Järjekordne Jõgeva Kunstikooli lõputööde hindamine on möödas, tööde üldmulje oli ülimalt positiivne.
Siinkirjutajal oli au kuuluda hindamiskomisjoni. Tuleb tunnistada, et see oli väga positiivne kogemus. Varasematel aastatel olen olnud nii juhendaja kui retsensent. Kursuse juhendaja Ene Luik-Mudisti sõnul oli tegemist väga isepäise kursusega, aga seda parimas mõttes.
“Kursus toimis tugevalt. Austasin sügisel nende juhendajana ja positiivseid kogemusi jätkus terveks aastaks. Kursuslased ei jäänud ootama, mida mina kui juhendaja ütlen, vaid tegutsesid.”
Ene hinnangul on sellel kursusel ka neid, kes võiksid kunsti või sellega seonduvaid alasid edasi õppima minna.
Vanusevahet töid vaadates ei tunne
Huvitaval kombel on mitmed autorid mõelnud ka sellele, et nende looming saab kellelegi teisele, kas praktilisel tarbel või kellegi tuba või tööruumi kaunistama. Näitab seegi sügavamat sisemist küpsust, hoolimata sellest, et noorim lõpetaja on 13- ja vanim 19-aastane.
Lõpetajaid oli 11 ja töid 10
Juhendajad olid Ene Luik-Mudist, Elita Järvela ja Ene Kõnnussaar.
Miks ikkagi 10 tööd, selgub allpool.
Esimesena on alati kindlasti kõige raskem oma tööd kirjeldada ja iseloomustada. Christin Kallo ruumiline objekt oli “Mõeldes emale”. Christin oli isa abiga valmistanud sirmi ema õmblustöökoja tarbeks. Sirm oli kenasti kolme stiliseeritud maalitud kleidiga kaunistatud, lisaks kirsiõied ja motiivid loodusest.
Kadi Kase akrüülmaal “Teekond“ sümboliseerib teekonda läbi elu, kus abstraktses vormis oli kujutatud hooneid. Värvilised tähistavad läbitud etappe ja valdkondi, taamal asuvad valged tulevikku. Ruudud majadel – mälestused, jooned sümboliseerivad kõige seotust. Kuigi emotsioonid võivad enesekaitseks olla peidus, on töö selline, mis lummab oma sügavuse ja aususega. Juhendaja Elita Järvela sõnul oli töö teostatud julge avantürismiga, intensiivse tööprotsessiga ja iseloomustab autorit.
Kaili Komp oli teinud liivamaali „Hinge peegeldus”. Maheda pastelse värvigammaga, veatu maitsetunnetusega töö on mõeldud isa töökabineti kaunistamiseks. Kujutatud silmast peegeldub või hoopis paistab palmisaar ja sellega seostub unistus kunagi seal ka ära käia. Märkimata ei saa ka jätta Kaili omaloomingulist luuletust, mis oli ülimalt täpne, sügav ja väga hea.
Laura Jõgeda “Vabaduse ilu“ on kolmest maalist koosnev sari, mis iseloomustab Laura hobi ja armastust – hobuseid. Vabad hobused vabas looduses, maalitud täiskasvanulikult, üldistuse ja detailide vältimisega. Säravad ja pilkupüüdvad tööd mõjuvad oma impressionistliku maastikukäsitlusega värskelt.
Kristin Pedosk oli loonud portreedeseeria, mis kuulub popkunsti valdkonda. Pildistades oma sõbrannat, on pea 50 fotost valitud viis ja “M.A.R.I.E.” on lahti mõtestatud nii, et iga täht kujutab eri emotsiooni eri värviga. Väga korrektne vormistus, suur eeltöö nii modelli kui värvidega.
Epp Narruskbergi “Erinevad dimensioonid“ on assamblaazh, kus Egiptuse teemalist tahvelmaali on elavdatud kuldsete kipsmaskidega. Abiks jällegi sõbrad, kes oma näo maalile “andsid“. Epp oli seostanud unistuse reisida Egiptusse, sõbrad, loomeprotsessi… Kuigi taust on kiretu ja ilma langevate varjudeta ja moodustab pigem sümbolistliku maali, mis on leidlik ja visuaalselt efektne.
Praktilised tööd
Eliise-Rosalinda Ude tunnistas, et tal oli lõputööks väga palju ideid, kuid “Aastaaegade peegeldumine vihmamullidel” valmis teadmisega, et kindlasti peab kujutama aastaaegu. Töö avab ennast aegamööda, võetud oli kindlasti väga raske ülesanne, kuid vesi kui laialt tõlgendatav materjal ei ole lihtne ühelegi kunstnikule. Sooviks, et Eliisa-Rosalinda kindlasti vee temaatikat jätkaks ja ehk veelgi suurema formaadiga töid prooviks teha.
Karl Kristjan Nurmik ja Hans Kristjan Nurmik olid teinud kaksikvendadele kohaselt koostööd. Valminud “Kaks ühes“ oli juba algselt plaanitud emale aiatooliks, mis on pigem troon ema Anne Nurmiku tarbeks. Taaskasutatud materjalidest tehniliselt korrektne töö leiab koduaias kindlasti kasutust.
Helje Malmi “Julge olla eriline” kolmest kassimaalist koosnev sari on siinkirjutaja lemmik. Julged värvid, noorele kunstnikule mittetraditsiooniline tume värvigamma, väga isiklik suhtumine kassidesse.
Anastassia Sassova oli valinud ilmselt ühe raskeim tehnikatest — pliiatsijoonistuse —, ja joonistanud oma sõbranna Laurat ja hobust Amandat. „Laura“ puhul on kummaline see, et mida rohkem pilti vaadata, seda parem see tundub.
Jõgeva Kunstikooli lõputööde näitus on üleval Jõgeva Kultuurikeskuses. Soovitan vaatama minna, sest nii värvilisi ja huvitavaid töid ei näe iga päev.
iii
TIINA SÄÄLIK
