Öeldakse, et ajakirjanikuks ei sünnita, vaid saadakse. Kuid Jaani puhul on justkui tunda, et tegemist on sündinud ajakirjanikuga, mis siis, et ta seda ise ei tunnista. Ent 30 aastat Punalipus ja hiljem Vooremaas kaastöid teinud Jaan on igale toimetajale turvaliseks tagalaks: kui enam ei tea, mida teha, siis Jaan teab alati. Ja kui vaja, siis ka kell viis hommikul. Pühapäeval. Jõululaupäeval.
Sa ei ole jõgevalane, vaid tartlane?
„Sünnilt tartlane, päritolult võib öelda, et isegi mulk. Isa- ja emapoolsed vanavanemad on Polli ja Karksi kandist pärit.”
Kuidas juhtus nii, et tartlane, kes õppis Tartu ülikoolis ajalugu, sattus Jõgevale?
„Kirjutamishuvi oli mul juba kooliajal. Esimesed lood kirjutasin tänases mõistes gümnaasiumipäevil, Tartu 3. Keskkoolis (tänane Raatuse kool). Kodud Tartus asusid neljas erinevas paigas, viimane neist üsna väikesel Kruusakuru tänaval. Nõukogude perioodil kostus sinna müra Raadi sõjaväelennuväljalt. Elasime ka Raatuse tänaval.
Mul oli plaan minna Tartu 7. Keskkooli (tänane Karlova kool). Aga kuna seal olid professionaalselt väga head, ent karmid kehalise kasvatuse õpetajad Pukid, siis nende hirmus jäi minemata. Huumoriga pooleks võib öelda, et kehalises tegevuses oli siis, ja on ka praegu arenguruumi. Üheks raskemaks harjutuseks osutus võimlemistundides kukerpall. Tartu 3. Keskkooli jääma keelitas ka sealne direktor Marta Roosmäe, kes ise oli ajalooõpetaja.
Ülikooli läksin ajalugu õppima, sest see huvitas. Koolis osalesin ajaloo-olümpiaadidel ja kirjutasin esimesed referaadid. Paralleelselt arenes kirjutamishuvi. Olin ülikoolis teaduskonna pressisekretär, kirjutasin ülikooli ajalehte ja Edasisse. Ülikooli ajalehe toimetaja oli Varje Sootak, nüüdse tuntud kirjaniku Indrek Hargla (Sootaki) ema. Edasisse oli raske sisse saada, sinna kirjutasid kaastöid enamasti ajakirjandustudengid. Siis tuli lasteleht Säde.
Ajaloo teaduskonna dekaan Allan Liim toetas kirjutamist ja võimaldas mul eriprogrammi alusel teha hindelise arvestuse ajakirjanduses vastavalt toonasele õppeprogrammile nõukogude ajakirjanduse teoorias ja praktikas pedagoogika arvestuse asemel. Eeldusel, et otsin endale ise töökoha. Käisin mõningaid ajakirjandusloenguid kuulamas, tegin arvestuse hindele neli. Ent siis tuli töökoht otsida. Edasisse oli ebareaalne saada. Kuna kodu oli Tartus, tuli otsida koht kodu lähedale. Vanemad olid ka 70 lähedal ja oli vaja kodus olla.
Jõgeva oli kodule lähedal ja rongiliiklus hea. Jõgeva inimestest olin kuulnud Ants Pajust, kes töötas Eesti Looduses. Käisin tema käest nõu küsimas, mis ta toimetusest arvab. Tema kiitis mu mõtte heaks ja soovitas proovida.
Tulin ühel päeval rongiga Jõgevale. Esimesena kohtasin Gunnar Isotamme, tema ütles, et ma prooviks ja teeks mõned kaastööd. Tegin ka kaks praktikat. Esimene praktika oli ajalehes Säde ning teine Punalipus. Kui ülikooli lõpetasin, saingi võimaluse Jõgevale tööle tulla. Alguses võeti mind ühe inimese asendajaks, hiljem jäingi tööle.”
Maakonnalehti oli ju teisigi?
