Põltsamaa kandi inimesed teavad, et praeguse Põltsamaa Majandusühistu eelkäija tarbijate kooperatiivi pidude, sünnipäevade ja muude ürituste hingeks ning eestvedajaks oli selles asutuses raamatupidajaametit pidanud Ilve Miller. Veel praegugi juhendab ta kapelli “Triller” ja mängib seal akordioni.
Rõstla külas ilmale tulnud Ilve Milleril oli kuus õde-venda, kusjuures kõigile jõuti ka kooliharidus anda. Keskkooli lõpetamise järel 1960. aastal asus Ilve tööle kooperatiivi raamatupidajana.
Mängima õppis kuulmise järgi
Tegelikult on Ilve Miller, keda alati kõikjal ikka koos akordioniga pidude või muude ürituste eestvedajana teatakse, pillimänguoskuse omandanud peamiselt iseõppimise teel. Muusikakoolis on ta käinud vaid aasta.
“Ega ma noodist midagi teadnud. Võtsin esimest korda pilli kätte seitsmeaastasena. See oli selline “kukepea“ pillimäng, mis käis lihtsalt muusikalise kuulmise järgi,” meenutas läbi elu akordioniga sinasõprust pidanud naine.
Isa oli tegelikult see, kes tütrele pillimängu hakkas õpetama. Esimene akordion, mille Ilve isa ostis, põhjustas ema tõsise pahameele. “Ega meil raha õieti polnud. Kord tegi isa sellise tembu, et läks linna sealiha müüma. Kauba rahaks teinud, ostis isa akordioni! Emale see ei meeldinud ja ta pahandas isaga. Kuid tegu oli tehtud,” jutustas Ilve.
Vaevalt oskas tollane tütarlaps aimatagi, et isa ostetud akordion ja selle abil kätte õpitud pillimänguoskus määrab suures osas ära kogu tema hilisema elutee. Hea lauluhääle päris Ilve oma emalt.
Parimad laulutekstid sündisid öötundidel
Kuidas Ilvest pea kõigi tollaste kooperatiivi ühisürituste ja pidude hing sai, ei oska ta isegi tagantjärele öelda. “Kuid tõesti juhtus nii, et ei olnud vist ühtki sellist pidu või kooperatiivi poolt organiseeritud üritust, kus ma poleks osalenud,” rääkis Ilve, kes on ise ka palju laulutekste kirjutanud. Parimad laulusõnad tulid talle pähe tavaliselt öötundidel. “Teadsin juba ette, et kui ma voodist üles tõusta ei viitsi, siis hommikuks on head ideed kõik meelest läinud,” jutustas ta. Abikaasa Harri nurises küll, et mis see naine rahmeldab sedasi keset ööd ringi, aga Ilvele ei andnud talle tema peas ringlevad laulutekstid ja muud ideed enne asu, kuni need kasvõi keset südaööd üles said kirjutatud.
Ilve suuremad ülesastumised akordionimängijana algasid omaaegsetel kaubandustöötajate päevadel. Üks selline päev sai teoks Põltsamaal nn. Lipsu koplis. Nii nimetati siis Põltsamaa jõe ääres paika, kus praegu biopuhasti tiigid asuvad. Kaubandustöötajate päeval pidid kooperatiivi suuremad üksused moodustama ja kujundama omaette küla, mida siis komisjon hindas.
Kontori küla, kuhu ka Ilve kuulus ja mille kujundamine suuresti just tema nõuannete järgi käis, ehitas oma õuele käepärastest vahenditest kooguga kaevu. Võib-olla just tänu kaevule jäigi küla komisjonile silma ja tunnistati parimaks. Võitnud küla premeeriti suure suitsutatud seakintsuga, mis riputati kaevu koogu otsa. Ega sellelgi päeval Ilve pillimängimisest pääsenud. Samuti on tal meeles üks ammune jaanipäev. See oli veel sellel ajal, kui Põltsamaa kooperatiivis hobuseid peeti. Ilve õde Merli oli siis jaanipiiga rollis ja pandi istuma tollase tallimehe Kalju Loogi kõrvale, kes kutsariks oli. Ilvel endal tuli nende selja taga vankril asuval põrsakastil istuda. Kast logises sinna-tänna. “Ma imestan veel tagantjärelegi, kuidas ma tookord üldse vankri peal püsisin ja seal veel akordioni mängida suutsin,” meenutas Ilve kunagisi toredaid pidusid.
Pillimängija ja eeskavade autor
Ilve Milleri kokku pandud oli ka enamik tollastest kooperatiivi ühisürituste eeskavadest. Ilve sõnul oli üheks tollaseks innustajaks tookordne Põltsamaa Tarbijate Kooperatiivi esimees Enno Kalam, kes ka ise sageli Ilve koostatud eeskavades üles astus.
Ühel Võrtsjärve ääres toimunud kaubandustöötajate päeval maskeeriti toonane noor, sale ja sihvakas kooperatiivi meesjuht naiseks, sest nii nägi ette Ilve poolt loodud stsenaarium. Maskeering õnnestus sedavõrd hästi, et keegi mees sellele kaunile “daamile“ tõsiselt silma viskama hakkas. Enamik peolisi, kes asjast teadlikud olid, suutsid vaevu naeru tagasi hoida.
