märtsil möödus 110 aastat laulja ja näitleja Zarah Leanderi sünnist. Tartu Karlova teater tähistas lava-, filmi- ja eetrilegendi ümmargust sünniaastapäeva tema elust kõneleva lavastuse väljatoomisega. Selle nimiosas särab Palamuselt pärit näitlejatar Ingrid Isotamm.
Kavalehelt võib lugeda, et lavastaja Andres Dvinjaninov pühendas selle lavastuse oma emale Ainole (1923-1994), kes oli Zarah Leanderi ande suur austaja. “Kui ta käis II maailmasõja ajal kinos vaatamas Zarah Leanderi filme, pakkus see võimaluse põgeneda reaalsusest kaugetele unistuste randadele. Zarah’ nimi tähistas mitmete põlvkondade jaoks lootust paremale tulevikule ja usku armastuse võimalikkusse,” kirjutab Dvinjaninov saatesõnas lavastusele.
Reaalselt elanud inimese elulool põhineva lavastuse loomine ei ole lihtne. Faktidega ei tohi liialdada, sest muidu tapaksid need teatri, samas tuleb vaatajale ikkagi mingid reaalelulised orientiirid anda, et ta peategelase peas ja hinges toimuvast aru saaks. “Zarah Leanderis” “söödetakse” vaatajale eluloolisi fakte ette grammipealt nii palju, kui vaja ning lavastaja ja osatäitja on leidnud ühiselt nappe, aga kõnekaid kujundeid, mille abil Zarah lugu elavaks mängida.
Me näeme, kuidas Stockholmi Kuningliku Lavakunstikooli sisseastumiskatsetel põrunud ning seejärel mõned aastad noore pereema elu elanud Zarah teeb tugeva tahte toel ja olude kiuste teoks oma unistuse lavale pääseda ning kuidas tema erakordse tämbriga sensuaalsest häälest vaimustub nii Rootsi, Austria kui ka Saksamaa publik. Hollywoodi filmistuudiote rollipakkumistele ütleb ta ei, sest ei soovi kodunt kaugele minna, küll aga teeb ta kaasa õige mitmes Berliini Universum Filmi (UFA) linateoses.
Kui natsi-Saksamaa juhid hakkavad nõudma, et nende lava- ja linalemmik Saksa kodakondsuse võtaks, pakib Leander oma asjad ning läheb pärast kuueaastast võõrsil viibimist Rootsi tagasi. Kui Leanderi elust Saksamaal ning põgusatest kokkupuudetest Goebbelsi ja Hitleriga kõneldakse lavastuses pigem huumori ja iroonia võtmes, siis tõeline traagika tuleb mängu siis, kui Zarah avastab kodumaale naastes, et legendid temast kui natside lemmikust on sulgenud talle tee Rootsi lavadele. Nii istubki parimas loomeeas megastaar ligemale kolmkümmend aastat oma Stockholmi lähedale mere äärde soetatud hiigelsuures majas ilma tööta, enne kui ajad muutuvad ja publik ta taasavastab.
Vaheajata etendus kestab poolteist tundi ja kogu selle aja on Ingrid Isotamm laval. Isegi kostüüme vahetab ta publiku ees (täpsemalt küll rõivastange taga), ise samal ajal teksti andes. Nii et pinge laval ei lange hetkekski.
Sama energiaga
Kui Ingrid Isotamme näitlejameisterlikkus teadjamaid inimesi ei üllata, siis temast kui lauljast polnud senini keegi midagi kuulnud. “Zarah Leanderis” kõlab aga tema esituses tosin nimitegelase repertuaarist pärinevat laulu. Enne esimese pala kõlamist hoidsin mina ja ilmselt mõni teinegi saalisviibija hinge kinni: et mis sealt siis nüüd tuleb. Aga juba kolmanda takti juures oli selge, et ka laulud lähevad lavastuse plusspoolele. Ehkki hääle mahult ei suuda Ingrid Isotamm Zarah Leanderiga iseenesest mõistetavalt võistelda, suudab ta tema laule esitada siiski sama tämbri, sama musikaalsuse ja sama energiaga.
Ingrid Isotamme lavapartneriteks on “Leanderis” Taaniel Pogga ja Jaanus Tepomees. Esimene saadab teda klaveril, teine kehastab kõiki meestegelasi, keda on vaja sündmustiku edasiviimiseks: Leanderi kolme abikaasat, lavapartnereid, teatrijuhte ning natsiliidreid. Minirollid valmivad nappide vahenditega, aga seda värvikamad need on. Hitleri rolli “sisenemiseks” piisab Tepomehel näiteks juukseharjast: ta kammib tualettlaua taga oma juukseid ning läheb iga harjatõmbega üha enam Hitleri nägu. Ja see pole mitte hirmutav, vaid pööraselt naljakas.
Võiksin ülistuslaulu “Zarah Leanderi” kohta veel pikalt jätkata, aga usun, et lugejat huvitab rohkem see, mil moel selline “maitsev teatripala” kokku “küpsetati”. See huvitas mindki, sestap esitasin Ingrid Isotammele e-posti teel mõned küsimused. Soovisin näiteks teada, millistel allikatel lavastuse tekst põhineb.
