“Ja siis ma olen nagu sangar seiklusfilmis,” laulis verinoor Ivo Linna aastakümnete taguses muusikafilmis “Duett — duell”. Sangariks seiklusfilmis võib kehastuda ka see, kes läheb vaatama praegu Tartus Ahhaa keskuses väljas olevat näitust “Ahhaa, teeme kino!”
“Kino on tegelikult üks suur pettus,” ütles Ahhaa keskuse juhatuse liige Andres Juur naljatamisi, kui Vooremaale kinoteemalist näitust tutvustama asus. Väljapanek paljastabki mitmed filmitegemise köögipoole saladused ning võimaldab külastajal kehastuda mõneks tunniks kas seiklusfilmi sangariks või hoopis Hollywoodi superrežissööriks.
Andres Juure sõnul toimuvad filmivõtted tänapäeval tihti suurtes hallides, kuhu saab üles ehitada terved linnajaod. Tihti näitlevad filmitegelased aga hoopis maagiliste omadustega rohelise ekraani ehk green screen’i ees ning hiljem monteeritakse neile taha sobiv taust.
Ka kinonäitusel saab külastaja jalutada butafoorsete hoonete vahel ja kohata seal isegi märulifilmide kangelaste kehastamisega tuntuks saanud Bruce Willist. Tõsi, ta on vahast ja “made in China”, ent pilti saab temaga ikka teha.
Kes tahab, võib istuda A-rühma sõiduriista meenutavasse punasesse maastikuautosse, mis on paigutatud rohelise ekraani ette, ning imiteerida seal metsikut kihutamist ‒ kellegi eest ära või kellelegi järele. Kaamera jäädvustab selle ning arvuti monteerib sellele pärast taha Tartu linna või Lõuna-Hispaania maastikku kujutava tausta. Võib ka rohelise ekraaniga ümbritsetud ümmarguses ruumis igasugu trikke teha ja vaadata pärast arvutiekraanilt, kuidas sa Manhattani pilvelõhkujate kohal hõljud või hüpled.
“Rohelise tausta efekti tunnevad filmitegijad juba aastakümneid, ent arvutiajastu on selle kasutamise veelgi lihtsamaks muutnud,” ütles Andres Juur. “Ka “Tujurikkuja” kunagine Ansipi-Haloneni klipp oli rohelise tausta abil tehtud.”
Filmides tavatsevad märulikangelased paljakäsi seinu purustada ja neist läbi hüpata. Kinonäitusel saab sellega hakkama iga lapski. Tõsi, sein tuleb algul ise üles laduda ‒ pehmetest ja kergetest tellistest. Ning siis võibki seinast läbi hüpata, nii et kivid kahte lehte lendavad. Ning loomulikult saab selle efektse hüppe ka kiirkaameraga jäädvustada ning salvestist hiljem aegluubis vaadata. Kes tahab, võib filmilõigu oma e-postkasti saata.
Näitusesaali on üles pandud statiivikaamera, köiekaamera (see sõidab mööda lae alla paigaldatud trossi) ja kraanakaamera.
Pole mänguasjad
“Meie näituse eripära on see, et meil saavad huvilised oma käega katsuda täiesti töötavat tehnikat,” sõnas Andres Juur. “Näiteks telesaate “Rakett 69” selle hooaja võtetel oli kasutusel just seesama näitusel olev kraanakaamera. Tavaliselt pannakse näitusele välja ainult nn mänguasjad. Või siis näidatakse küll kalleid profiriistu, aga klaasi tagant.”
Näitusekülastaja pühendatakse ka animatsioonide loomise saladustesse. Animafilmide tegijatele on tänapäeval samuti moodne tehnika appi tulnud. Saab teha näiteks nii, et kunstnik joonistab tegelase küll valmis, aga tema liikumisjoonis kopeeritakse inimeselt. Ahhaa kinonäitusel annavad sellest protsessist aimu kaks kõrvuti olevat arvutit. Ühe ekraanilt naeratab vastu animafilmi loomtegelane, teise ette tuleb seista külastajal. Kui arvuti on tema näo n-ö kinni püüdnud, võib hakata igasuguseid liigutusi tegema ja loomtegelane teisel ekraanile kordab neid.
“Menukas animasari “Maša ja karu” on samal põhimõttel tehtud: tegelased on küll valmis joonistanud kunstnik, aga liikuma on nad pandud näitlejate abi kasutades,” sõnas Andres Juur.
Näitusel saab aimu ka sellest, kuidas filme helindatakse. Helindamistoas saab filmi ekraanil jooksma panna ja üritada siis lauale valmis pandud vahendite abil pildireaga kooskõlas olevaid taustahelisid tekitada. Kes aga tahab, võib hoopis filmimuusika loojana kätt proovida. Näitusel on nimelt bändiala, kus pillid mängijaid ootavad. Minu näitusel viibids mängis üks noormees päris pikka aega ennastunustavalt trummi.
“Lärmi tekitamine on siin täiesti lubatud,” kinnitas Andres Juur.
Veel kolm kuud
Kui suurem osa Ahhaa keskuse ajutistest näitustest on sisse ostetud rändnäitused, siis kinoteemaline näitusekomplekt on Ahhaa keskuse enda valmistatud.
“Asi sai alguse ühest meie asutuse “tulisest” töökoosolekust,” jutustas Andres Juur. “Meil tekkis nimelt vaidlus, kas kino teemal on võimalik publikut huvitav näitus teha või mitte. Seepeale läksid mõned meie ekspositsioonimeistrid väga hoogu ja lõpuks selgus, et see teema “töötab” vägagi hästi.”
Kinonäitus avati novembri lõpus ja Tartus saavad huvilised seda näha aprilli lõpuni. Pärast seda renditakse näitus mõnele sarnasele teaduskeskusele välja või müüakse hoopis maha. Soomlased olevat väljapaneku vastu juba huvi tundnud.
“Mitu rekkatäit seda kraami kokku on, selgub alles siis, kui näitust uude asukohta viima hakkame,” sõnas Andres Juur.
Ahhaa kinonäituselt leidsin ka ühe Jõgevamaalt, täpsemalt Elistverest pärit pere: Marili Pruunsild oli tulnud näitust kaema koos poegade Otto ja Richardi ning tütre Emiliega.
“Et meie lapsed käivad Tartus koolis, oleme Ahhaa keskuses üsna sagedased külalised. Kinonäitus oli senini vaatamata, aga nüüd saab ära nähtud. Ja väga tore on,” kiitis Marili Pruunslid.
RIINA MÄGI
