Juba päris mitmel hommikul ei ole maapind tööleruttajate jalge all enam kõledalt kõmisenud. Ka pikem prognoos tõotab …. no kas just sooja, aga mitte enam ka väga külma ilma. Lompidele ei kasva enam öö jooksul kirmet, vana ja talvine jää on suurtel veekogudel hapraks muutunud, väiksematel aga lausa sulanud, ja selle üle rõõmustavad konnad, kes muidugi jälle maanteedel oma igakevadisi ekstreemretki on alustanud. Nädala sees lubatud äike jäi siin kandis tulemata, aga vihma, mis talvist kõntsa vähemaks pesi, siiski pisut saadeti. Tänu sellele tunneb tehniliselt korras nina, mida kevadine nohu parajasti ei kimbuta, sedamaid ära, kui kusagil rehaga muruplatsi puhastatakse või kraabitsaotsaga lillepeenart kohendatakse. See hõrk mulla ja rohuliblede lõhn ei lähe ühegi teisega segamini!
Talvest on kokkuvõtted tehtud, nutikamad külmaennustajad välja selgitatud.
Nüüd takseeritakse tarmukal pilgul määrdunud aknaklaase ja kraabitakse kuivematel õuesiiludel kulu- ja oksaprahti kokku. Mitmed külaseltsidki ei malda suurte talguteni oodata, vaid teevad oma kodukoha ammu enne volbrit korda. Mine seda kevadet tea, vaat kui sõidab ühel päeval lõunatuulega täiega sisse ja võtab korralikult võimust! Siis on lehekuu esimeseks nädalaks ju rohi mullusest kõntsast läbi kasvanud ja peenrad labidaküpsed!
