogiat õppima. Kui ta ülikooli lõpetas, oli tal juba olemas töökoht sealsamas Tartus, Jaan Undi juhitud pedagoogikalaborisse, kus tema üheks ülesandeks oleks saanud õpikute kirjutamine. Ülikooli suunamiskomisjon sellist töökoha valikut siiski ei aktsepteerinud ning saatis Jaanuse “elule lähemale” ehk Harjumaale Padise kooli. Mõne aja pärast selgus, et ka lähedal asuvas Rummu vanglas on keemia- ja bioloogiaõpetajat vaja. Jaanus võttis väljakutse vastu ning hakkaski tavakooli kõrvalt ühel-kahel päeval nädalas vanglakoolis tunde andma. Ta puutus kokku just korduvkaristatutega ja võib öelda, et sai kohe pedagoogikarjääri alguses omapärase töö- ja elukogemuse.
Padiselt lahkus Jaanus nelja aasta pärast, sest temast oli vahepeal saanud perekonnainimene: ta oli abiellunud juba tudengipõlves armsaks saanud Eveliniga ning nende perre oli sündimas esimene laps. Nende esimeseks ühiseks elukohaks sai Tartu külje all asuv Ülenurme, ent sinna ei jäänud nad kauaks: sealne ühetoaline korter oli lapsega pere jaoks liiga kitsas.
Lugu, kuidas Jaanus Luual majaomanikuks sai, iseloomustab hästi Eesti elu 1990. aastate alguses: hea õnne korral võis siis müstiliselt kasulikke tehinguid teha, aga halva õnne korral ka üleöö kõigest ilma jääda. Jaanuse isa, kes töötas Endla teatris, sai nimelt 1991. aastal ootamatult autoostuloa: siis eksisteeris veel selline nõuka-aja jääknähtus. Jaanuse isa polnud teatri autojärjekorras sugugi esimene, aga kuna teada oli, et rohkem ostulube ei tule, otsustati see viimane kõigi autotahtjate vahel välja loosida. Ning loosiõnn naeratas Jaanuse isale. Et Jaanusel oli vaba raha, ostis ta isale määratud masina välja (isal endal polnud juhilubagi!) ja pani lehte kuulutuse, et vahetab auto maja vastu. Ning imekombel leiduski inimene, kes talle tuttuue Žiguli 063 vastu Luual asuvat maja pakkus. Kui Jaanus seda lugu oma Hollandi tuttavatele rääkis, pidid nood endale pisted kõhtu naerma.
Brežnevi aeg
Luuale tulles polnud Jaanusel plaaniski tööle asuda, sest kogenud kollektsionäärina oli ta võimeline ka üht-teist müües endal “naha toore” hoidma, ent kuuldus sellest, et Luuale on kolinud diplomeeritud bioloogia- ja keemiaõpetaja, levis ning Jaanus kutsuti Luua metsanduskooli tööle. Samas sai pärast lapsepuhkusi tööd ka Jaanuse kaasa Evelin.
Ligemale veerand sajandi jooksul jõudis Jaanus metsanduskoolis õpetada õige mitut ainet: bioloogiat, keemiat, kunstiajalugu, inglise keelt, ajalugu, ühiskonnaõpetust. Need aastad tõid töörõõmu, aga tihti ka kahtlusi, kas klassi ees veedetud ajast ikka kasu ka on.
“Minu probleem oli selles, et õpetasin üldaineid ja noorema vanuseastme õpilastele, kes on parajad pujäänid. Ametikoolis peetaksegi olulisemateks ametiõpetajaid ja need, kes üldaineid annavad, kipuvad jääma nn teise sordid õpetajateks,” ütles Jaanus.
- aasta juunis tuli tal vastu võtta koondamisteade. Ühest küljest oli see paratamatus: kutseõppesüsteemi reorganiseerimise käigus üldainete osa vähendati ja seepärast oli vähem vaja ka üldainete õpetajaid. Ent Jaanus usub, et koondamisel mängis teatud rolli ka tema isik.
“Sain küll kõigiga enamasti hästi läbi, aga ma polnud sellel mänguväljal kõige prognoositavam ettur,” ütles Jaanus.
Talle oli juba mõnda aega tundunud, nii riigi kui ka kollektiivi tasandil hakkab Brežnevi aeg tagasi tulema ning maad võtma stagnatsioon ja sõnavabaduse piiramine. Jaanusel oli aga kombeks asju, mis talle ei meeldinud, välja öelda.
Justkui ette tundes, et tema elu peatselt muutuma hakkab, alustas Jaanus 2015. aasta alguses päris suure hooga luuletuste kirjutamist. Õpetajakarjääri lõppemisest inspireeritud mõnerealises luuletuses on mitmetähenduslik fraas “linnuke lahtrist on lennanud ära”.
