Ilukirjanduses on Palamuse kandi kuulsamad põllumehed ehk Joosep Toots ja Tõnisson. Tegelikus elus võib samasse kilda lugeda Jaan Kolli, kes sai põllutööd selgeks kodutalus, tegi Siberisse väljasaadetuna tublit tööd ka kaugel Venemaal. Eestisse tagasi tulles õppis agronoomiks, edutati majandijuhiks. Eelmise sajandi 1970.–80. aastatel oli Jaan Koll üks neid põllumajandusjuhte, tänu kellele püsis maaelus talupojatarkus ja jätkusuutlikus, inimestel oli tööd ja leiba.
Jaan Koll on andnud panuse ka Eesti naljakultuuri, kui Oskar Lutsu huumoripreemia üks algatajaid. Möödunud kolmapäeval sooviti põlisele põllumehele õnne tema 85. sünnipäevaks. Memuaaride kirjutamist pole Jaan Koll veel alustanud, kuid ei välista seda, mõeldes just noorematele põlvkondadele.
Räägime sissejuhatuseks suguvõsast, millest pärinete?
„Meie suguvõsa on väga suur. Mu ajaloolasest poeg tegi selgeks, et 1715. aastal elas Palamusel juba neli põlvkonda Kolle. Suguvõsa on välja kasvanud Kolli talust. Vanavanaisa ostis talu aga Änkkülasse. Änkkülas asus ka külakool, milles Oskar Luts haridusteed alustas.
Ise kasvasin kuuelapselises peres. Sarnaselt erinevate aegadega tuli ka teise maailmasõja eelses Eesti Vabariigis maaelus mitmete raskustega kokku puutuda. Olid kriisiajad, vahetati rahakurssi. Teenijaid meie talus polnud. Siis kui, nagu öeldakse, jalad ja kael kandsid, hakkasid kõik lapsed karjas käima. 11–12aastaselt hakkasime hommikuti käsitsi heina niitmas käima. Jõud käis tööst üle, tarvis oli aga ka nutikust looduslikul heinamaal heina niitmiseks. Korralikult teritatud Rootsi vikatitega sai aga hästi tööd teha. Igati kontimööda olid sõnnikuvedamise talgud, kus küll sõnniku põllule viimisel ei istutud koorma otsas, vaid kõndisid hobuse kõrval ja hoidsid ohjasid pihus.“
Kuidas teie kodukandi talud end vanasti ära majandasid?
„Änkküla piirkond kuulus Kuremaa valda. Olen kuskilt lugenud, et see vald oli Viljandimaal asuva Viiratsi valla järel Eesti Vabariigis jõukuselt teine. Eks see sai ka saatuslikuks nõukogude okupatsiooni ajal, kui siit mitmeid inimesi vangilaagritesse viidi või Siberisse küüditati. Selline saatus tabas peaaegu iga teist talu.“
Karm lugu sai osaks ka teie perele?
„Kui 1941. aastal küüditati ennekõike intelligentsi ja teistegi elualade inimesi linnadest, siis 1949 oli põhiliselt maarahva küüditamise aasta. Siis algas ka meie pere, ema ja kolme poja (isa oli juba arreteeritud 1945. aastal) teekond külmale maale.
Täitsime tol saatuslikul hetkel metsas riiginormi. Saime koju ja järgmine päev tulidki küüditajad.
Vanem õde rääkis küll, et „kahtlasi“ autosid sõidab ringi ja jutud käivad küüditamisest. Teadsime aga, et küüditakse kulakuid ehk siis suurmaaomanikke. Pärast Tartu rajooni täitevkomiteesse pöördumist saime selle esimehelt Edgar Tõnuristilt tõendi, et meie peres kulakuid pole. Olime siis kindlad, et meid kuhugi ei viida. Paraku läks aga teisiti. Ja ega kuhugi poleks ka põgeneda olnud. Loomad tuli maha jätta ja minna.
