Sellest Hando Runneli sõnadele loodud laulust ongi justkui jaanipäeva hümn saanud, see on nii paljude lemmik. Tõepoolest, kui ka mitmed lilled praeguseks juba õitseeast väljas, siis rohi, mis meile kui maarahvale ikka oluline, saab täiskasvanuks just enne jaani ja nendes majapidamistes, kus ikka veel (või juba jälle) loomadele kuiva heina varutakse, ei hakata seda varem niitmagi, sest talveks küünidesse pandav peab olema jõudnud täis kasvada.
Kui ilm vähegi lubab, tahame kõik jaaniöö väljas veeta, olla päikesetõusuni ärkvel, teha lõket, otsida sõnajalaõit, kõndida kasteses rohus. Küllap on see tung vabasse loodusse meil päritud esivanematelt, kes uskusid, et piimakarigi tuleb jaaniku lähedalt mööda ajada; et jaanikastes kukerpallitaja saab lahti seljavalust ja muudest tõbedest; et jaaniööl korjatud kimp üheksa õitsva taimega, mis padja alla pandud, aitab korjajal unes oma tulevast näha.
Jaanilaupäeva ilm on muidugi teema, mis aastast aastasse kõneainet pakub, sest soe ja kuiv on see tõesti harva. Aga kui lausa pussnuge ja pisikesi poisse ei saja, püüdkem siiski nii võidupühal kui jaanipäeval võimalikult palju looduses viibida, sest nagu ütleb Runnel: „… sügis jõuab, jääb vaid kuluhein.”
22. juuni 2010