- aasta oli Jaanuse jaoks mitmes mõttes enda elu vaatlemise ja muutmise aasta. “Kirjutasin toona nii palju luuletusi, et neist saab kogu kokku panna. Lähitulevikuks peaksingi selle töö ära tegema,” sõnas Jaanus.
Nagu reeglid ette näevad, registreeris ta end töötuks. Tema sõnul oli päris huvitav teada saada, mis hakkab inimesega juhtuma, kui temast töötu saab ja ta oma senise ühiskondliku staatuse kaotab. Sellest kirjutas ta vaimuka loo Palamuse Valla Teatajasse.
Kui töötukassa esindaja uuris, mida ta siis edasi tegema tahaks hakata, pakkus Jaanus algul, et võiks ka taas õpetajatööd teha. Ent siis leidis, et õpetaja on juba oldud ja teised asjad meeldivad talle tegelikult rohkem.
Nagu Kiir Tootsi talus
Tudengipõlves kuulus Jaanus kirjandusrühmitusse Vile. Kui ta nüüd endiste klubikaaslastega kokku sai, ilmnes, et mõnigi neist teeb enda ära elatamiseks kirjutamise kõrvalt käsitööd. Jaanuselgi tekkis plaan minna Tartu kutsehariduskeskusesse puutöö- ja keraamikakursusele, aga siis vahetus tema töötukassa poolne juhendaja. Uus juhendaja laitis selle mõtte maha ja soovitas Jaanusel minna hoopis mõnda käsitöökotta oskusi omandama. Ainus käsitöökoda, mida Jaanus teadis, oli Palamuse klaasikoda. Nii asuski Jaanus selle perenaise, kunstnik Ene Luik-Mudisti käe all vitraažide tegemist õppima. Jaanuse meelest nägi see algul välja, nagu Kiire põlluvirtsahvti tudeerimine Tootsi juures, aga kui esimesed klaaspildid valmisid, jäid nendega rahule nii autor kui ka juhendaja. Esimene laat, kuhu Jaanus oma vitraažidega välja läks, oli mulluse Eesti naiste tantsupeo käsitöölaat. Mõned taiesed õnnestuski tal seal maha müüa. Nii tekkis tunne, et valitud tee on õige.
Kunstiga oli Jaanus ka varem kokku puutunud. Lapsena käis ta kunstiringis, noorukina kogus kunstimarke ja –raamatuid. Isaga käis ta läbi ka Ermitaaži Leningradis ja Moskva tähtsamad kunstimuuseumid. Padise-perioodil oli ta usin Tallinna näituste külastaja ja pääses mõne oma kunstiarvustusega ka leheveergudele.
“Kunsti tegemise kogemus on mul napp, aga vaatamise kogemus suur. Ja sellest on ilmselt abi olnud. Maalida ma ei oska, aga värvilisest klaasist pildi kokku panekuga saan hakkama. Mõlemal juhul peab tulema ühtne tervik,” ütles Jaanus.
Ta on lisaks laatadel müümisele täitnud ka spetsiaalseid tellimusi. Hiljuti tellis keegi temalt näiteks Tartu kaarsilda kujutava vitraaži.
Klaastaiesed, mis sulatusahju ei vaja, saab Jaanus kodus valmis teha. Ta on oma koju välja ehitanud ruumi, mida nimetab lobaratooriumiks. Seal on hea lobiseda, aga ka kirjutada ja vitraaže teha. Seal võib näha tervet rida Jaanuse käe alt tulnud klaaspilte. Neid vaadates ilmnes, et Jaanus oskab oma taiestesse igasuguseid sümboleid, vihjeid ja lugusid peita. Ning et tal on silmapaistvalt hea maitse ja kompositsioonitaju. Nii et vitraažikunsti alal tasub tal kindlasti jätkata.
Nagu Kärna Ärni
Jaanus ise peab end siiski sõnas tugevamaks kui pildis. Padise-ajal kirjutas ta päris innukalt, ent pärast seda saabus päris pikk “vaikiv ajastu”. Tõsi, kirja panemist ootavaid mõtteid keerles tal ka selle pausi ajal peas päris tihti. Nüüd on Jaanus siis paar aastat jälle järjekindlamalt kirjatööga tegelnud.
Oma esimesel kirjutamisperioodil saatis Jaanus mitu lugu huumoriajakirjale Pikker, kus enamik neist ka avaldati.
“Panin kirja mõned seigakesed oma elust, mis tundusid naljakad. Pikri tollased honorarid ahvatlesid kirjutama ka,” meenutas Jaanus.