“Tuginesime põhiliselt Zarah Leanderi mälestusteraamatule,” vastas Ingrid. “Kahjuks ei ole seda eesti keelde tõlgitud, aga saime soomekeelse variandi ja Andres Dvinjaninov sisuliselt tõlkis selle ära. Eesti keeles on olemas ainult Zarah’ andunud fänni Paul Seileri kirjutatud “Olen hääl” ja Guido Knoppi “Hitleri naised”, kus kujutatud Leanderit väga negatiivselt. Lisaks neile intrigeerivalt vastuolulistele tekstidele on eesti keelde tõlgitud üks Leanderist kõnelev näidend, ent mida rohkem me tema ellu süvenesime, seda vaesemaks see näitemäng meie silmis muutus. Nii otsustasimegi teksti ise kokku panna. Ei tea, kas sai parem, aga näitlejana on mul kindlasti meie variandi Zarah’t kergem mõista: ta on inimlikum, haavatavam ja soojem, mitte kalk kalkuleeriv diiva.”
Suur aukartus
Zarah Leanderi rolli ees oli Ingrid Isotammel vaatamata kuueteistaastasele lavastaažile päris suur aukartus, sest Leander oli tõeline superstaar: pruukis tal vaid lavale astuda, kui publik oli juba tema lummuses.
“Temas oli miski, mida interneti vahendusel tajuda ei saa ja mis ei jõua meieni ka filmide vahendusel. See miski, mis ei jätnud kedagi ükskõikseks, kadus koos temaga ja minul oli seda püüda võimatu. Aga ma ei seadnud seda ka eesmärgiks. Üle oma varju ei hüppa, aga üritasin hüpata nii kaugele, kui suutsin,” kirjutas Ingrid Isotamm.
Tema suurimad hirmud lavastuse väljatuleku eel olid seotud laulmisega. Samas võib ta öelda, et jõudis Zarah rollini just laulmise kaudu: laulud olid tal tekstini jõudes ammu peas.
“Laulmist on mu töös ikka ette tulnud, aga soololaulmist on olnud vähe. Pealegi pole ma kunagi oma häält hinnata osanud, sest laulud, mida ma varem olen esitanud, on olnud minu jaoks liiga kõrged ning teinud hääle kitsaks ja mitte eriti kauniks,” kirjutas Ingrid Isotamm.
Laule aitas tal õppida legendaarne lauluõpetaja Ursel Oja.
“Olen talle väga tänulik, sest ta on suurepärane ja kannatlik õpetaja. Kui mulle endale tundus vahepeal, et asi on lootusetu, siis Ursel oskas kuidagi mu eneseusku suurendada ja see on ülioluline,” kirjutas Ingrid Isotamm. “Zarah’ laule lauldes on mu hääleulatus laienenud. See alumine register, mis mul olemas on, oli täiesti treenimata, sest sellega ei osanud keegi midagi peale hakata. Kindlasti ei soovinud ma Zarah Leanderit jäljendada. See oleks olnud ka suhteliselt võimatu, sest juba visuaalselt oleme me väga erinevad. Tema oli kogult väga suur, eluaeg kimpus kaaluprobleemidega, aga see suurus andis ka tema häälele sügavuse ja mahlakuse, mida minu kõhetul kehal keeruline püüda. Üritan laulda Zarah’ laule nii hästi kui suudan, aga siiski oma eripäraga, mitte ennast kaotades.”
Lisaks laulude õppimisele tuli Ingridil laulusõnu tõlkida, sest varem olid eestikeelsed sõnad olemas vaid umbes pooltel lugudest.
“Andres tõlkis saksa keelest, mina inglise keelest, sest saksa keelt ma ei oska,” kirjutas Ingrid Isotamm.
Õige ja vale närv
Laulude kõrval aitavad Zarah lugu jutustada kostüümid: need viivad vaataja justkui automaatselt teatud keskkonda või ajastusse. Kostüümikunstnikuks oli selles lavastuses tuntud moelooja Triinu Pungits. Ingridi sõnul oli tegelikult vaid üks kleitidest Triinu enda kavandatud, ülejäänu hankis ta taaskasutuspoodidest.
“Triinul on eriliselt hea nina ja väga hea maitse,” kinnitas Ingrid.
Iga “Zarah Leanderi” etendus on tema sõnul erinev. Kerge pole kunagi, sest tekstimaht on suur, laule on palju ja hingetõmbepausidele saab loota vaid loetud arvus kohtades, samas on mõni etendus siiski kergem mängida.
“Kui enesetunne ja närv on õiged ja saad publiku kohe kaasa haaratud, on kergem, aga kui on vale närv, võib etendus olla täielik piin. Vastavalt sellele on mõne etenduse lõpus tunne ülevoolavalt hea, mõnikord võin aga olla täiesti tühi, lahinal nutta ja terve järgneva päeva siruli voodis olla,” kirjeldas Ingrid.
Ta tunnistas, et polnud sellisest inimesest nagu Zarah Leander kaua aega midagi kuulnud.
“Kui Andres kunagi ütles, et mul on Zarah hääl, siis vaatasin internetist, aga ei tundnud küll mingit sarnasust,” tõdes Ingrid Isotamm.
Nüüd elab ta siis juba möödunud aasta detsembrist paralleelselt kaht elu: enda ja Zarah Leanderi oma. Kes tahab teda Zarah’na näha, sel võimalus seda sel hooajal veel kolmel aprillikuu õhtul (8., 14. ja 15. kuupäeval) Tartusse Karlova teatrisse (Tähe 66) vaatama minna.
RIINA MÄGI