Mu poeg on arhiivis uurinud ka küüditamisega seonduvaid dokumente, kus meiega ümber käimist nimetakse kaugetesse Siberi piirkondadesse väljasaatmiseks eluks ajaks. Veel selgub dokumentidest, et ärasaatjad olid ennekõike kohalikud elanikud. Tavalised Venemaa inimesed võtsid meid aga sõbralikult vastu. Korralikke töötegijaid osati hinnata. Kui lõpetasin autojuhtide kursused, sain kohe uue veoauto GAZ 51. Majandis töötas mitmeid rahvusi: eestlasi, volga-sakslasi, pärast Stalini surma hakkas tagasi tulema haritumaid venelasi, kes olid juba enne Teist maailmasõda vangi pandud.“
Raskete aegade meenutamiseks olete hiljem küüditamispaikadesse ka vabatahtlikult reisinud?
„Jah, olen nendes paikades käinud kolmel korral. Kahel korral käisin üksinda, kolmandal olid kaasas ka noorem ja vanem vend ning Ants Paju. Tema käis koos mu vanema vennaga (omaaegne Eesti Raudtee juht Mart Koll) ka Krasnojarski kuberneri jutul. Venda huvitas kohtumisel raudtee teema, Ants Paju aga Siberi eestlaste olukord ja tulevik. Sellest reisist tehti ka film.“
Mis eelnes sellele, kui teid Palamuse kandis majandijuhiks edutati?
„Pärast Siberist tagasi tulekut olin esmalt põllutööline. Mind taheti kolmeks kuuks tööpataljoni aega teenima saata, millest päästsid mind Siberis läbi põetud linnugripist põhjustatud tüsistused kopsus.
Tubli Jõgeva kopsuarst Aime Jukk saatis mind kolmeks-neljaks kuuks Pühajärve sanatooriumisse. Tema andis tõendi, mille põhjal olen sõjaväeteenituseks kõlbmatu, sest raske füüsiline töö on tervisele ohtlik. Olen doktor Jukile tõesti tänulik.
Töötasin majandis autojuhina ja mind saadeti Moskva sõjatehasesse uue auto ZIL 555 järele. Ameti kõrvalt lõpetasin õhtukeskkooli ning astusin Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse. Ühendamise eelses Kevade kolhoosis sain peaagronoomiks. Jätkasin samas ametis ka pärast kolme majandi ühendamist. Mõnedki käisid seetõttu Jõgeva rajooni täitevkomitee esimees Gori Valguri juures kaebamas, et Siberist tulnud mees pannakse peaagronoomiks. Õnneks oli aeg selline, et kaebamisi ei võetud enam kuigi tõsiselt.“
Kuidas läks üldse korda panna kolhoosile nimeks Kevade?
„Sellise nime sai kolhoos 1957. aastal. Varem oli sama majand kandnud nimesid Estonia ja Molotovi-nimeline kolhoos. Molotov oli aga langenud põlu alla. Külanõukogu esimees soovis kolhoosile Heidemanni nime, sest lähedal asus Viktor Kingissepa nimeline kolhoos. Rahva enamuse tahtel sai majandi nimeks siiski Kevade.“
Kevade kolhoosi esimeheks valiti teid 1974. Kui palju majandijuhi amet sisseelamist nõudis?
„Olin ise nii Venemaal kui ka Eestis mitme esimehe alluvuses töötanud. Teadsin, mis on tööinimestele vajalik ja oluline. Kõige enne tuleb ikka hinnata inimest ja tema eest hoolitseda. Mõistagi on selleks vaja ka raha palga maksmiseks ja muukski otstarbeks, mis normaalse elu jaoks oluline.
Meie majandis tehtud ehitised valmisid kõik mitte riigilaenude abil, vaid oma teenitud raha eest.
Mõnedki plaanid jäid veel teostamata, näiteks majandikeskus ja kultuurikeskus välja ehitama. Projektid olid juba valmis. Turumajanduslikud olud tulid peale. Arvan, et tänases tingimustes olnuks nii suurte hoonete majandamine küllalt keeruline. Kultuurikeskuses pidi olema näiteks 400-kohaline saal.“
Mida arvate erinevatest hinnangutest kolhooside ja sovhooside ajastule?