Üks tema humoresk, “Arno ja tomat”, trükiti tema teadmata ära isegi ühes huumorikogumikus – kõrvuti Aimla ja teiste tollaste korüfeede juttudega. Jaanus leidis selle kogumiku kogemata Kabli puhkekodus riiulist.
“Mõnel on absoluutne kuulmine, mõnel absoluutne mälu, aga minul on absoluutne huumorimeel. Ja sellist kalduvust võib ju ära kasutada,” arvas Jaanus.
Vooremaale kirjutas ta esimese vestelise arvamusloo umbes aasta tagasi, kui Eestis käisid parasjagu presidendivalimised. Protsess oli värvikas ja absurditeatri elementidega ning Jaanusel, kes oli parasjagu reisibussiga Austriat avastamas, aga interneti vahendusel kodustel sündmustel ikka silma peal hoidis, tekkis isu sel teemal midagi kirja panna. Kui esimene lugu ära avaldati, pakkus Jaanus, et ta võiks ka edaspidi saata Vooremaale lugusid, kus toimetab üks selline natuke Kärna Ärni moodi tegelane, kes kannab aga siiski reaalselt eksisteeriva inimese, st Jaanus Järsi nime.
“Osalt olen see nagu mina, osalt aga kirjanduslik kuju,” selgitas Jaanus. “Ma olengi nuputanud enda jaoks välja termini “psühhodramaturgia”. See tähendab, et su elu on seiklus ja sa võid seda seiklust laiendada ka suvalistesse argitegevustesse. Isegi puulõhkumisest või kasvuhoone ehitamisest võib teatud mõõtkavas saada niisama oluline sündmus, kui laulupidu või Louvre’i külastus. Kõik sõltub enda suhtumisest. Ma vaatan justkui kõrvalt, kuidas see minunimeline tegelane toimetab, ja panen siis nähtu kirja.”
Vesteid kirjutades on Jaanusele teatud määral eeskujuks Karel Čapek ja Oskar Luts. Vooremaas ära ilmunud lood riputab ta Facebook’i üles ja sealt tuleb neile päris head tagasisidet. Üks luualane ütles talle aga hiljuti, et see olnud päris tore, et ta koolist ära koondati: muidu oleksid need vested ilmselt kirjutamata ja rahval lugemismõnu saamata jäänud.
Nimi teatrist
Jaanus Järsi nimi on hästi tuntud ka Jõgevamaa harrastusteatri tegijate hulgas. Jaanuse lapsepõlv oli tegelikult tihedalt teatriga seotud, sest tema isa töötas, nagu eelpool mainitud, Pärnu Endla teatris: algul näitlejana, hiljem valgustaja ja elektrikuna. Nimigi pandi Jaanusele teatrist inspireeritult. Ajal, mil Jaanus sündis, mängis ta isa nimelt “Libahundi” lavastuses sulast, kelle nimi oli Jaanus.
“Kui mu õpetajast ema “Libahundi” lavastust vaatamas käis, veel sündimata mina kõhus, hoidis üks isa kolleeg emal silma peal, et ta paugutamise peale liialt ei ehmataks: “Libahundi” lõpus peab üks peategelasi, Margus, ju püssi laskma,” ütles Jaanus.
Otse loomulikult vaatas ta lapse ja noorukina ära kõik Endla lavastused. Enamasti valgustajaloožist, aga kui saalis vabu kohti oli, siis saalist.
Luual sattus ta teatritegijate hulka aastatuhande vahetusel, kui Ülle Meos tõi välja tüki, mis oli inspireeritud “Cantebury lugudest”, aga Luua oludele kohandatud. Seejärel tõmmati ta aga Palamuse näiteseltskonda. Ta tegi kaasa Valdi Reinase nukulavastustes, aga kõige uhkemaks tööks sai Arno roll Raivo Adlase lavastatud Madis Kõivu “Talis”.
“See võis olla ka lihtsalt kompliment, aga mõned ütlesid, et Palamuse amatöörteatri “Tali” lavastus oli parem kui omaaegne Vanemuise lavastus. See tuli tõepoolest päris terviklik välja,” ütles Jaanus.