„Mõtlesin ka Põlva poole. Esimene lugu Põlva lehte sündis nii, et Jõgeva sordiaretusinstituudi kauaaegne direktor, Põlvast pärit Hans Küüts sai 80. Seega kirjutasin temast Põlvamaa ajalehte Koit. Otsisin veelgi inimesi, kes oleks Põlva või maakonnaga seotud, aga kaugemale kolinud.”
Miks otsustasid jääda ajakirjanikuks, aga mitte tegeleda ajalooga?
„Tundsin, et see töö istub paremini, on liikuvam, vaheldusrikkam ja rutiini vähem. Ajalooteadmisi saab rakendada ka näiteks üldistuste tegemisel ja ajalooalaste artiklite kirjutamisel. Eks ajakirjanik tee ajaloolastele eeltööd, ajaleht on ajaloo allikaks.”
Mis ajendas sind Jõgevale kolima?
„Vanemad läksid aastal 2000 rohkem kui kahe kuu pikkuse vahega igavikuteele. Siis sain rohkem Jõgeval ööbida ega pidanud päris igal õhtul kodus käima. Ega ma ka muidu iga päev koju ei jõudnud. Kui oli pikem tööpäev, sai tuttava juures või toimetuses ööbida.
Korteri ostuplaan oli juba ammu olemas, kaua sa ikka teistel jalus oled. Siis avanes võimalus. Aastal 2001 palus üks perekond minu abi. Nende 8-aastasel tütrel oli diagnoositud kasvaja peaajus. Öeldi, et see ei parane. Aga igal vanemal sureb lootus viimasena. Ja nad tahtsid, et teeksin raadiosaated ja ajalehelood, et inimesed annetaksid. Annetusi tuli, aga arstid olid pessimistlikud. Aga vanemad olid visad. Lõpuks saadi ühendust Soomes töötava psühhiaatri Jaan Olariga, kes võttis omakorda ühendust tuntud Soome kirurgi Hernesniemiga. Tema tegi lapsele operatsiooni, mille järel selgus, et diagnoos polnud eluohtlik. Laps jäi ellu ja paranes. Hiljem kujunesid olud selliseks, et pere kolis oma majja ja mina ostsin nende korteri.
Pikemalt võib sellest õnneliku lõpuga haigusloost lugeda raamatus „Jaan Olari – arst, kes ei mahtunud provintsi“ (toimetaja ja koostaja Tiit Lääne, kaasautor Jaan-Ivo Lukas). Pärast raamatu valmimist kohtusin põgusalt ka kunagi haigusest võitu saanud tüdrukuga, kellest nüüdseks saanud tubli noor naine.”
Kui Jõgevale tulid, ei tundnud sa ju kedagi?
„Olin kuulnud Ants Pajust. Natuke ka Hugo Alterist. Ta jäi meelde ühest telereportaažist, mis oli tehtud ajakirjanike kokkutulekul. Mäletan, et tutvustas seal oma kolleegi, Volga ääres asuva sõprusrajooni Kinežma rajoonilehe toimetajat.”
Toona olid sa noor, 20ndates. Tänapäeva mõistes lapsajakirjanik. Kui palju sa sellist suhtumist tajusid?
„Eks suhtumist ikka oli. Jõgevale tulnuna vaadati algul ikka kui võõrast. Olime kord Julius Tilloga teel Pajusi kanti. Mina „targutasin“, mille peale ütles Tillo, et mida mina, poisike, põllumajandusest tean.”
Kui palju sa end tõestama pidid?
„Gunnar Isotamm oli hea kritiseerija, sest andis stiili suhtes kasulikku nõu, Alteril ei olnud nii palju aega. Isotamm oskas mahlakat stiili õpetada. Ka tegevtoimetajad Herbert Sööde ja Anne Päid (praegu Mihhailov) õpetasid üksjagu. Ajakirjanikult ja fotograafilt Ardi Kivimetsalt on meelde jäänud noore ajakirjaniku tormakust rahustav ütlus „Ära tammu, kuula muusikat“. Tänase Vooremaa peatoimetaja Tiit Läänega sõitsime mõnedki korrad koos ringi – autoks Moskvich pirukas. Nii õppisin tundma maaelu, mitmeid majandijuhte ja põllumajandusspetsialiste.”
Millistes lugudes sa end noore ajakirjanikuna tugevalt tundsid?
