Viimase rahvaloenduse järel pidime tõdema, et kirja saadud arvud ei anna põhjust optimismiks.
Igal aastal vaatavad oma kasvu- ja kaonumbrid üle kõik linnad-vallad. Ja enamasti tuleb kõrvalisemates ja pisemates asulates nentida, et minejaid on tulijaist tunduvalt enam. Ammugi ei käi jutt enam vaid sündidest-surmadest, sest mitu korda sagedamini kui kalmuaeda minnakse suuremasse-nõukamasse valda või linna, üle lahe või koguni maakera kuklapoolele. Esialgu ajutiselt ja üksi, mõned aga peagi ka perega, sest tööd ja raha on vaja.
Noor inimene pühib kodumaa tolmu jalgelt järjest kergema südamega, põhjendades vanematele, et pole ju vahet, kas nood teda paarisaja või paari tuhande kilomeetri tagant koju käima ootavad. Järjest võetakse ju liinidelt busse, mis väikese riigi üht serva teisega ühendavad – ei tasuvat ära… Nii kiputakse võõrduma – kõigepealt kodukülast, siis kodumaast.
Õnneks leidub meil piisavalt nii parimas tööjõus keskealisi kui koolipingist tulnuid, kelle käsi siin hästi käib. Või siis lepitakse pigem vähemaga, peaasi, et võõra rahva seas elama ei peaks. Tänu sellele ei ole Eesti veel vaid noorusest nõrkade ja vanadusest väetite riik. Loodetavasti suudame jätkuvalt hoida isa meelt ja emakeelt, nagu avaldab uuel ärkamisajal sündinud laulus lootust Rene Eespere.
Rõõmsat vabariigi aastapäeva!
22. veebruar 2014
