„Ah, mis mina! Minust ei sõltu ju midagi!” ütlevad paljud meist isegi oma valla või linna probleemidest kõneldes, kogu Eestit puudutavatest ja Euroopa Liidu asjadest rääkimata. Jõgeva vallavanem Saima Kalev nii ei ütle. Omavalitsusjuhi ja Euroopa Liidu Regioonide Komitee raportöörina Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitika küsimuses ei saagi ta niimoodi öelda.
Tuleval kolmapäeval umbes kella kuue paiku õhtul astub Saima Kalev Brüsselis Euroopa Komisjoni Charlemagne’i nime kandvas istungitehoones Regioonide Komitee täiskogu 74. istungjärgu kõnepulti ning asub kaitsma Euroopa Liidu merenduspoliitikat käsitlevat Regioonide Komitee arvamuse eelnõu, mis koosneb 88 punktist ning mille kohta oli tähtajaks, st 31. märtsiks laekunud 42 parandusettepanekut.
„Kõigepealt teen lühikese sissejuhatuse. Mida rohkem istungjärgu töö ettenähtud ajagraafikust maha jääma kipub, seda lühem see saab olema. Ning siis lähebki parandusettepanekute läbiarutamiseks ja -hääletamiseks. Kuigi nii eelnõu kui ka parandusettepanekud on kõigil tõlgituna käes ja eeldatavalt läbi loetud, võib see aega võtta paar-kolm tundi,” ütles Saima Kalev, lisades, et täiskogul on kõigil enam kui kolmesajal Regioonide Komitee liikmel võimalus eelnõu kohta veel ettepanekuid teha.
Aga kuidas sai üldse väikese Eesti sisemaa valla agronoomiharidusega juhist Regioonide Komitee raportöör Euroopa Liidu merenduspoliitika küsimuses? Alustada tuleb sellest, et Regioonide Komitee on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kõrval teine nõuandev organ, mis esitab seisukohti vastuvõetavate Euroopa Liidu õigusaktide kohta. Komiteega tuleb konsulteerida enne ELi otsuste vastuvõtmist, mis käsitlevad piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi puudutavaid küsimusi nagu regionaalpoliitika, keskkond, haridus ja transport.
Võimalus Regioonide Komitee arvamus koostada ei saa osaks just paljudele. Raportöörikohti jagatakse komitee nelja poliitilise fraktsiooni vahel keerulise punktisüsteemi (see peab tagama jagamise demokraatlikkuse) alusel. Tänu nimetatud süsteemile õnnestuski suhteliselt väikesel UEN-EA (Liit Rahvusriikide Euroopa eest — Euroopa Allianss) fraktsioonil, millesse kuuluvad ka Eestit Regioonide Komitees esindavad rahvaliitlased, saada nii olulises küsimuses nagu merenduspoliitika arvamuse koostamise õigus. Fraktsioonisiseselt delegeeriti see ülesanne Saima Kalevile. Osalt kindlasti sellepärast, et ta on Regioonide Komitee säästva arengu komisjoni liige: intergreeritud merenduspoliitika tegevuskava sisaldav nn sinine raamat suunati arvamuse avaldamiseks just sellesse komisjoni.
“Raporti koostamisel olid mulle aluseks Euroopa Komisjoni kinnitatud teatis Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitika kohta, säästva arengu komisjoni ja fraktsiooni sekretariaadi koostatud taustteave ning Regioonide Komitee varasemad samateemalised arvamusavaldused,” ütles Saima Kalev. “Tunnistan, et merendusteema oli mulle senini tõesti võõravõitu, aga poliitikas olles tulebki tegelda väga laia probleemideskaalaga. See on paratamatus. Tuleb õppida ka võõra valdkonna probleemidesse süvenema ning leidma häid nõuandjaid.”
Regioonide Komitee raportööril on võimalus arvamust koostades kasutada eksperdi abi. Saima Kalev palus enda nõustajaks Eesti Mereakadeemia teadusprorektori Heiki Lindpere.
“Kui paljud raporti punktid kiidavad heaks, tunnustavad, nõustuvad või rõhutavad mingit merenduspoliitikas sisalduvat seisukohta või küsivad mõne seisukoha asjus lisaselgitusi — see on selliste raportite puhul traditsiooniline — siis mõnes punktis tõime koostöös eksperdiga sisse ka päris uusi seisukohti,” ütles Saima Kalev. “Näiteks juhtisime tähelepanu sellele, et Euroopa Komitee teatises pole üldse räägitud mereharidusest, mis on aga väga tähtis tegur merendustraditsioonide säilimisel. Samuti pole seal juttu merepõhja kasutamisest, mis on eriti aktuaalseks tõusnud seoses Nord Streami poolt rajada plaanitava gaasijuhtmega.”
Arvamuse koostamise käigus pidi Saima Kalev koos Heiki Lindperega tõdema, et otseselt merenduse küsimustega tegelevaid ametnikke, kellega neis küsimustes konsulteerida, pole Eestis just kuigi palju. Peale põllumajandusministeeriumi kalamajandusosakonna polegi neid õigupoolest kusagilt leida. Samas ei hõlma meretemaatika sugugi ainult kalapüüki, kauba ja reisijate meritsi vedu, kuurorditurismi ja merekeskkonna säästmist, vaid merest rääkides tuleb kõnelda ka mereäärse rahva omapärasest elulaadist, kultuurist ja tuhandest muust asjast.