Tema Arno on minulgi tänini silme ees. See sürreaalne rähklemine elu ja surma, ärkveloleku ja une piiril sobis talle kuidagi eriliselt. Jaanus on kaasa teinud ka mitmes Tabivere harrastusteatri lavastustes, mille välja toonud Raivo Adlas ja Peeter Kollom. Lõpuks hakkas ta aga ise lavastama. Esimese lavastamiskatse tegi ta Luua metsanduskoolis, aga sealsed õpilased käisid nii heitlikult kohal, et asi jäi pooleli. Nii et lavastajakogemuse asemel sai Jaanus siis pigem hingelise trauma. Maarja-Magdaleena rahvamajas tegutseva Wiera teatriga on tal tekkinud aga väga hea koostöö. Seal on kodune ja sõbralik keskkond ning mõnus näiteseltskond. Viimati tõi Jaanus Wiera teatri trupiga välja Andrus Kivirähki “Inimväärse elu”. Seda tükki sai näha möödunud pühapäeval toimunud Maarja-Magdaleena sügislaadal Kurepesa talu õuel. Järgmisena kavatseb Jaanus välja tuua tüki, milles peategelaseks kass.
Teater on Jaanuse jaoks huvitav hobi, aga päris näitlejaks või lavastajaks pole ta kunagi saada tahtnud.
“Teatrit tehes saad läbi elada teisi elusid, saada kellekski, kes sa tegelikult pole. Üks asi ongi vaadata proffide tehtud teatrit, teine asi aga ise “psühhodramaturgiat” harrastada. Aga harrastajatelgi võib teatritegemine nii hästi välja tulla, et kõlbab teistele näidata.
Olen aja jooksul selgeks saanud, et isetegevus, rahvakunst on maakohas väga vajalikud asjad,” ütles Jaanus Järs.
Vooremaa lugejad ootavad temalt aga üha uusi vestelisi lugusid. Ja Eesti elu pakub nende kirjutamiseks materjali vist rohkemgi, kui üks mees kasutada jõuab.
Jaanus Järsi elukäik
* Sündinud 25. detsembril 1961 Pärnus
* 1980 lõpetas A. Jakobsoni nim Pärnu 1. keskkooli ja 1985 Tartu ülikooli bioloogiaosakonna
* 1985-1989 oli Padise põhikooli bioloogia-, geograafia- ja keemiaõpetaja ning kohakaasluse alusel Rummu vanglakooli (ametlikult Padise õhtukooli) õpetaja
* 1989-1992 Ülenurme keskkooli õpetaja
* 1991-2015 Luua metsanduskooli õpetaja (bioloogia, keemia, kunstiajalugu, inglise keel, ajalugu, ühiskonnaõpetus)
* 2016 asutas osaühingu Luualuule, mille tegevusvaldkonnaks on kunstilooming
* Tudengipõlves lõi kaasa kirjandusrühmituse Vile tegevuses ja on ka hiljem avaldanud luuletusi, jutte, humoreske ja kunstiarvustusi ajalehtedes ja ajakirjades
* On Tartu Filatelistide Seltsi esimees ja Tartu kollektsionääride laada korraldaja
* On alates 2000. aastast harrastusnäitlejana kaasa teinud Luua näitetrupis, Palamuse amatöörteatris, Tabivere harrastusteatris, Tartu Vilde teatris ja Maarja-Magdaleena Wiera teatris (viimases on ta tegutsenud ka lavastajana)
* Perekond: abikaasa Evelin on Luua metsanduskooli õpetaja, poeg Kaur (28) on Kaitseväe veebel ja aastase tütre Sandra isa, poeg Joosepil (23) on pooleli juuraõpingud, praegu teeb ta aga Austraalias põllumajandustöid
Tiia Pärtelpoeg, Maarja rahvamaja juhataja:
Jaanus Järs on meie kandi kultuuritegemistes kaasa löönud 2011. aastast peale. Siis kirjutas ta Maarja-Magdaleena segakooriga lavastatavale laulumängule sõnalise osa, mis jutustas Kalevipoja tegudest. Maarja-Magdaleena Wiera teatris on ta kaasa löönud nii näitleja kui ka lavastajana. Näitlejana sai teda näha Raivo Adlase lavastuses “Adolf Rühka lühikene elu” ja Ene Luik-Mudisti luulelavastuses “Poeedid ja luuletajad”. Tema enda käe all on lavaküpseks saanud L. Aedmaa “Kui lapsed öös näevad und”, J. Patricki ainetel koostatud “Õnnista äid mehi…ja albasid ka” ning A. Kivirähki “Inimväärne elu”.
Wiera teatri seltskond soovib Jaanusega ka edaspidi koostööd jätkata, sest ta on lavastajana väga leidlik, sõbralik, abivalmis ja inimesi kaasa haarav. Ta on ka väga mitmekülgne: lavastust välja tuues võib ta olla ka rekvisiitide valmistaja, osatäitja, muusikaline kujundaja, valguse seadja.
Jaanus on äärmiselt kohusetundlik, hea huumorimeele ja mitmekülgse kunstihuviga inimene. Loen tema kirjutatud luulet ja artikleid alati hea meelega.
RIINA MÄGI
