Kui mõtlen isamaa peale, siis meenuvad mulle esmalt Lydia Koidula luuletuse sõnad: “Mu isamaa on minu arm, ei teda jäta ma, ja peaksin sada surma ma seepärast surema…!”
Need read on kirjutatud umbes 150 aastat tagasi suuremast õnnest ja rõõmust õitsva Eestimaa üle. Palju aega on edasi läinud ja olnud on nii häid kui ka halbu aegu. 98 aastat tagasi loodud Eesti Vabariik tõotas tuua suurt rõõmu ja rahulolu kõigile eestimaalastele. Paraku jäi see aeg lühikeseks, sest 1940. aastal okupeeriti Eesti NSV Liidu poolt ning algasid keerulised ja rasked ajad. Isamaa all oli kohustus ülistada suurt Nõukogude Liitu. Õnneks suutsid eestlased kõigest hoolimata säilitada oma kultuuri, keelt ja oma isamaad hinges. Tänu sellele tuli ka võimalus taastada 51 aastat hiljem oma vabariik. Laulsime isamaalisi laule ja olime õnnelikud.
Kuhu oleme jõudnud aga täna, kui taasiseseisvumisest on möödas 25 aastat? Kas Eestil läheb hästi? Kas Eesti inimestel läheb hästi ja nad usuvad oma isamaa heasse käekäiku? Praegu julgen ma selles kahjuks kahelda. Kui iga 5. eestimaalane elab suhtelises vaesuses, tuhanded inimesed otsivad tööd välismaalt ja mitte selleks, et saada uusi kogemusi, vaid enamasti selleks, et maksta võetud eluasemelaenu ja toita peret, iga päev kuuleme uudiseid sadade inimest koondamisest, siis ei lähe Eesti inimestel hästi. Riigivõim kaugeneb rahvast ja rahva usk võimu on kahanemas. Paraku on inimeste usk oma riiki see, mis teeb riigi tugevaks ja tema tuleviku kindlaks. Kahjuks tulevik just kõige kindlam ei ole. Liit, kuhu rahva soovil astusime, on kõikuma löönud, rahva seas valitseb hirm pagulaste sissetoomise ees. Rahva ühtsustunne on kadumas.
Kuigi hinges hoiame oma isamaad pühana, on südames ärevus, et kaome multiühiskonna ühtlasse massi. Usun siiski, et suudame sellest hoiduda. Siiski on meil palju, mille üle uhkust tunda. Maa, kus elame, on ainulaadne. Meil on imeilus ja puhas loodus, mida hoida ja mille säilitamiseks juba Jakobson looduskaitse rajas. Meie kultuur on eriline, mida on põlvest põlve edasi pärandatud, meil on uhked laulupeod. Millalgi tuleb jälle aeg, millal meie riigivõim saab kord olema näoga oma rahva poole, et saaksime ikka uhkelt laulda: “Mu isamaa on minu arm, ei teda jäta ma!…”
Aleks Tammiksaar osales Jakobsoni kõnevõistlusel “Isamaa on meile püha”
ALEKS TAMMIKSAAR