Kooperatiivi esipillimängijana kutsuti Ilve sageli kaasa ka sellistele kohtumistele ja väljasõitudele, kuhu tema kolleegid ei pääsenud. Üks niisugune väljasõit sai seitsmekümnendatel aastatel teoks Hiiumaale, kus koos Hiiumaa kooperaatoritega, kellega ametialaselt võisteldi, tehti kokkuvõtteid sotsvõistlusest. Tollel ajal pääses Eesti saartele ju vaid lubadega. Nädala lõpus mandrilt lahkunud põltsamaalased võisid neile välja kirjutatud loa alusel viibida Hiiumaal kuni esmaspäeva hommikuni. Üheskoos otsustati aga, et ärasõiduga ei kiirustata, vaid vaadatakse Hiiumaal veel omal käel natuke ringi ja õhtul peetakse maha üks vahva pidu. Mõeldud — tehtud. Jäeti siis Hiiumaa kooperaatoritega kenasti hüvasti ja asuti teele. Päeva lõpetuseks võeti kohad sisse ühes Kärdla restoranis. Kui pidu oli täies hoos, astusid peolistele ootamatult restorani uksest sisse põltsamaalasi võõrustanud Hiiumaa kooperatiivi esimees, pearaamatupidaja ja veel mõned sealse kooperatiivi tegelased. Ajasid siis imestusest silmad suureks, kui nägid, et juba mandril olema pidanud Põltsamaa kolleegid seal alles pidutsevad. Eks esimene mõte oli, et külalised praami peale ei pääsenud.
Õnneks aitas Ilvele pähe turgatanud kiire hädavale Põltsamaa rahva piinlikust olukorrast üle. Ta teatas, et nende esimehel on just täna sünnipäev ja nad otsustasid seda sealsamas Hiiumaal tähistada. Et asi usutavam oleks, palus Ilve kõigil laua ääres istunud kolleegidel püsti tõusta ja esimehele “Ta elagu“ laulda. Seepeale organiseerisid hiidlased kiiresti omalt poolt “sünnipäevalapsele“ lilled ning pidu võis täie hooga jätkuda.
Ka “sünnipäevalaps“ ise tuli selle rolliga, kuhu täiesti ootamatult sattus, suurepäraselt, ja mis peaasi – usutavalt toime. Pisut naljakaks muutis “sünnipäevapeo“ asjaolu, et just “hällilapsele“ laulmise ajal tehti pidutsejate lauad toidust tühjaks: restorani lahtiolekuaeg lõppes.
Kapelliga liitumine muutis elu
1974. aastal loodi rahvamuusikaorkester, mille liikmeks Ilve paari aasta pärast sai. Harjutamas käidi kaks korda nädalas.
“Me käisime kapelliga mängimas tollastel laulu- ja tantsupidudel. Lisaks osalesime vabariiklikel rahvamuusikapäevadel. Need polnud niisama lustiüritused, vaid seal üles astumiseks tuli selgeks õppida 10-15 muusikapala,” jutustas Ilve Miller kapelli “Triller“ algusaegadest.
Oma ruume kapellil proovide läbiviimiseks ei olnud ja nii käidi sageli harjutamas kapellikaaslaste Vaike ja Jaan Kõrgessaare kodus. Orkestril oli kaks akordioni, kaks kannelt, pingipill, jauram, trumm ja viiul. Sellel ajal mängis kapellis seitse-kaheksa muusikut.
Ilvel on meeles Põltsamaa Tarbijate Kooperatiivi 75. aastapäev, mil juubelipeole oli esinema kutsutud ansambel “Krõll.“ Pärast südaööd, kui kaugelt kutsutud külalised mängimise lõpetasid, astus üllatusesinejana üles “Triller”. “Mängisime öösel kella kahest viieni,“ rääkis staažikas rahvamuusik aastatetagusest sündmusest. Tänaseks on kapelli mängima jäänud põhiliselt Millerite pere liikmed, lisaks Võisiku külaelu juht Loniida Bergmann. Ilve sõnul on tal nüüd kapelliga esinemised ja harjutamine tagasihoidlikuks jäänud. “Tervis ei luba enam endisel kombel pillimängimisega tegeleda,” rääkis muusikakollektiivi juhendaja sellest, miks kapelli enam kuigi tihti esinemas näha pole. Kõige tihedam mängugraafik oli tema sõnul kunagi aastavahetuse ajal, mil mängimas käidi järgemööda seitsmel õhtul.
“Eks nüüdki kutsutakse meid aeg-ajalt veel ühte kui teise paika esinema. Aga tervis ei luba enam endisel kombel mängida — püstijalu, akordion rihmadega õlgadel ja terve esinemise vältel jalaga rütmi kaasa lüües,” tunnistas ta.
Sellegipoolest võib Ilve Millerit ja tema juhendatavat kapelli näha mängimas paljudel Põltsamaa piirkonna ja ka kogu maakonna peamiselt eakamale rahvale mõeldud pidudel. Vahel käiakse kaugemalgi. Kahe aasta eest pälvis Ilve Miller maakonna memme tiitli.
iii
TOOMAS REINPÕLD
