Eesti Vabariigi 102 . aastapäevale pühendatud pidulikul õhtul Põltsamaa kultuurikeskuses Põltsamaa valla aukodanikuks kuulutatud Jaan Aiaots tunneb head meelt võimaluse üle töötada ja tegutseda Eesti üheks vaimujõulisemas ja ettevõtlikumas piirkonnas.
Põltsamaa kandis on Aiaots töötanud agronoomi ja osakonna juhatajana Adavere sovhoosis ja Esku riigimajandis, olnud üheksa aastat omaaegse Põltsamaa vallavolikogu esimees ja töötanud ligi viisteist aastat Põltsamaa linnapeana. Haldusreformijärgses Põltsamaa vallavolikogus kuulub ta maaelukomisjoni koosseisu.
Igas positsioonis on Jaan Aiaots pidanud tähtsaks koostööd kaasinimestega, nende usaldamist ja neile tegutsemisvõimaluse andmist. Loomult on Aiaots pigem meeskonnamängija kui solist.
Tema poisipõlv möödus tänasel Raplamaal. Juured seovad teda aga Põltsamaa kandiga: „Me oleme abikaasa Heliga mõlemad lõpetanud Kohila keskkooli. Õppisime ühes klassis. Mu emapoolsed vanavanemad ja terve suguselts on elanud kogu aeg Põltsamaa piirkonnas. Nii ei tundnud ma end võõrana ka Adavere näidissovhoosis, kuhu juhuslikult Eesti põllumajanduse akadeemia üliõpilasena 1975. aastal praktikale sattusin.“
Küsimusele, mille poolest Põltsamaa inimesed teiste Eestimaa paikade elanikest erinevad, on Aiaotsa sõnul üsna keeruline vastata. „Kahtlemata on igas paigas omad traditsioonid ja ajalugu, küllap sellest tulenevad ka iseärasused. Hoolimata sellest, milline on riigikord ja missugused on ühel või teisel ajal omavalitsused, on elu ja selle korraldus meie kandis ikka koondunud Põltsamaa ümber. Vanasti oli Põltsamaa kihelkonna-, nüüd vallakeskus,“ arutles Aiaots.
Põltsamaa viimane linnapea
Linnaõigused sai Põltsamaa 1926. aastal ja Jaan Aiaots jäi linna viimaseks linnapeaks. On tal linna ja linnapea staatuse kadumisest ka kahju?
„Muutused tuleb ikka teha ajas ja ruumis. Kohalikud juhid on valitavad ja peavadki vahetuma,“ vastas teenekas omavalitsustegelane, kes pärast ametiaja lõppu andis Põltsamaa muuseumisse kingad, mida ta linnapeana kandis.
„Muuseumitöötajad palusid, et tooksin muuseumikogudesse midagi, mis meenutaks minu linnapea-aastaid,“ ütles mees, kelle käitumiskultuuri kuulub härrasmehelik tagasihoidlikkus.
Ekspositsiooni, mida Põltsamaa muuseumi jaoks koostab kolhooside-sovhooside ajaloost huvituv ajaloohuviline, Pajusi põllumajandusettevõtja Lembit Paal, kavatseb Aiaots pakkuda ajaloolisi fotosid.
„Väga hea, et Paal talletab majandite minevikku. See on üks osa Eestimaa ajaloost, mida peame samuti mäletama,“ lisas Aiaots.
Põltsamaal on õmmeldud esimene sinimustvalge lipp. „Meie pere elas sellele väga kaasa, kui Eesti hakkas taasiseseisvuma ja rahvusvärvides lipud välja toodi. Seisime kogu perega Balti ketis. Adavere majandis töötasid toona rahvuslikult meelestatud juhid ja spetsialistid. Sovhoosi direktorid Viktor Meister ja Vello Kaselo olid sündinud veel Eesti vabariigis. Nende eestvedamisel korraldati vabanevas Eestis esimene vabadusvõitlejate kokkutulek just Adaveres. Kohal viibisid ka toona veel elavad Vabadusristi kavalerid See oli suursündmus, mis aga mõndagi riigiorganit ärritas, sest nõukogude kord veel kestis. Au ja kiitus ka kodanikuaktivistidele, kes taasiseseisva Eesti algusaastail taastasid Põltsamaal Vabadussõja monumendi.“
Väikese koha suured inimesed
„Meie peres on sinimustvalge alati au sees olnud. Tõmbame selle masti nii riiklike pühade kui ka perekondlike tähtpäevade ajal,“ ütles Jaan Aiaots.