„On kõlanud jutte, et siis õiget asja ei tehtud ning enamik inimesi oli joodikuid. Tegelikult oli aga kord üldiselt majas. Süsteem võimaldas ka preemiaid maksta. Mõistagi tuli majanduslikult mõelda ja tagada, et töö ära tasuks.
Nii ei sõitnud autojuhid meil kunagi nii, et koormaga kohale ja tühjalt tagasi. Kui kartulit Narva veeti, tuldi tagasi ehitusmaterjali, briketi või muu kraamiga. Autojuhid teenisid korralikult. Mitmed nooremad mehed ehitasid endale ühepereelamud. Mõnedki nendest oskasid ka ise ehitusmaterjalide tehasega vajalikud suhted luua.
Majand andis elamute ehitamiseks protsendita laenu, mis tuli tagasi maksta siis, kui maja valmis oli.“
Praegu on sea-aasta. Kui palju Kevade kolhoosis sigu peeti?
„Ikka peeti. Praegu on Palamusel seafarm, mis töötab täisvõimsusega. Seal toodetakse 60–70 000 võõrdepõrsast, kes üle Eesti laiali viiakse. Palju farmitöötajaid oli ametis ka Kevade majandis. Au ja kiitus selle ettevõtte töötajatele ja üldse kõikidele põllumeestele. Ega kerge see põllumehe elu pole. Ühel aastal on kuivus, teisel jälle liigniiskus.
Vanasti tegi muret tootmine, turustamisega saime hakkama. Nüüd on probleeme mõlemas valdkonnas. Müüa saad, iseasi kas toodangu eest väärilist raha makstakse. Sarnane viletsus oli ka kolhoosiaja alguses. Hiljem kujunes olukord, kus kvaliteetset toodangut müües midagi ikka teenisid. Majandusliku edukäigu tõttu tuli majandisse tööle ka linnainimesi. Neile eraldati korterid. Arengule aitasid paljugi kaasa kõrgharidusega peaspetsialistid.
Nüüd aga on toonased inimesed vanaks jäänud. Majandid lagunevad, raha napib ka fassaadide remontimiseks.“
Kapitalism on maainimesele paras katsumus?
„Eks igal ajastul ole omad head ja halvad küljed. Näiteks ei pea ma õigeks, et ühed on ülirikkad, teistel on raske toime tulla. Sageli jäävad nad pankrotti. Niisugustes tingimustes on enamus väiketalusid pidanud tootmise lõpetama. Suuremad ühistud saavad paremini hakkama. Liiga palju maid ja vara on läinud ka välismaa kapitalistide kätte. Kui väliskapitaliga firmades töötajad arvestavat tasu saavad, on see siiski üks väljapääs.“
Ega Eesti põllumees ometi alla ei anna?
„Palamuse kandis on suurem jagu maid haritud. Piimahinnad olid aga vahepeal sedavõrd madalad, et tootmine osutus äärmiselt ebatasuvaks. Näis, mis elust edasi saab.“
Majandijuhina andsite panuse ka Eesti naljakultuuri. Tänu teile ja ajakirjale Pikker on meil Oskar Lutsu huumoripreemia, mida on välja antud alates 1987. aastast. Kuidas idee selleks tekkis?
„Lähenes Oskar Lutsu 100. sünniaastapäev. Mulle helistas Tallinnast ajakirja Pikker toimetaja Kaido Liiva, kes tegi ettepaneku Lutsu huumoripreemia välja andmiseks. Ma ütlesin, et räägin oma juhatusega läbi ja teeme ära.
Ajakirja majanduslikku olukorda silma pidades leppisime kokku, et Pikrilt on kaaned tunnuskirjale ja majandilt raha. Segadus tekkis aga esimese laureaadiga. Paljud pooldasid preemia andmist Priit Aimlale. Mõned leidsid, et ta on liiga terava keelega ja pakkusid premeerimiseks kirjanik Jüri Tuulikut. Vastav kiri tuli ka parteikomiteest, sest Nõukogude võim kestis ju veel.
Lõpuks sai esimese preemia siiski Aimla. Preemia suuruseks oli kolhoosi esimehe ühe kuu palk, mis jäi 350–400 rubla vahele.