Euroopa Liidu jaoks teeb mereteema Saima Kalevi sõnul ülimalt tähtsaks see, et liidul on väga pikk — 320 000 kilomeetrine — rannajoon. Rannikualadel elab tervelt kolmandik liidu elanikest ning üle viie miljoni inimese sõltub merega seotud majandusest. Samas puudutab merega seotu ka neid riike, mis otseselt merega ei piirne — majanduse, transpordi, turismi, kliimamuutuste, merest saadava toidu ja energia ning muu kaudu.
Sündinud demokraatia defitsiidist
Et sõna “raportöör” on Brüsselis vaat et maagilise mõjuga, kogesin siis, kui mullu novembri lõpus koos Saima Kaleviga Regioonide Komitee poolt korraldatud Sinise Planeedi Foorumil ja Regioonide Komitee täiskogu 72. istungjärgul käisin. Kui Saima ise ennast või keegi teine Saimat kui raportööri tutvustas, öeldi kohe “Oo!” Või võeti vähemasti kuidagi aupaklik hoiak. Tolsamal istungjärgul esitas oma arvamuse eelnõu esimene eestlasest Regioonide Komitee raportöör — Kose vallavolikogu esimees Uno Silberg. Tema raport käsitles Euroopa Liidu töötervishoiu ja tööohutuse strateegiat aastateks 2007-2012.
“Päris uhke tunne on,” tõdes enne istungit Eesti omavalitsusliitude esindaja Brüsselis Ille Allsaar. “Tervelt kolm istungjärgu päevakorrapunkti on seekord Eestiga seotud. Lisaks Uno Silbergi etteastele saab ju Saima Kalev kui merenduspoliitika raportöör esitada küsimusi istungjärku külastavale Euroopa Komisjoni kalanduse ja merenduse volinikule Joe Borgile, veel aga tutvustavad Turu ja Tallinna esindajad oma plaane 2011. aastaks, mil mõlemad kannavad Euroopa kultuuripealinna tiitlit.”
Tundus, et Uno Silberg, Saima Kalevi fraktsioonikaaslane, oma raportööristaatusest siiski peapööritust polnud saanud. Vahel tuleb võib-olla tuleb kasukski, kui euroasju ajab üks (endisi?) juhtivaid euroskeptikuid. Vilunud pilguga liigitas Silberg mu euroliidu alast harimist vajavate kirjatsurade kategooriasse ning hakkas käigupealt (ei mäleta, kas kulgesime Regioonide Komitee ühest hoonest teise või komitee hoonest Charlemagne’i) loengut pidama. Lühidalt seisnes loengu sisu selles, et millalgi 1990. aastate algupoolel hakatud Euroopa Liidus tunnetama demokraatia defitsiiti: n-ö rahva hääl ei pääsenud liidu juhtorganite poolt vastu võetavaid otsuseid mõjutama. Demokraatia suurendamiseks loodigi 1994. aastal Euroopa Liidu (Maastrichti) lepinguga Regioonide Komitee — nõuandev organ, mis koosneb Euroopa Liidu erinevate piirkondade ja kohalike omavalitsuste esindajatest.
Eesti on Regioonide Komitees esindatud seitsme inimesega.
Tõlkes kaduma läinud
Raporti koostamise käigus kohtus Saima Kalev ka Euroopa Parlamendi raportööriga intergreeritud merenduspoliitika küsimustes: neiltki küsiti ju selle dokumendi kohta arvamust. Toimus muidki konsultatiivkohtumisi asjast huvitatutega. Märtsi alguses kandis aga Saima Kalev arvamuse eelnõu ette säästva arengu komisjonis, kus see kogus 42 parandusettepanekut eri riikide ja valdkondade esindajatelt.
“Paljude ettepanekute osas saavutasime nende autoritega juba eelnevalt kompromissi, ülejäänute puhul otsustasid komisjoni hääled, kumma seisukoht peale jääb — raportööri või parandusettepaneku tegija oma,” seletas Saima Kalev.
Paljud parandusettepanekud on selliste dokumentide puhul tema sõnul n-ö tehnilist laadi, st seotud sõnastusega või koguni tõlkimise tagajärjel tekkinud arusaamatustega.
“Üks selline arusaamatus tekkis mul näiteks Rootsi esindajatega,” ütles Saima Kalev. “Eestikeelses tekstis olin kasutanud väljendit “süsteemselt”, mille vastu rootslastel poleks midagi olnud. Paraku oli see väljend inglise keelde tõlgitud kui “coordinated way” ning seda omakorda rootsi keelde tõlkides saadi lause, mis rootslastel harja punaseks ajas: nemad arvasid nimelt, et omavalitsustele hakatakse midagi ülevalt poolt peale suruma.”
Muu töö kõrvalt
Sain novembrilõpu täiskogu istungilgi jälgida selliseid juuksekarva lõhkiajamist meenutavaid vaidlusi. Aga samas: seaduse keel peabki ju olema täpne. Mäletate küll seda klassikalist juhtumit, kus ainsast komast olenes inimese elu… Istungit jälgides hakkas silma muudki. Näiteks see, et teatud küsimuste puhul võib saalis, kus komitee liikmed on mitte riikide, vaid fraktsioonide kaupa istuma paigutatud, tunda siiski ka väikest vastuolu Euroopa Liidu nn vanade ja uute liikmesriikide vahel. Näiteks siis, kui üpris sõjaka olemisega frau Müller Saksamaalt Euroopa oma navigatsioonisüsteemi loomise arutelu juures teatas, et süsteemi peakorteri mõnda uude liikmesriiki “puksimine” pole vanade olijate suhtes aus.
Veel jäi silma, et nagu igas sedasorti esinduses, on ka Regioonide Komitees neid, kes püüavad iga küsimuse puhul sõna võtta, olgu neil siis tegelikult midagi öelda või ärgu olgu. Seda kihku võimendab veelgi asjaolu, et iga kõnelejat ekraanil suures plaanis näidatakse…
Samas sain aru ka sellest, et Regioonide Komitee liikme töö pole kaugeltki meelakkumine. Täiskogu istungite aegu kajavad nn eurokvartali tänavad sadade väikeste lennukikohvrite rattakõrinast: komitee liikmed on hommikul lennukilt otse Regioonide Komiteesse fraktsiooni koosolekule või oma riigi delegaatide kokkusaamisele tulnud ning sealt tuleb — ikka kohver kaasas — Charlemagne’i täiskogu istungile tormata. Järgmisel hommikul istungile tulles haaratakse kohver hotellist jälle kaasa, sest pärast istungit tuleb otse lennujaama sõita — et järgmisel hommikul jälle põhitöökohal olla.
Töö Regioonide Komitees (aga täiskogu istungitel osalemine on ainult tilluke osa sellest) peabki kõigil tehtud saama põhitöö kõrvalt. Kusjuures mitte kopsaka palga, vaid päevaraha eest, millest tuleb kinni maksta ka hotelliarve. Lennupiletid makstakse ka kinni. Ja ongi kõik. Aga kui asja mitte materiaalses, vaid vaimses plaanis vaadata? Siis saab Regioonide Komitee liige oma töö eest tasuks tohutu kogemuse ja võimaluse suhelda väga paljude erinevaid seisukohti ja kultuuritausta omavate inimestega. Ning võimaluse teha midagi ära kogu Euroopa heaks.
Üha kuuldavamaks
“Teiste riikide esindajatega suheldes võid leida uut ja huvitavat, aga võid ka hoopis kinnitust saada siinsamas Eestis kogetule, st tõdeda, et mujal on omavalitsustel tihti täpselt samad probleemid mis meil: inimeste arvu vähenemine maapiirkondades, ähvardav ääremaastumine, elanikkonna vananemine, kliimamuutused, veeprobleemid jne,” ütles Saima Kalev.
Kahe aasta jooksul, mil ta Regioonide Komiteesse on kuulunud (niisama palju ametiaega on tal veel ees), on ta tajunud, kuidas selle teiste euroliidu institutsioonidega võrreldes alles üsna noore nõuandva organi hääl üha kuuldavamaks on saanud.
“Euroopa Parlamendis ja Euroopa Komisjonis on hakatud mõistma, et just Regioonide Komitee liikmed on need, kes suhtlevad kohapeal n-ö tavaliste inimestega ning saavad vahendada infot ja seisukohti nii ühes kui ka teises suunas,” ütles Saima Kalev.”Mis aga minu põhitöösse puutub, siis see pole minu poolt Regioonide Komitees tehtava tõttu küll kuidagi kannatanud. Pigem vastupidi: olen õppinud asju palju laiemalt nägema ning eristama tõsiseid probleeme tormidest teeklaasis. Sellist hoiakut, et meist ei sõltu midagi, ei tasuks aga kellelgi võtta. Kui Euroopa Liidu institutsioonide toimemehhanismidesse ja otsustusprotsessidesse süüvida, siis on alati võimalik leida viis, kuidas oma hääl selles pealtnäha hoomamatus süsteemis kuuldavaks teha.”
Saima Kalevi ja üksiti Eesti hääl saab integreeritud merenduspoliitika küsimuses päris hästi kuuldavaks niisiis kolmapäeva õhtul. Väike närv on Saimal muidugi sees, et kuidas täiskogu istungil läheb. Tegelikult pole ta sugugi nii merekauge inimene kui võiks arvata. Niipea kui ilm vähegi võimaldab — tavaliselt juhtub see emadepäeva paiku — sõidab ta koos abikaasa Ennuga Käsmu Kuusikranda, et kõigi meeltega merd nautida.
“Olen parandamatult merehaige,” tunnistas Saima Kalev.
Integreeritud merenduspoliitikast ta Kuusikrannas küll ei mõtle. Sinna tööasjad kaasa ei tule.
RIINA MÄGI