Kunagine linnapea rõhutas põltsamaalaste häid suhteid Eesti Lipu Seltsiga: „Liputemaatika, mis paljudel inimestel hinges, aitas meie kogukonda ühendada ja tulem oli päris võimas.“
Aiaotsast sai 1990ndate algul Adavere näidissovhoosist eraldunud Esku riigimajandi direktor. Adavere sovhoos oli alustanud Eskus kooli ehitamist. Lasteaed-algkooli ehitamine viidi lõpule Esku riigimajandi, Jõgeva maavalitsuse ja Põltsamaa valla ning ettevõtete koostöös.
„Eskus ja selle ümbruses vajas oma kooli üle saja lapse. Kooli ehitamise eesmärk oligi ennekõike kohalike noorte perede elutingimuste parandamine. Kooli direktoriks kutsusin noore tegusa pedagoogi Margus Oro, hilisema Jõgevamaa haridusjuhi, Jõgeva maavanema ja nüüdse SOS-lasteküla direktori Eestis,“ meenutas Aiaots.
Aga koolimaja polnud siis ainus uusehitis. „Üheksakümnendate aastate algul valmisid Eskus ka kuivati, katlamaja ja mitu elamut. Hoolimata turumajanduse kujunemise aja ebakindlusest, on Esku inimesed jäänud meelde optimistlike ja tõsise töösse suhtumisega,“ kinnitas Jaan Aiaots. Põllumajandusspetsialistid olid ka Jaani isa Jaan Aiaots ja ema Helmi Aiaots.
Aastatel 1994–2003 töötas Aiaots Jõgeva maavalitsuses maamajanduse osakonna juhataja ja majandusosakonna juhataja kohusetäitjana.
„Maavalitsusse kutsus mind tööle toonane maavanem Meelis Paavel. Tegeleda tuli eri valdkondade, näiteks ka ühistranspordiga. Minu ja mu meeskonna huviorbiiti kuulus samuti põllumajandusreform. Toona tähelepanu keskmes olnud põllumajandusreform kulges igas maakonnas mõneti erinevalt.
Näiteks Jõgevamaal oli tunda kohaliku maksuameti direktori Jüri Üti mõistvat ja põllumehe huve arvestavat suhtumist. Tänu sellele hoiti ära mõnigi tugev tagasilöök,“ heitis Aiaots pilgu lähiminevikku.
Usaldus sai koostöö aluseks
Põltsamaa linnavolikogu valis Aiaotsa linnapeaks 2003. aastal pärast seda, kui tema eelkäija Margi Ein läks riigikogusse.
„Omavalitsusjuhiks saades võtsin igapäevases töös põhimõtteks, et usaldus ja koostöö on edu alus. Lähtusin sellestki, et omavalitsusjuht ei pea ega jõua kõike ise teha, tegutsemisvõimalus tuleb anda ka kaasinimestele.
Üle-eestilistest sündmustest langes minu linnapeaameti algusaega Eesti astumine Euroopa Liitu, millega kaasnesid uued võimalused ka omavalitsustele. Kui alustasin omavalitsusjuhina, oli palju arendusi Põltsamaa linna korrastamiseks juba teoksil. Mõnegi ettevõtmise lõpuni viimiseks kulus kümme või isegi 13–14 aastat. Eks töö omavalitsuses ongi pikaajaline ja järjepidevust nõudev protsess.“
Põltsamaa linnapeana oli Aiaots ajaloohõnguliste sündmuste üks korraldajaid. Eesti Vabariigi 97. sünnipäeva aastal toimunud vabadusvõitlejate XXII kokkutulekul isutas ta koos Jõgevamaa vabadusvõitlejate ühenduse juhatuse esimehe Arnold Kulli ja Eesti vabadusvõitlejate liidu juhatuse esimehe Gunnar Laevaga vabadusvõitlejate tamme.
Just Aiaotsa ettepanekul mälestati postkontori seinal oleva mälestustahvli juures 1941. aasta suvesõjas langenud põltsamaalasi.
Tema ajal on Põltsamaal renoveeritud ka uued sillad, sealhulgas kesklinnas paiknev Suur sild, kalapääs ja Põltsamaa ühisgümnaasium. Kõik, mis saavutatud, on tehtud koostöös ja ühise tahtega.
Meedia on aidanud mainet kujundada
Veel arutles Jaan Aiaots nii: „Kui omavalitsus teeb midagi ära ja selle asja juurde ei rohtu rada, näitab see, et inimestele oli ja on asi vajalik.
Head koostööpartnerid olid linnavalitsusele volikogud, ametnikud, allasutused, ettevõtted ja kodanikeühendused, Põltsamaa naaberomavalitsused, Jõgeva maavalitsus ning riiklikud institutsioonid,“ lisas ta.
„Piisavalt head ja mõistvad suhted on olnud nii kohalike, maakonna kui ka üle-eestiliste meediakanalite ajakirjanikega, mis on aidanud kaasa Põltsamaa tutvustamisele ja maine kujundamisele nii lähemal kui kaugemal,“ kinnitas ta.
