Ain Malm on Jõgevamaal tuntud metsamees. Praegu tegutseb ta põhiliselt erametsakonsulendina. Ent homse isadepäeva valguses saab temast rääkida ka kui tublist isast: tal on kolm vahvat tütart, kelle heaolu ja arenguvõimaluste eest hoolitsemine on tema jaoks ülimalt oluline.
Pärast Jõgeva keskkooli läks Ain Malm praeguse Eesti Maaülikooli eelkäijasse, Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse metsandust õppima.
“Loodus on mulle lapsest peale meeldinud. Kogusin liblikaid, vaatlesin linde. Aga bioloogiks ma miskipärast saada ei tahtnud. Seepärast valisingi metsanduse,” ütles Ain Malm.
Pärast EPA lõpetamist suunati ta tööle Kaarepere metsakatsejaama. Algul oli ta seal metsaülem, siis direktor. Kui selle asutuse ajaarvamine otsa sai, asus ta oma metsi majandama. Nüüdseks on ta selle kõrvalt päris pikka aega tegelnud ka erametsaomanike nõustamisega: algul maakondliku erametsanduse tugiisikuna, nüüd erametsa konsulendina. Selle ameti pidajal peavad olema teadmised nii metsast, selle majandamisest kui ka metsaga seotud Eesti Vabariigi seadustest.
Osa nõustatavatega suhtlemisest käib telefoni teel. Kui Aini tütred talle helistavad, siis nad arvestavad juba ette, et isa telefon võib pikalt kinni olla. Ka Aini Jõgeva alevikus asuvast kontorist astub päevas ikka paar-kolm klienti läbi. Paar korda nädalas tuleb ka metsas käia. Ainile meeldib tema töö nii sellepärast, et see on seotud metsaga, kui ka sellepärast, et tunneb end oma ametis vaba mehena: ta ei tee tööd kellast kellani, vaid siis, kui tahab, või siis, kui vaja. Häda pole ka sellest, et osa nädalavahetusest töö peale kulub: kaugemal elavad metsaomanikud tulevad ju just siis oma valdusi üle vaatama.
“Vanema põlvkonna inimesed, kes Eesti taasiseseisvudes talumetsa tagasi said, teadsid metsast päris palju. Nüüd on vanad talumetsad aga enamasti juba linnas elavate pärijate kätte läinud ning nende teadmised metsa majandamisest on üsna napid. Õnneks saavad nooremad metsaomanikud enamasti ise aru, et nad ise asjatundjad pole, ning usaldavad konsulenti,” ütles Ain Malm.
Must äri lõppenud
Jõgevamaal tegutseb tema sõnul viis erametsa konsulenti. Nende pakutavate teenuste eest tasub enamasti Erametsakeskus. Igal metsaomanikul on nimelt õigus saada aastas kaks tundi tasuta konsultatsiooni, metsaühistu liikmel aga koguni 15 tundi.
2003. aastast juhib Ain Malm ka üht sellistest metsaühistutest — Palamuse metsaseltsi. Sellel on 228 liiget mitmest Jõgevamaa vallast ja mitmest Eesti linnast. Seltsi liikmete metsamaad paiknevad Põltsamaast Peipsini.
“1990. aastatega võrreldes on Eesti metsanduses tunduvalt parem,” kinnitas Ain Malm. “Must metsaäri on lõppenud, seadused paigas ja keskkonnaametnike kontroll tugev. Tänu vastavate toetuste olemasolule on hakatud metsa uuendama, metsakultuure paremini hooldama ning maaparandussüsteeme korda tegema. Ühistusse kuuluval metsaomanikul on oma metsa majandada lihtsam, sest ühistu teeb ühiseid toetustaotlusi ja taimehankeid.”
Metsas käimine on Ain Malmile nii töö kui ka hobi. Ainus Eestimaa metsades elutsev loom, keda ta veel kohanud pole, on lendorav. Möödunud reedel sattus ta aga Kolga-Jaani lähedal nägema, kuidas 21-pealine metsseakari üle tee läks.
Ain Malmi abikaasa Ele on samuti metsandusharidusega.
“Kui Ele 1988. aastal EPAt lõpetama hakkas, oli minul parasjagu metsakatsejaama abimetsaülemat tarvis. Tegin taotluse ja Ele suunatigi metsakatsejaama tööle. Paari aasta pärast abiellusime. Pärit on ta Voorelt, nii et lapsepõlvekodust kaugele ta ei sattunud,” ütles Ain Malm.
Kui perre kaheaastaste vahedega kolm tütart sündis, pani nimed neile isa. Nimed said üsna ühtemoodi: Heli, Hille ja Helje.
“Mul endal lähevad need ka vahel sassi, aga ma ütlen lohutuseks, et kui mitte enne, siis kolmanda korraga saan ikka pihta,” sõnas Ain Malm.