Soovides täpset summat teada saada, läksin Rakvere arhiivi, kuid vajalikke dokumente ei leidnud.
Võimalik, et seoses vaidlustega laureaadi isiku üle, preemiaraha suurust raamatupidamises kirja ei pandudki.“
Milline huumor teile endale meeldib?
„Heal naljal peab ikka maitset ja sisu olema. Pilastaval huumoril ja igasugusel „kammajaal“ pole väärtust. Mulle meeldib selles suhtes väga telesari „Eesti NSV”.“
Millised hobid on töisele elule vaheldust pakkunud?
„Ennekõike jahipidamine. Käime jahis koos sõber Villu Reiljaniga. Viime metsa ka loomadele süüa. Eks olemegi rohkem hobijahimehed. Rõõm on ka looma nägemisest looduses, mis ikka midagi muud kui pildilt vaatamine. Pealegi on loomad küllaltki targad. Nendelt on mõndagi õppida. Nad oskavad näiteks vaadata, kas õhk on puhas. Tänavu on aga teed sedavõrd kinni tuisanud, et igale poole metsa ei saagi minnagi.“
Mis kaheksakümne viie aasta vanuses elujõudu annab?
„Ikka liikumisest ja inimestega suhtlemisest. Mulle on soovitatud Siberis käimisest ja kolhoosi ajast memuaare kirjutada. Pole seda ette võtnud, kuid muidugi võiks. Nooremad põlved teavad nendest aegadest ja oludest ju vähe.“
Jaan Koll
Sündinud 13. veebruaril 1934 Änkkülas Pällu talus
Haridus:
Palamuse mittetäielik Keskkool
Küüditatuna lõpetas 7. klassi Novosibriski oblasti Severnõi rajoonis asuvas koolis
1958 Palamuse Õhtukeskkool (kuldmedaliga)
1970 EPA agronoomiateaduskond kaugõppes
Töö:
Venemaal ning esimestel aastatel pärast küüditamist Eestisse tagasijõudmist põllu- ja metsatööline ning autojuht
1968 ‒ 1974 Kevade kolhoosi peaagronoom
1974 ‒ 1990 Kevade kolhoosi esimees
Palamuse Piimaühistu juhataja
Väikeettevõtja talumajapidamises
Tegevus omavalitsuses:
Valitud korduvalt Palamuse vallavolikogusse
Tegevus kultuurivaldkonnas:
Oskar Lutsu huumoripreemia üks algatajaid (1987)
Tunnustused:
Palamuse valla aukodanik (2007)
Pere:
Abikaasa Vaike, poeg Aare (ajaloolane), tütar Aili (kooliõpetaja), tütar Jaana (Scanola Baltic AS)
Villu Reiljan, Jaan Kolli sõber
„Jaaniga sain tuttavaks kohe, kui 1975. aastal hilisemas Palamuse vallas tööle asusin. Jaan on taluperest võrsunud mees, kes pärast küüditamist Eestisse tagasi tulles oli algul autojuht ja aidamees ning tänu õppimisele jõudis välja peaagronoomi ja majandijuhi ametini.
Temas on sisu, mida on väga vähestele antud. Tohutu töövõime, ausus, tarkus, südamlikkus, lugupidamine kaasinimeste vastu. Jaani agronoomi ja kolhoosiesimehe töö positiivseid jälgi on Palamuse mail veel praegugi. Tublit põllumajandusjuhti tuleb hinnata ka kui Oskar Lutsu huumoripreemia ühte loojat.
Jaan Koll on igati välja teeninud Palamuse valla aukodaniku tiitli. Oleme Jaaniga pikaajalised jahikaaslased. Koos olles räägime paljudel teemadel. Jaani võib nimetada lausa elusaks Palamuse kandi entsüklopeediaks. Tal on tohutud teadmised iga sündmuse ja inimese kohta. Tema teadmised, läbielamised ja elukogemused väärivad üles kirjutamist.
Minule on aga Jaan Koll üks parimaid sõpru nii headel kui rasketel hetkedel.“
JAAN LUKAS
