Hiidlased on muidu ka hea naljasoonega, aga talvel on neil hooajaline lemmiknali. “Ei tea, kui kõva on jäätee mandrile?” küsib üks hiidlane. “Kas juba kannatab üle minna?” Sõber vastab: “Jää on nii kõva, et naise saadaks juba mandrile, aga rahakotti ei julge veel kaasa anda.”
Selle naljaga võib kujundlikult kirjeldada aasta lõpuks tekkinud olukorda Euroopa Liidus, kus suurem kriis selleks ajaks rahunes, aga tulevik pole veel täiesti turvaline. Ent ebakindlus Euroopas mõjutab Eesti majanduse ja eestlaste heaolu nii otseselt kui kaudselt.
Kauge kriis, meie valu
Kaudselt mõjutavad muu maailma majanduskriisid Eestit meie majanduskeskkonna halvenemise kaudu. 1998. aastal Tais alanud ja sealt ringiga Venemaale jõudnud kriis pani meie majandusele valusa põntsu. Kui 2008. aasta sügisel läks New Yorgis pankrotti Lehman Brothers’i nimeline pank, siis sellest alguse saanud kriisilaine tulemusel loeti Eestis pool aastat hiljem töötuks jäänud inimesi kümnetes tuhandetes.
Viimaste aastate kriisid Kreekas, Hispaanias, Iirimaal ja mujal on tugevasti aeglustanud meiegi majanduskasvu, sest Eesti sõltub suuresti oma toodete müügist Euroopasse. Praeguste ennustuste põhjal hakkab Euroopa Liidu majandus kosuma 2014. aastal, mis tähendaks Eestile väiksemat tööpuudust ja suuremaid riigieelarve tulusid.
Otseselt mõjutab Euroopa ebakindlus Eestit sellega, et tänu pidevale kriisiga tegelemisele, läksid alles aasta lõpupoole täishooga käima läbirääkimised Euroopa Liidu eelarvekava üle aastateks 2014–2020. Need kõnelused on meile väga olulised, sest järgmisel aastal lõppeva eelarvekava järgi laekub Eestisse 3,8 miljardit eurot rohkem raha, kui me ise ühisesse eelarvesse sisse maksame. Teisisõnu tuleb 15 protsenti meie riigieelarvest teiste eurooplaste maksude arvelt.
Neli miljardit eurot
Sõltumata läbirääkimiste eeldatavalt veebruaris selguvatest tulemustest, on Eesti ka järgmisel seitsmel aastal suhetes euroliiduga ümmarguselt nelja miljardi euroga plussis. Läbirääkimised teeb keeruliseks asjaolu, et tänu valusatele kärbetele oma riigi eelarves, tahavad euroliidu ühisesse rahakotti kõige rohkem peale maksvad riigid nagu Suurbritannia, Saksamaa ja Soome vähendada ka ühist eelarvet. Samal ajal on tõenäoline, et mida väiksem on euroliidu eelarve, seda vähem suudetakse selle eest ühiseid eesmärke saavutada.
Aasta lõpuks jõudsid eelarvekõnelused seisu, kus Euroopa Komisjoni välja pakutud veidi üle triljoni krooni suurust eelarvet on juba 70 miljardi euro võrra kärbitud. Seni on Eesti jaoks kolm kõige olulisemat teemat – põllumajanduse otsetoetused, tõukefondidest saadava raha hulk ning Rail Balticu ehitamiseks vajalik rahatasku – kärbetest pääsenud. Siiski on selge, et mida rohkem eelarvet kärbitakse, seda suurema tõenäosusega võidakse minna Eestile oluliste eelarveridade kallale.
Eesti erand Euroopas
“Kas Nobeli rahupreemia on viimane tugev “jah” Euroopa Liidule?” küsis detsembri alguses Postimehes Siim Kallas, kes osales ka preemia üleandmise tseremoonial. Euroopa Komisjoni asepresidenti ajendas nii küsima meie maailmajaos tugevnev trend veeretada vastutus halbade asjade eest Euroopa Liidule.
Ka Eestis tekkis tänavu ebatavaliselt tugev arutelu Euroopa Liiduga seotud küsimuste üle. Seda tänu õiguskantsleri otsusele seada kahtluse alla ESMi lepingu vastavus põhiseadusele ning Riigikogu otsusele osaleda rahaliselt euroala ühises päästemehhanismis.
Seda üllatavamad on äsja avaldatud Faktum ja Ariko küsitluse tulemused, mille kohaselt toetab Eesti kuulumist euroliitu 74 protsenti kodanikest ning vastu on 22 protsenti. Kuigi viimased aastad on välja toonud ühisraha nõrgad kohad, toetab euro kasutamist Eestis 63 protsenti ja vastu on 35 protsenti küsitletutest, mis on läbi aegade kõige kõrgem toetus.
Nii on eestlased erandlik rahvas, sest meil on alates 2003. aasta rahvahääletusest toetus Euroopa Liidule püsinud ühtlaselt kõrge. Seda kahel põhjusel: esiteks peab enamik eestlasi raskustest hoolimata euroliitu meile majanduslikult oluliseks toeks. Teiseks julgeolekupoliitilistel põhjustel, mille Siim Kallas sõnastas nii: “Eestis küsitakse ikka, kas Eesti häält on Euroopa Liidus kuulda, kas meil on sõnaõigust. Aga kes kuuleks meie häält siis, kui me poleks Euroopa Liidus?”
i
HANNES RUMM, Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht
