Enam kui kolm aastakümmet tagasi tegi siinsetel kinoekraanidel ilma Eldar Rjazanovi film “Jaam kahele”. Tabivere harrastusteatri möödunud pühapäeval esietendunud lavastus kannab pealkirja “Jaam”, aga selle asemel võiks olla vabalt “Jaam kolmele”, sest peale kolme naistegelase pole jaamas kedagi ega midagi, isegi ronge mitte.
Jaamaülem Tulvit ning poolkogemata jaama sattunud Odelet ja Irmat kehastavad lavastuses Esta Sokk, Katrin Sokk ja Helgi Herman. Esta on ka tüki lavastaja ning eesti keelde tõlkija. Kes näinud sama kolmiku osalusel poolteist aastat tagasi valminud lavastust “See, kes avab ukse”, hakkab “Jaama” vaadates kohe paralleele tõmbama.
Tõepoolest: kaks tükki on situatsioonilt mõnevõrra sarnased. Neda Neždana näidendis “See, kes avab ukse” jäävad kaks naist lõksu surnukuuri, mille uksed arusaamatul kombel lukustuvad, ning peavad hakkama täitma tundmatu isiku poolt telefonitsi edastatud segaseid juhiseid. Aleksandr Viteri “Jaamas” satuvad Odele ja Irma sassis suhete tagajärjel (esimese venelasest peika osutus tropiks ja teise türklasest peika petiseks) nimetusse jaama, kus neid ootab ees niisama unenäoline situatsioon.
Seinal rippuva sõiduplaani järgi peaks tegemist olema nii raudtee- kui ka lennujaamaga ning lisaks veel sadamaga, aga ühtegi transpordivahendit välja ei ilmu. Tulvi kinnitab, et tema on jaamaülem, aga samas tunnistab, et temast ei sõltu jaamas just palju. Tagatipuks hakkavad juhtuma muudki seletamatud asjad. Pruugib kellelgi vaid midagi soovida, kui see tõeks saab: rikkusest unistaja leiab kotist rahapakid, ilusate riiete ihaleja saab uhke garderoobi. Isegi käima peale saamine ja soovahetus pole võimatud, kui vaid tõsiselt tahta. Ainult üks soov – jaamast lahkumise soov – ei kipu täituma.
Eufooria ja tülpimus
Tulvi, kes viibinud jaamas juba kaua, teab, miks see nii on: jaamast ära tahtes petetakse tegelikult iseend, sest paigale jääda ja taevast sadavaid hüvesid nautida on mugavam, mis siis, et soovide sõrmenipsust täitumine esialgse eufooria asemel peatselt tülpimust tekitab. Ehkki me iga päev sellele ei mõtle, on tõde lihtne: rahuldust pakub soovi täitumine meile vaid siis, kui me selle heaks ise pingutanud oleme.
Loo lõpplahendust ei hakka ära jutustama, ütlen vaid niipalju, et “Jaama” kolm osalist on võrdväärsed partnerid ning suudavad head mängutempot ja publiku pinget üleval hoida 75 minutit kestva tüki lõpuni. Naised on usutavad ja nauditavad nii tõsistes kui ka koomilistes stseenides ning jäävad sealgi, kus neil autori tahtel hea maitse piiril balansseerida tuleb, õigele poolele pidama.
Nagu Neda Neždana tükigi, leidis Esta Sokk ka Aleksandr Viteri “Jaama” internetist. Alles siis, kui tükk juba tõlgitud ja töös, sattus Esta internetis surfates faktile, et ukraina autorid Neždana ja Viter on elukaaslased ning et mõlemad on peitunud pseudonüümi taha.
“Jaama” tekst hakkas osalistele kohe meeldima. Eestis seda tükki varem mängitud pole.
“Lavatekstide esmaavastaja rollis on hea olla: siis ei saa keegi meie lavastust mõne varasemaga võrrelda,” ütles Helgi Herman.
Räägib elust enesest
Ehkki “Jaama” tekstis on allegooriat ja sündmustikus absurdielemente, leidsid Helgi, Esta ja Katrin, et põhiosas kõneleb see tükk ikkagi meie igapäevasest elust ja meie ees seisvatest reaalsetest valikutest.
“Kaalusime proovides nii mõnegi lause väljajätmist, ent lõpuks saime aru, et nii läheks autori mõte kaotsi,” ütles Esta Sokk.
Proovides mõtlesidki kõik kolm osalist intensiivselt kaasa ning pakkusid lahendusi. Laval ollakse aga üksteisele tugevasti toeks: keegi ei jäta teist hätta.
“Jaama” lavaletoomine kulges tegelikult üle kivide ja kändude. Alguses võttis Esta käsile ühe teise tüki, milles kaks nais- ja üks meestegelane. Paraku loobus meesosaline töökohast Tabiveres ega tahtnud siis ka enam seal teatrit tegemas käia. Seepärast võetigi ette kolme naisosalisega “Jaam”, ent peatselt selgus, et Tulvi osatäitja peab operatsioonile minema.
“Ei jäänudki muud üle, kui pidin ise rolli üle võtma,” ütles Esta Sokk.
Tagatipuks tuli naistel pärast jaanipäeva uut proovipaika otsima hakata, sest Tabivere rahvamaja läks suvepuhkusele. Enamasti tehti proove Jõgeva alevikus Helgi kodus. Helgi naabrid kutsuti ka verandal antud kontrolletendust vaatama ning nende head soovid võeti kaasa augusti algul Vändras toimunud üle-eestilisele külateatrite festivalile. Ehkki Vändras antud etendustki ei saanud naiste endi meelest veel päris esietenduseks nimetada, sest heli ja valgusega mängiti tükki siis alles esimest korda, saadi žüriilt päris palju kiita. Tõsi, auhinnaks see kiitus ei “konverteerunud”.
Nüüd on siis “Jaam” tõepoolest lavaküps ning Tabivere trupp on valmis sellega oma maakonnas ja kaugemalgi etendusi andma. Jõgevale on plaanis tulla näiteks oktoobris.
“Mahume kõige etenduse andmiseks vajalikuga ühte autosse ära, nii et oleme tõeliselt mobiilsed,” ütles Esta Sokk.
RIINA MÄGI
