20. sajandi diktaatorid suhtusid samuti suure üleolevusega inimesse. Enamik inimesi oli nende jaoks taandatud vaid massiks, kel endal ei saanud olla mingeid isiklikke ambitsioone ega vajadusi. Suured diktaatorid mõtlesid vaid riigi, ühiskonna või nende partei vajadustest ja inimese ülesanne oli tuua ohvreid nende paleuste edenemisele. Väga sageli kasutatakse kirjanduses NSV Liidus võimul olnud Jossif Stalini poolt väidetavalt välja öeldut: pole inimest, pole probleemi. Kuid vähene arvestamine inimesega on omane igale liialt tehnokraatlikule-bürokraatlikule süsteemile.
Tänane globaliseeruv maailm, kus unistatakse pidevalt kiirest tehnoloogilisest arengust ja üha suurematest kasumitest valitsevale kihile, küll räägib oma murest nende pärast, kes end vähemustena määratlevad, aga samas ei saa kuidagi kunagi kindel olla, kas siis, kui asi kord väga konkreetseks läheb, on see ühiskond valmis kas või seda end vähemusena defineerivat osa nii palju kaitsma, kui seda on propagandas laialt lubatud.
Ühe põlvkonna erilisus loeb
Kui Stalini suhtumist silmas pidades oli 20. sajandil teatud ajal vähemalt osa inimesi pidevalt suureks probleemiks sellele tulevikku tormavale ühiskonnale ja seda tormamist juhtivale parteile, siis tänapäeval on selle globaliseeruva ühiskonna jaoks enam varjatult segavaks faktoriks ikkagi jälle teatud osa ühiskonna liikmeid, keda peavoolumeedias ja ametnike poolt mõneti halvustava tooniga keskmiseks inimeseks nimetatakse. Selliste kodanike suhtes on tänane ühiskond küllalt sageli kas lausa agressiivne või vähemalt ignorantne.
Ühiskond, kus lipukirjas kutsutakse tõstma erilisse staatusse erilisuse, ei ole sama toetav näiteks puudega inimeste suhtes, kes on ju kindlasti erilised. Kui erisust laiemalt defineerida, siis võiksime öelda, et ka meie vanem põlvkond, kelle töövõime pole enam endine, võiks soovi korral olla samuti eriline. Need inimesed vajavad ühiskonnalt sama tunnustavat suhtumist, nagu saab osaks parimas tööjõus noorematele inimestele.
2018. aastal on meil olnud palju võimalusi meenutada omariikluse algusaegu ja sellega seoses neid, kel oli võimalus anda eriline panus meie riigi sündi ja arengusse. Sellel foonil paistavad silma just üksikisikud ja nende roll meie ajaloos.
Rääkides erilistest inimestest, tuleb seega rääkida neist, kes on keskmisest andekamad. Sellest, kuidas on Kasahstanis lahendatud andekate laste toetamise programm, tasuks kindlasti meilgi õppida. Meil on paljud asjad muidu edukamad, kuid asi on süsteemis, mille kasutamisel saaksime Eestiski veelgi paremaid tulemusi.
Kasahstanis toetab laste huviharidust suures osas riik. Väga suurt rõhku on pandud just riigi presidendi algatatud andekate laste toetamise süsteemile, mis peaks tagama neile lastele koolid kõigis riigi piirkondades. Kasahstanis kannavad need andekate laste koolid presidendi nime.
Andekad leitakse erinevatel aladel
Andekad lapsed valitakse välja mitte vaid matemaatika, füüsika või arvutiteaduse alal, vaid samasugune süsteem eksisteerib ka spordikoolide teise astmena. Tavaspordikoolide kõrval on kõigis piirkondades olemas spordiinternaatkoolid (maa on ju väga suur), kuhu alates seitsmendast klassist koondatakse andekad spordipoisid ja -tüdrukud.
Mõistmist, et anne on ühiskonnale väga suur rikkus, kinnitab riiklik programm, mis püüab leida Kasahstani riigi sada uut noort nägu, kes peaksid oma andega tulevikus riigile ja rahvale kuulsust tooma. Taoline spordimeisterlikkuse kool (oli selline spordikallakuga kool kunagi meil Tallinna Spordiinternaatkooli nime all Tallinnaski ja suusaspordi filiaalina Otepääl) on olemas Taldõkorganiski.
Märkan siinsetel tänavatel ja linnalähedastel maanteedel näiteks jalgrattureid, kes teevad usinalt iga päev trenni, kandes uhkelt sama spordivormi, nagu kannab maailmatasemel Kasahstani kuulus profiklubi Astana, mille ridades väntab aastal 2018 Tour de France’il ratast ka eestlane Tanel Kangert.
Eesti arengus on palju positiivset ja me oleme kindlasti sageli väga efektiivsed igasuguste materiaalsete vahendite kasutamisel. Kuid probleem, mis sageli meie arengut pärsib, seisneb selles, et meie riiklik süsteem on masinatesse investeerimise suunas tugevalt kaldu.
Vaja mõelda ka üldisele arengule
Millegipärast oleme riigi maksusüsteemi loonud nii, et oleme kuidagi liialt masinate usku ja meie süsteem võimaldab ilma suurema bürokraatiata masinatesse investeerida. Näiteks saab spordiklubi osta endale uusi ja uusi saateautosid, aga samal ajal on igasugune investeering sellesse väiksesse ratturisse kui inimesse (kas või trenniraha, tema õppimistasude maksmine, rääkimata tema tulevase tervisekindlustuse või pensioniinvesteeringute tasumine) riigi poolt mitmekordselt maksustatud ja tehtud päris keeruliseks.
Riik, kes tahab olla edukas, seda ka pikas perspektiivis, peaks looma andekate arendamise süsteemi, mis toetab just seda keskkonda, mis vajalik andekate inimeste arenemiseks, alustades nende avastamisest võimalikult varases eas ja nende toetamisest mitte ainult teatud arenguastmeni jõudmiseni, vaid tegelikult mingil määral ka elu lõpuni.
Olen sellisest süsteemist kuulnud India kriketimängijate koolitussüsteemi näitel, kus lapsed koolitatakse mitte ainult professionaalseteks kriketimängijateks, vaid spordikoolid hoolitsevad juba algusest peale ka nende andekate laste üldise arengu eest, et nad saaksid elus hästi hakkama ka ajal, kui nad enam suures spordis kaasa ei löö.
Indias on lastele juba sportlastee algusest peale loodud seadusandlik süsteem, mis investeerib nende spordis teenitud rahast ühe osa nende koolirahaks ja veel ühe osa juba nende jaoks olulise pensionifondi loomisse, et sportlane ei kulutaks kõiki vahendeid, mida ta saab spordis tipus olles, ära hea elu peale.
Kui me suudame Eestis parandada tasakaalu inimesse investeerimise kasuks, siis jääb meil minu arvates pikemas perspektiivis ühiskonnas enam vahendeid ka selleks, et investeerida innovatsiooni toetamisse ehk masinatesse.
PEETER JÄRVELAID, õigusajaloolane
