Kuuldes viimaseid kodumaiseid sündmusi, on raske leida sõnu. Püütakse tagantjärele leida põhjusi, miks see kõik juhtus, mõtlemata sellele, et see on vabakasvatuse vili. Aastakümneid on lapsi kasvatatud neid distsiplineerides, mis ei tähenda alati füüsilist karistust, kuid nüüd ei tohi lapsevanem, veel vähem õpetaja midagi lapsele öelda, kuigi see oleks lapse enda huvides elus edukaks sirgumiseks tarvilik. Kui 12-aastane tütarlaps kaebab lastekaitsele, et ema ahistab teda, kuna käsib tal oma tuba koristada … Kuhu me oleme jõudnud? Tänapäeva edukas põlvkond, kes on sirgunud aastatetaguses kasvatuskeskkonnas, on saanud tunda nii tutistamist kui ehk ka kaardikepiga vastu näppe saanud. See ei ole küll õigustatud, kuid see on teinud neist elus edasi jõudvad, oma tööd tundvad, täisväärtuslikud ja otsustusvõimelised kodanikud.
Noored pole praegu kuulnudki neljandat käsku: austa oma ema ja isa, et su käsi hästi käiks. Elu ei ole ainult lustlik lillepidu, iseotsustusmaailm ega valimatu surfamine internetis. Austatud noored, kui te nii jätkate, siis te surete sõna otseses mõttes nälga. Selleks, et elus läbi lüüa, tuleb õppida ja töötada. See on kohati raske aga raskused viivad edasi.
Nüüd on mure, et napib spetsialiste, psühholooge, sotsiaaltöötajaid, sest laste vaimne haritus on madal. Kuid kust hakkab kasvatus? See hakkab kodunt. Kui kodune kasvatus jätab soovida, ei aita ükski oma ala spetsialisti meeleheitlik püüe last ravida.
Selge on see, et lapsevanematel pole enam õigusi, samuti pole õigusi õpetajatel. Õigused on vaid nendel, kes ei tea, mida nende õigustega teha, sest nende isiksus on veel välja kujunemata. Ütlen lohutuseks, et noori on võimalik ikkagi suunata ja kui seda taktitundeliselt, neid haavamata teha, võib sel olla hea tulemus. On ju noortel omad eeskujud. Muidugi pole need eeskujud alati head või ei saa münda inimest enam mingil põhjusel eeskujuks võtta.
Kuidas peaksid noored, täiskasvanud ja elukogenud aktsepteerima juhust, kus Tallinna ülikooli rektor sõidab ebakaines olekus autoga kaupluse aknast sisse ja järgmisel päeval sõidab puhkusele. Lugupeetud härra, siin ei aita lihtsalt rektoriametist tagasiastumine. Lugupeetud minister sunniti oma sõnade eest vastutama, kuigi ta oli südamest vabandanud, aga siin on tegemist, malbelt öeldes, enda ja kogu hariduse maine kahjustamisega. Ja juhtub see asi siis, kui kogu koolirahvas on leinas, kogu Eesti on leinas, ahastuses, teadmatuses.
Öeldakse, et inimesel on vaja kolme asja, et olla elus edukas ja õnnelik: usku, lootust ja armastust. Tundub, et armastus ja usk ühiskonna headusse on kadunud, kuid püüdkem teha kõik selleks, et lootus ei hakkaks kustuma.
PEETER KOMPUS