Põltsamaa valla tulevikku silmas pidades ütles Aiaots, et piirkonna jaoks on kindlasti tähtis Põltsamaa ühisgümnaasiumi püsima jäämine ja edukäik, mis on siinsete perede jaoks äärmiselt vajalik.
„Ma arvan, et gümnaasium on see paik, mis seob praegust suurvalda. Olen veendunud, et sama rolli jätkab meie gümnaasium ka tulevikus. Põltsamaale on andnud vaimsust juurde mitu kogudust, järjepidevuse hoidja on EELK Põltsamaa Niguliste kogudus. Paikkonnale peabki elujõudu andma mitu tegurit: haridus- ja kultuuriasutused, usuorganisatsioonid, ettevõtted, tervishoiu- ja sotsiaalvaldkond, kodanikeühendused. Sellised kooslused on Põltsamaa vallas kindlalt olemas ja valmis vastavalt ajale ja ruumile uuenema. Palju on töid, mida peame tegema ise või ei tee neid meie eest keegi,“ oli Aiaots veendunud.
Jaan Aiaotsa poja ja pojapoja nimi on samuti Jaan.
„Meie suguvõsas on pikaajaline tava seda nime panna. Mina ise olen kümnes Jaan Aiaots,“ lausus ta.
Abikaasa Heliga on Jaan koos elanud nelikümmend viis aastat. Proua Aiaots on Põltsamaa ühisgümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja ning koostanud raamatu kooli sajandaks aastapäevaks. Heli Aiaots on olnud ka Eesti ajalooõpetajate seltsi esimees ning praegugi seltsi liige. Aiaotsadel on neli last ja seitse lapselast.
Hobide kohta ütles Jaan Aiaots, et kiire ja mahukas tööperiood ei võimaldanud nendega kuigi palju tegeleda.
„Aeg-ajalt olen püüdnud midagi ise meisterdada või nikerdada. Tervist ja kehalist jõudu ammutan metsatöödest. Olen pannud oma võimed proovile ka Peipsi järvel toimunud Kalevipoja uisumaratonidel.“
Aiaotsa huvi vanatehnika vastu tõestab see, et mõned aastad tagasi soetas ta endale ajaloohõngulise maasturauto.
JAAN LUKAS
Tiit Kulu, taasiseseisvunud Eesti esimene Põltsamaa vallavanem
„Jaan Aiaotsa õppisin kõigepealt tundma kui põllumeest. Omavalitsustöös on kõiki ideid üsna keeruline ellu viia. Jaani siht on olnud kõik oma plaanid realiseerida ning see on tal suuresti korda läinud. Linnapeana oli Jaani kabineti uks avatud kõikidele inimestele, kes soovisid tema jutule tulla. Tal jätkus aega igaüht kuulata.
Eesti looduskaitse seltsi Põltsamaa osakonna eestvedajana on mul rõõm Jaan Aiaotsa tööst Põltsamaa linna roheliseks ja kaunimaks muutmisel. Samuti on Aiaots jätnud jälje Sõpruse pargi arendamisse. Tema tarkust ja teotahet on tunda ka Põltsamaa lions-klubi tegevuses.“
Jaan Aiaots
Sündinud 13. jaanuaril 1953 Rapla rajoonis Hagudi alevikus
Haridus:
Hagudi 8-klassiline kool
Kohila keskkool
Eesti põllumajanduse akadeemia, agronoomia (1976)
Töö:
1976–1990 Adavere näidissovhoosi agronoom, osakonnajuhataja ja direktori asetäitja
1990–1993 Esku sovhoosi esimene ja viimane direktor
1994–2003 Jõgeva maavalitsuse maamajandusosakonna juhataja ja majandusosakonna juhtaja kohusetäitja
2003–2017 Põltsamaa linnapea
Tegevus volikogus:
1994–2003 Põltsamaa vallavolikogu esimees
2005 ja 2009 valiti Põltsamaa vallavolikogusse
2017. aastast uue Põltsamaa valla volikogu liige
Erakondlik kuuluvus:
Olnud Eestimaa Rahvaliidu liige
2011. aastast Eesti Sotsiaaldemokraatliku erakonna liige
Ühiskondlik tegevus:
Põltsamaa lions-klubi liige
2018–2019 Põltsamaa lions-klubi president
Tunnustused:
Valgetähe IV klassi orden (2006)
Jõgevamaa Kuldrist (2011)
Põltsamaa valla aukodanik (2020)
Hobid:
meisterdamine, tervisesport, vanatehnika
Pere:
abielus, täiskasvanud lapsed ja lapselapsed
