Inimene on looduse kroon, see kõlab uhkelt. Viimase aja maailma sündmusi vaadeldes ei saa seda tiitlit küll päris kõigile omistada. Või on seda liiga palju öeldud neile, kes ei mõtle inimlikult ning ei tegutse inimlikult.
Tiitel “looduse kroon” tuleneb ilmselt sellest, et oleme elusolenditest ainsad, kellele on loodud kõrvade vahele organ, millega mõelda, otsustada hea ja kurja üle.
Kuid mis on inimlikkus? Kõigil on ette tulnud olukordi, kus oleme ise öelnud või meile on öeldud, et võtame seda asja inimlikult, või inimlikust seisukohast vaadatuna on see asi niimoodi. Inimlikkuse definitsioon on väga lihtne – teeme teistele seda, mida soovime, et tehtaks meile. Ja asja valem seisneb selles, et me ei jää ootama, kui meie lähedane, naaber või ka võõras inimene teeb meile väikese heateo ja siis vastame samaga,vaid oleme heateo algatajaks pooleks. Püüame teha väikseid heategusid alati, mitte ainult siis, kui see on poolenisti kohustuslik, näiteks tähtpäevadel.
Mõeldes poliitilistele manööverdustele, tuleb tahes-tahtmata mõte, et puudu jääb inimlikkusest. Võtkem näiteks olukord, kus riigil napib raha, et maksta kinni koolilaste lõunasöök. Mõelgem, milleks nad vajavad sooja sööki koolis? Neil on vaja õppida, et olla tulevikus inimlikult haritud. Asja teeb kurioosseks see, et raha jätkub selleks, et osta nii-öelda riigi kaitsmiseks küsitava väärtusega sõjatehnikat. Kellele? Te suretate ju täisväärtusliku ja inimliku koolihariduse välja, mõtlemata sellele, et viie või kümne aasta pärast on need, kelle te praegu nälga jätate, ise seadusetegijad. Ehk tuleb teil siis küüsi närida. Võiks ehk lähtuda inimlikest prioriteetidest ja seada asjad tähtsuse järjekorda?
Inimlikkus ajendab meid mõtlema sellele, mis võiks olla kasulik ka teistele, mitte vaid iseendale. Inimlikkus paneb meid arvestama teiste arvamuste ja eelistustega. Inimlikkust ei ole võimalik soetada raha eest, samuti ei saa osta sõprust, usaldust, teineteisemõistmist ega ka tervist, kuid meil kõigil on eeldused nende omaduste, olukordade loomiseks. Selleks, et teha head, ei ole tarvis kõrgharidust. Selleks pole vaja paksu rahakotti, vaid selleks on vaja seda, mida meil kõigil olukordadest olenemata vähemal või suuremal määral on. See on vabadus kasutada oma mõistust inimlikult. Siis on meil lootust, et meile tehakse seda, mida me ka endale sooviksime.
PEETER KOMPUS Pajusi vallast Sopimetsa külast