„Poliitilistes. Vastavalt töökoha vabanemisele oli ka esimene töökoht poliitikaosakonnas, mida Eesti NSV-s küll parteielu osakonnaks nimetati. Osakonna juhatajaks oli reeglina peatoimetaja asetäitaja, minu ajakirjaniku tee algul siis Gunnar Isotamm.
Siis, kui hakkasid üleminekud tulema: Rahvarinne, laulev revolutsioon – need lood olid huvitavad. Seejärel tulid persoonilood. Tegin rubriiki nagu „Kabinetist koduni“, see oli persoonilugude laadne. Hakkasin intervjueerima inimesi vastavalt nimepäevadele, näiteks mardipäeval toonast Saduküla majandijuhti ja hilisemat maavalitsuse osakonnajuhatajat Mart Toomingat, jaanipäeval Jõgeva Tarbijate kooperatiivi juhatajat Jaan Päeva, tiinapäeval ajakirjanik Tiina Siimetsa, kes oli töötanud ka Vooremaas. Tol ajal hakkasid Eesti ajakirjanduses tulema isikulood, kus küsiti ka pere ja hobide kohta. Enne polnud kombeks eraelust rääkida.
Kui tänapäeval, mil kõrgem külaline maakonda külastab, tehakse pressikonverents, kus ajakirjanikud saavad lühikese aja jooksul küsimusi küsida, siis toona oli teistmoodi. Siis võis külalisega visiidi lõpuni kaasas käia. See andis põhjaliku ülevaate. Vahepeal intervjuud ei saanudki, aga nägid ja kuulsid ikkagi. Kõrgemate tegelastega käis kaasas tavaliselt Hugo Alter, aga mõnikord ka mina või teised. Toonane maavanem Priit Saksing ja tema meeskond soosisid igati, et ajakirjanikud külaliste vastuvõtul algusest lõpuni viibiksid ja nii arutatud probleemidest põhjaliku ülevaate saaksid.
Mäletan, kui Edgar Savisaar Jõgevamaad külastas. Ta oli siis esimest korda peaminister. Ardi Kivimets tegi pilti, mina kirjutasin ühe ja Alter teise osa. Toimetusel oli Zaporožets, Savisaare autod olid enamasti siis juba Volgad ja sapakaga oli raske järele jõuda. Lisaks oli kolonn miilitsaautodest, julgeolekuteenistusest ja ajakirjanikest.
Adaveres oli sündmuse lõpetamine. Savisaar oli mulle varem intervjuuks nõusoleku andnud. Mõtlesin, et saan ta koridorist kätte, aga siis tuli pressiteenistuja ja ütles, et istugu ma parem lauda ja hakaku sööma.
Aastal 1992 oli Koseveski puhkebaasis viimane Tiit Vähi valitsuse nõupidamine. Siis õnnestus mul Vähiga viimaks intervjuu teha. Tal oli küll kiire ja parajasti sauna minemas. Hakkasin intervjuud tegema, aga maavanem Priit Saksing ütles, et saunas intervjuud ei tehta, sest saun on püha koht.”
Kas mäletad oma esimest Punalipu lugu?
„Mäletan, et see oli komsomoliga seotud lugu, kus rääkisin juurdlejaga.”
Oled kõige järjepidevamalt Punalipu ja Vooremaa juures olnud. Ligi 30 aastat.
Aastal 1999 oli toonane peatoimetaja Peep Lillemägi. Tema otsustas nii, et mina ja Ardi Kivimets läksime FIE-deks. Aastal 2009 lõin osaühingu Jaan-Ivo Lukase meediabüroo. Vooremaasse olen kirjutanud aastast 1987. Peatoimetajate Kristiina Tambergi ja Peep Lillemäe ajal tuli ka arvutisüsteem, siis pidi sellega harjuma. Varem võisid ajakirjanikud kirjutada ka kirjutusmasinal ja käsikirjas. Masinakirjutaja lõi nende lood ümber.”
Kas idee, et 10 aastat tagasi oma ettevõtte tegid, oli õige?