Kui tütred väikesed olid, oli ema nendega kodus ja siis oli loomulik, et tema nendega rohkem tegeles. Kui neiud suuremaks said, hakkasid nad tihti isaga metsas kaasas käima. Nii et metsast ja loodusest laiemalt teavad nad päris palju. Tänu isale on nad proovinud ka mitmeid meestetöid. Lisaks autojuhtimisele on neil selge rehvivahetus ning kirves, saag, trimmer ja isegi mootorsaag pole neile sugugi tundmatud tööriistad.
Unistused teoks
Kultuurihuvi pole Ele ja Ain Malm tütardesse eriliselt süstinud, kuid see on neis iseenesest tekkinud. Kui perel pole tahtmist või võimalust lastele vastavat haridust anda, siis pole huvist muidugi kasu, aga Malmide lastele on tee huvikooli alati valla olnud. Heli ja Helje on kaasa teinud kultuurikeskuse või muusikakooli juures tegutsevates tantsurühmades, Hille ja Helje lõpetanud Jõgeva kunstikooli.
Maal elav pere (Malmide kodu asub Painkülas) peab last linna huvikooli pannes arvestama sellega, et liinibussid ei pruugi sellistel aegadel liikuda, nagu lapsel vaja oleks. Ka Ain Malmil on tulnud loendamatuid kordi tütarde huvikoolitundide lõppu oodates kontoris aega parajaks teha, et siis piigad auto peale võtta ja koju tuua. Aga see pole tema jaoks kunagi tüütu kohustus olnud. Pigem leiab ta, et on tütarde huvitegevust jälgides ka oma silmaringi avardanud.
Ka siis, kui tütred üksteise järel välismaale vahetusõpilaseks hakkasid kippuma, ei öelnud Ain ja Ele Malm, et olgu vakka ja püsigu kodus, vaid hakkasid otsima võimalusi, kuidas laste unistused teoks teha.
Otsa tegi lahti Heli. Tema sai USAsse mineku idee vahetusõpilasi lähetava ja vastu võtva organisatsiooni YFU Eesti esindajatelt, kes koolis esinemas käisid.
“Natuke kõhe tunne oli küll, kui 17-aastane neiu üksipäini Ameerikasse lendama hakkas. Muretsesime, kas ta ikka saab iseseisvalt ümberistumistega hakkama. Ning ega tal kõik väga libedalt läinudki: tema kohver jõudis talle Texasesse järele alles kaks nädalat hiljem,” meenutas Ain Malm. “Aga pere, kuhu ta sattus, oli tore ning vahetusaasta läks kenasti. Saime temaga Skype’i teel suhelda, nii et teadsime kogu aeg, et tal on kõik hästi. Nooremate tüdrukutega läks siis juba lihtsamalt, seda enam, et Hille oli Belgias ja Helje Austrias: need paigad olid Ameerikaga võrreldes ju justkui siinsamas nurga taga.”
Välismaale vahetusõpilaseks minekuks on vaja päris suurt hulka raha. Üksnes oma pere ressurssidest tavaliselt ei piisa, tuleb ka toetajaid otsida.
“Kui oled aastaid ühes piirkonnas tegutsenud, on sul kogunenud ka piisavalt sõpru ja häid tuttavaid, kes vajaduse korral aitavad,” ütles Ain Malm.
Vahetusaasta välismaal tegi tema arvates tütardele väga palju head: tagasi tulid nad hoopis julgemate ja iseseisvamatena. Lisaks sellele omandasid nad hea võõrkeeleoskuse ja avardasid silmaringi.
“Kasulaps” Saksamaalt
Kui Hille end kolm aastat tagasi Belgiasse Antwerpeni kunstikallakuga gümnaasiumi õppima minema asutas, otsustas Malmide pere proovida ka ise vahetusõpilase võõrustaja rolli. Nii saidki Ele ja Ain Malm endale aastaks sakslannast “kasulapse” Marie-Theres Dittrichi.
“Mõtlesime, et mis see voodi ikka tühjana seisab,” ütles Ain Malm muiates.
Nii, nagu Malmide endi tütred välismaal, nii kohanes ka Marie-Theres nende juures suurepäraselt ning jõuluks oli tal eesti keel juba päris hästi selge. Talle meeldisid siinne loodus ja talvine lumi ning koos Heljega hakkas ta ka kultuurikeskuses tantsutundides käima. Huviringi eest tasumise võttis Ain enda peale. Nii lõigi saksa neiu kaasa Koolitantsu maakondlikul tantsupäeval ning Jõgevamaa laulu- ja tantsupeol.
Praegu on kõik Malmide tütred Eestis: Heli õpib Tallinna ülikoolis psühholoogiat ja Hille Tallinna Tehnikaülikoolis rahvusvahelisi suhteid, Helje on aga Jõgevamaa gümnaasiumi 11. klassi õpilane. Ent tervet peret korraga kokku saada on neil ikka raske, sest märtsis sõitis pikemaks ajaks piiri taha pereema Ele. Praegu töötab ta ühes Islandi turismitalus ning avastab vabadel päevadel täie mõnuga seda omapärast põhjamaist saareriiki.
