Enam ei ole saladus, et meie riigis haigutab osalus- ja esindusdemokraatia vahel mõnikord lausa kuristik. Teisisõnu – esindusdemokraatia ei taha sugugi arvestada osalusdemokraatiaga, kummalisi näiteid pole vaja kaugelt otsida.
Nüüd, majanduslanguse ajal, peaks mastaapseks muutuma avalik debatt, riigi kodanikke peaks senisest rohkem kuulda võetama. Mitte enam nii, et igaüks ajab vaid oma asja, vaid aetakse ühiseid asju. Selgeid märke taolistest muutustest võib juba täheldada. Üks selle avaldumisvorme on kindlasti ka mullukevadiste koristustalgute korraldajate poolt tänavu 1. mail ellu kutsutavad mõttetalgud Minu Eesti.
Küllap leidub nüüdki irisejaid, kes kohe ironiseerimises oma paha tuju välja elavad milleski sellelaadses nagu et mõtte jõul ei tehta küll midagi ära ja niisama võib heietada igal ajal ja ükspuha, kus, selleks ei pea ju ilmtingimata ühte ruumi kogunetama. Ja et mis see meie asi on, mõttetalguteks kohalikul ja riigi tasandil on meil põhiseadusliku korra järgi juba sellised organid nagu Riigikogu ja volikogud niikuinii olemas ja kes tahab neist osa võtta, mingu aga erakonda ja poliitikasse, jäetagu meid aga meie mugavasse rahulollu-kritikaanlusse.
Kas inimesed tulevad kaasa üritusega, millel ei ole käegakatsutavat tulemust? Elame, näeme!
Vooremaa tegijad on küll seda meelt, et seni lahenduseta probleemidele mõttetalgute vormis lahenduste leidmine aitab eestimaalasi sellest omamoodi ühiskondlikust tardumusest üles raputada. Oluline pole niivõrd konkreetsete ja käegakatsutavat tulu andvate lahenduste väljapakkumine, kuivõrd just oma peaga mõtlemise ja oma riigi tunnetamise kogemus!
5. märts 2009