„See annab loomingulise vabaduse kirjutada igasse väljaandesse. Muidugi pean kokkulepetest kinni ja hoian materjali vastavalt tellimusele. Olen ettevõtlust vaadanud laiemalt: aidanud raamatuid ja kalendreid koostada. Omal ajal sai tehtud ka trükiseid ja voldikuid, aga see äri on jäänud väikeseks, sest paljud teevad neid ise. Olen aidanud ka tekste koostada neil, kellel kirjutamine pole igapäevatöö.
On saanud ka nalja. Kord sisenes kabineti üks „kurnatud“ olekuga mees, pidas mind advokaadiks ja soovis nõu ja abi võitluseks kohtutäituriga. Honorariks oli tal pakkuda jooki põuetaskus olevast pudelist. Ehk oli tema eksimise põhjus selles, et Kesk-Eesti Ärikeskuses asub tõesti ka juristibüroo. Heaks naabriks meediabüroole on juba aastaid olnud käsitööpoe omanik Eha Alt.”
Kas tol ajal oskasite toimetuses arvata, et arvutiajastu nii kaugele läheb, kui täna on läinud?
„See oli paratamatus. Arvutieelne aeg võinuks ehk kesta kauem, kui peatoimetajad seda võimaldanuks. Noored peatoimetajad soovisid kiiresti muutusi ja neid nõudis ka aeg.”
Oled näinud erinevat riigikorda ja Punalipu muutumist Vooremaaks. Kuidas need sind mõjutasid?
„Punalipu muutumist Vooremaaks mäletan, sest selle kohta on pikad artiklid olnud. Oli palju diskussiooni. Põltsamaa inimestele see eriti ei meeldinud, aga toonane maavanem Priit Saksing ideed toetas ja lõpuks jäi Vooremaa nimi peale. Siis korraldati Sadukülas Punalipu peied, kus Punalipp pandi puu alla puhkama.”
Tekitasid riigikorra ja lehe nime muutus hirmu?
„Ei, sest toimetus oli eestimeelne. Need asjad tuli lihtsalt ära teha, nii oli parteikomitee soov, sest rajoonileht oli nii partei- kui ka täitevkomitee väljaanne. Võib-olla anti mulle neid töid rohkem, need olid võrdlemisi sunniviisilised. Olid partei rubriigid, näiteks „Parteisekretäri argipäev“, „Kommunisti portree“. NLKP-sse kuulus aga ka üsna inimlikke inimesi, kellest sai täitsa normaalseid lugusid. Pealegi olid muutused parteieluski. EKP keskkomitee esimene sekretär Karl Vaino oli „kukutatud“ ja tema asemele tulnud toonases mõttes uuenduslik ja eestimeelne Vaino Väljas.
Kui tulid Rahvarinne ja muinsuskaitseliikumine kirjutasime nendest, rääkisime ka esimestest vabadussammastest. Gunnar Isotammel olid väga eestimeelsed artiklid, kuigi ta oli ise partei liige.”
Mis tunne oli kirjutada parteilugusid, kui ise olid eestimeelne? Kas sinus tekkis vastuolu?
„Sisemiselt vist ikka. Aga inimesed, kellest kirjutasin, olid igalt erialalt. Nad võisid oma erialal väga tublid spetsialistid olla, siis tuligi rääkida nendega erialast. Majandijuhiga rääkisime põllumajandusest ja läksime poliitikast üle. Võtsin seda kui tavalist tööd.”
On need lood sulle kuidagi kätte maksnud?
„Ma ei tunne seda. Toimetuses olid ka erinevad arvamused. Gunnar Isotamm oli Eesti poole, Alter mõõdukas. Herbert Sööde oli hea inimene, aga veendunud kommunist. Ta oli vasakpartei liige kuni surmani.”
Kutsuti sind mõnikord mõne loo eest ka „vaibale“?
„Kahjuks ei. Vanasti oli partei pleenum, mille järel tuli parteikomitee põllumajandusosakonna juhataja toimetusse ja ütles, et pleenumil oli otsus tulnud, et nüüd tuleb rohkem põllumajandusest kirjutada. Sellesse suhtuti irooniaga sellepärast, et pooled lood olid niikuinii põllumajandusest, me teadsime seda kõike.”
Lisaks rubriigile „Kabinetist koduni“ oled sa lehte loonud teisigi rubriike, näiteks horoskoobist. On need olnud sinu ideed?