“Ta on jõudnud näiteks laevaga merel vaalu vaatamas käia ning lennukilt purskavat vulkaani imetleda,” ütles Ain Malm.
Tema sõnul leidis emale põneva töökoha Heli, kes oli hiljuti Islandil lapsi hoidmas. Tütred leidsid, et ema võiks ennast natuke tuulutada ja laias ilmas ringi vaadata, ning pereisalgi polnud selle vastu midagi.
“Saame Heljega kahekesi kodus suurepäraselt hakkama. Söök on rohkem minu teha ja mulle on söögitegemine alati meeldinud,” ütles Ain. “Helje on jälle minust tublim koristaja.”
Nädalavahetustel käivad tihti kodus ka Heli ja Hille. Ema Elet oodatakse koju jõule veetma ja Islandi muljeid rääkima detsembri keskel.
“Meie peres on kõik oma eluga rahul, viibitagu siis pealegi maailma eri paikades,” ütles Ain Malm.
Tema päevad on juba aastaid alanud mahlateoga. Uskuge või mitte, aga see pealtnäha täiesti tavaline eesti mees võtab igal hommikul vaevaks endale ja oma kallile naisperele (olgu nende esindajaid siis parasjagu kodus niipalju kui on) koduaia õuntest värsket mahla pressida. Ja koduaia õunu jätkub neil tänu heale hoidlale enamasti järgmise suveni.
“Praegu on meil käigus juba kolmas mahlapress,” ütles Ain Malm. “Värske mahl on hommikul väga hea “käivitaja”.”
Erilisi emade- ja isadepäeva traditsioone Malmide peres pole, ent pidupäevakoogi püüavad tüdrukud küll alati ema või isa eest salaja valmis teha. Küllap ootab magus üllatus Ain Malmi ka homme hommikul.
Ain Malmi elukäik
*Sündinud 21. augustil 1962.
*Lõpetas 1980 Jõgeva keskkooli.
*Lõpetas 1985 Eesti Põllumajanduse Akadeemia metsandusteaduskonna.
*Oli aastatel 1985-1993 Kaarepere metsakatsejaama metsaülem ja direktor.
*Juhib 1986. aastast osaühinguid A.P.Mets ja A.P.Mets Maahaldus ning 2003. aastast MTÜd Palamuse Metsaselts.
*Oli 2006-2012 erametsanduse tugiisik Jõgevamaal, praegu erametsa konsulent.
*Perekond: abikaasa Ele ning tütred Heli (22), Hille (20) ja Helje (18).
Heli Malm, vanim tütar:
Kui õdedega väiksed olime, viis isa meid tihti loodusesse. Ta õpetas mulle ja õdedele ka mitmeid n-ö meestetöid. Tänu isale oleme kõik palju reisida saanud. Kui Islandil olin, saatis isa mulle pakke Eesti toidu ja maiustustega. Kui aga meie pere võõrustas Saksamaa vahetusõpilast Mariet, suhtus meie isa temassegi kui oma tütresse.
Olen isalt õppinud seda, kuidas end ise motiveerida ning vältida igapäevaste tegevuste igavaks või üksluiseks muutumist. Isa on väga hooliv. Oma Võduveres elavaid vanemaid käib ta näiteks iga päev vaatamas. Ka mulle helistab ta tihti, et küsida, kuidas mul läheb. Loomulikult on tal ka vigu, ent temast paremat isa on raske leida.
Hille Malm, keskmine tütar:
Kui ema tänavu märtsis Islandile tööle läks, jäime isaga kahekesi: vanem õde Heli õpib Tallinnas ja noorem õde Helje oli vahetusõpilasena Austrias. Tulime koduse majapidamisega hästi toime, aga käisime ka kahekesi Tallinnas: kohvikus juttu ajamas, šoppamas ja niisama linna peal jalutamas. See oli tõeline isa-tütre kvaliteetaeg. Õppisin oma isa sel ajal palju paremini tundma. Nüüd, kui Tallinnas elan ja koolis käin, on nii hea teda jälle näha ja kallistada, kui ta mulle rongijaama vastu tuleb.
Helje Malm, noorim tütar:
Minu isa on väga rõõmsameelne ja positiivne inimene, kellega kunagi igav ei hakka. Tal on alati põnevaid ideid, mille elluviimiseks ta kõiki võimalusi kasutab. Ta hoolib nii oma perest kui ka sõpradest-tuttavatest. Seda on näidanud, andes mulle ja mu õdedele suurepärased võimalused enda arendamiseks nii välismaal kui ka Eestis. Ta ei keela meile kunagi millegi uue õppimist ning toetab meid igal võimalikul viisil.
RIINA MÄGI