„Kõik olid minu ideed. 90ndate algul hakkasid isikuintervjuud tulema televisiooni, raadiosse. Püüdsin ka Vooremaasse teha. Ühel hetkel lahvatas horoskoobimaania, siis seostasin seda maakonna tuntud inimestega.”
Kui palju on sind süüdistatud erapooletuses?
„Tundub, et olen siiani hakkama saanud, sest tean, kus piiri peab pidama. Rahvaliidule tuli ootamatult, et Keskerakonnaga liitusin. Omal ajal arvasid nad, et tulen nende juurde. Siiani ei ole ma sattunud olukorda, kus tuleks kriitilisi artikleid kirjutada. Tasandit näeb siis, kui olukord tekib. Kui 2002. aasta valimistel Keskerakonna nimekirjas Jõgeva linnavolikogusse kandideerisin, oli mul poliitikalugude kirjutamisel veto.”
Sa oled ka Jõgeval raadiot teinud?
„Esmalt tegi seda Tiit Lääne ja toimetuse juures oli raadiokorrespondendi koht. Kui Tiit Maalehte tööle läks, hakkasin mina saateid tegema. Meil oli väike meeskond, tegime sidesõlmes saateid. Diktorina tegutses Aino Algus, Kiira Paju ja Terje Luik (Mikk), tehnikameheks oli Jevgeni Blinnikov, hiljem aitas tehnikavaldkonnas Jõgeva kultuurimaja helitehnik Meelis Rändoja ja pärast muutusi sidesüsteemis võimaldas raadiosaateid kultuurimajas teha selle toonane direktor Airi Rütter.
Toona oli suur bensiinikriis ja 1. aprillil tegin nalja, et sidetööde autodeks võeti postihobused ja hakatakse ratsutamisega tegelema ja ratsaposti viima. Rääkisin, et Jõgeva sideteenuse direktor ja abidirektor – üks mees teine naine teevad juba ratsutamisharjutusi. Sellest tuli suur pahandus ja kaevati peatoimetajale.
Kui mõni ajakirjanik linnas sündsusetult käitus, kaevati alati peatoimetajale, kuigi peatoimetaja ju lõpuni inimese eest vastutada ei saa.”
Kuidas su päevaplaan välja näeb?
„Kõige tähtsam on artikkel õigeks ajaks valmis teha. Mulle meeldib kirjutada lugusid siis, kui muud tööd on lõpetatud, mitte siis, kui mingid ülesanded veel vahepeale tulevad. See tekitab stressi ja tuleb ümber orienteeruda. Tihti tuleb ka öösel töötamist ette. Tänapäeval tahavad paljud e-kirja teel küsimustele vastata, siis jääb dialoog inimestega ära. Samas saab inimene rohkem mõelda. Püüan ise inimestega ikka kohtuda.
Kahetsen kõige rohkem, et autojuhtimist ära ei õppinud, siis saaks autoga iga kell igalepoole sõita, kui vaja.”
Kuidas veebiajakirjandust näed?
„Sellel on oma plussid ja miinused. See on operatiivsem: veebi postitatud lugu jõuab minutitega inimesteni. Samas on see palju muret teinud. Trükiajakirjandus küll päris ära ei kao, aga kannatab ikka. Veebiajakirjanduse puhul kannatab ka keeleline pool.
Suhtun murelikult lehtede sulgemisse, see teeb kurvaks. Tegin ka Põlva lehte Koit mõned kaastööd. Nüüd kolib Kesknädalgi portaali. Kuid osad vanemad inimesed eelistavad paberlehte lugeda. Portaalidest mööda ei saa, aga rohkem tuleb mõelda, kuidas kaitsta paberlehti. Need peaks lausa „muinsuskaitse“ alla võtma. Ehk isegi midagi ERR-i laadset, kus riik toetab, aga kammitsasse ei pane.”
Aga Vooremaa tulevikku?
„Tuleb vastu pidada, kerge see ei ole.”
Sa ei näe, et järsku enam Jõgevamaal maakonnalehte ei ole?
„Ma loodan, et see nii ei lähe. Samal ajal tuli Koidu lõpetamine ka päris ootamatult. Arvasin alati, et Põlva identiteet ja maakond on tugevam.”
Kas tunned ajakirjanikuna, et sõna on vaba?
„Inimestega peab ikka arvestama. Kui kirjutada kellegi kohta negatiivset, peab arvestama, et ta järgmine kord ei pruugi enam vastata. Poliitiliselt kindlasti vaba, aga inimlikud suhted loevad ka.”
Kas praegune valitsuse kriitika meedia suhtes on õigustatud?
„Seda on varemgi juhtunud. Kui Keskerakond oli opositsioonis, oldi samuti peavoolumeedia suhtes kriitiline. Ajakirjanik peab saama vabalt oma tööd teha. Võib-olla minnakse EKRE kritiseerimisega liiale. Kui vähem ärritada, siis oleks asi ka rahulikum. Uudistesaadetes tuleks olla erapooletum ja anda mõlemale sõna. Samas arvan, et erakonnameediat võiks rohkem olla. Vanasti teati, et Jaan Tõnissonil oli Rahvaerakond ja Postimees, Pätsil Teataja. Võib-olla polekski nii halb, kui teaksime, et kindlast lehest saab kindlat sorti uudiseid.”
Öeldakse, et ajakirjanikuks ei sünnita, vaid saadakse. Sinu puhul tundub, et oledki sündinud ajakirjanik.
„Ma ei ole selles kindel. Kunagi tahtsin autojuhiks saada, aga auto juhtimist ma selgeks ei saanudki. Ema oli arst, siis käisin temaga tihti tööl kaasas ja mõtlesin isegi sellele ametile. Tartus olid ajakirjanikud just kui omaette staarid, kellest seltskonnas räägiti ja arutati, kes mida kirjutab. Siis tunti neid nägupidi.”
See toob fenomenini, et oli aeg, kus ajakirjanik olla oli prestiižne. Tänapäeval see nii ei ole?
„Meelde on jäänud üksikud ajakirjanikud, aga paljud mitte. Kriitilisi lugusid kirjutavaid ajakirjanikke kohati kardeti, aga nendega arvestati.”
Oled mõelnud ka ameti mahapanekule?
„On paremaid ja kehvemaid päevi. Kui peaks juhtuma, et enam ei jõua, siis ilmselt ei oskakski midagi teha. Siis võib pingelangus hullemini mõjuda kui pingeline töö.”
Millest unistad?
„Unistusi on palju. Peatoimetaja kohast võib-olla mitte. Tervis on kõige kallim vara. Kui avaneks võimalus ja oskused areneksid, võiks unistuseks olla kas autorisaade raadios või dokumentaalfilmide tegemine. Ekraanile küll ise ei kipu. Koostöös fotograaf Johannes Haava, maavalitsuse ja omavalitsustega oleme teinudki mõned videofilmid. Ajaloohõngulisem ehk see, kus Kuremaa lossis kirjutati alla leping toonase Jõgeva valla, Jõgeva linna, Torma valla ja Palamuse valla ühinemiseks Jõgeva vallaks.
Et end ka rääkiva ajakirjanikuna vormis hoida, tegin kanali Jaan-Ivo Lukas Youtube´i kanali, kus jagan oma tehtud videoid.”
Jaan-Ivo Lukas
Sündis 18. detsember 1964 Tartus
Haridus:
Tartu 3. Keskkool lõpetatud 1983
Tartu Riikliku ülikooli ajalooteaduskonna ajalooteaduskond 1988
Töö:
Jõgevamaa ajaleht Vooremaa 1988–1999
Töötanud korrespondendina, poliitikatoimetajana, reporteri ja ajakirjanikuna
1999-2009 FIE Jaan-Ivo Lukas
Alates 2009 Osaühingu Jaan-Ivo Lukas Meediabüroo juhatuse liige
Publitsistlik tegevus:
Olnud teatmike, Jõgevamaad ja selle inimesi tutvustavate raamatute koostaja ja kaasautor
Erakondlik kuuluvus:
NLKP liikmekandidaat
Eesti Koonderakonna liige
Eesti Keskerakonna liige alates 2002 jaanuar
Ühiskondlik tegevus:
Jõgeva Lionsklubi asutajaliige
Praegu LC Jõgeva president
KERTTU-KADI VANAMB
