Regionaalminister Kiisleri haldusreformina esitatud kava vallad sundkorras liita näib järjekordse soovunelmana, kuidas tänaseks kujunenud regionaalset ebavõrdsust lihtsate lõigete ja traageldustega lahendada. Senised valdade liitumised on näidanud, et see ei anna halduskulude märgatavat kokkuhoidu, küll aga suurendab elanike rahulolematust omavalitsuse teenustega.
Kui tänased valitsusparteid poolteist aastat tagasi koalitsioonileppe sõlmisid, siis omavalitsuste osa sinna oma murede ja vajadustega sisuliselt ei jõudnudki. Samas jagus eelmises leppes omavalitsustemaatikat mitmele lehele. Ja mitte ainult paberil, vaid enamik nendest punktidest suudeti ka ellu viia. Praegusest leppest aga leiame peatüki “Kodanikuühiskond ja riiklus” alt sisuliselt vaid ühe punkti, kus valitsusliit väidab, et toetab riigi ja kohalike omavalitsusliitude partnerlust ning omavalitsusliitude tugevnemist. Kogu lugu. Ja olgugi et seda on paganama vähe, ei suuda võimuliit isegi seda ainumast punkti täita. Eelmine regionaalminister, kes selle punkti lisamise taga tõenäoliselt oli, üritas parimat, kuid kaotas pärast seda ministritooli. Tema asemele pandi omavalitsustest võimalikult kaugel olev tegelane, kes truu parteisõdurina nüüd eestlastele uut sorti elukorraldust õpetama on hakanud.
Võimu koondamine süvendab ääremaastumist
Omavalitsusjuhina olen täiesti nõus eelmise regionaalministri Vallo Reimaa välja pakutud kavaga anda omavalitsuliitudele uus roll, mis sisuliselt oli muidugi eelmise valitsuse regionaalministri Jaan Õunapuu koostatud plaani kohendamine. Ilmselt just see Reimaale ministritoolil saatuslikuks saigi, et ta asjatundjana eelkäija tööd jätkas. Rahvaliidu ettepanek on juba aastaid olnud keskenduda halduskorralduse puhul eelkõige maakonna tasandile ning mitte rääkida tuimalt valdade sundliitmisest. Võimaliku reformi ainueesmärk saab olla uue halduskvaliteedi loomine, mis lähtub inimesest hooliva riigi põhimõtetest.
Loomulikult on selge, et kõik praegused 227 kohalikku omavalitsust oma ülesannetega võrdselt hästi hakkama ei saa. Maakonna tasandil on otstarbekam korralda nii ühistransporti, gümnaasiumiharidust kui ka suuremaid investeeringuid. Samas on terve hulk kohalikku elu puudutavaid otsuseid, mille koondamine maakonna tasandile ei ole majanduslikult mõistlik ega suurenda inimeste heaolu, pigem ikka vastupidi.
Üksnes Tallinna võimukoridorides liikuvad poliitikud võivad arvata, et inimesed oma kodukoha otsustes kaasa rääkida ei taha või ei oska. Samas on isegi paari-kolme valla liitumise järel elanikel tunne, et kohalik võim on tegelikust elust ja vajadustest oluliselt kaugenenud.
Meie Rahvaliidus usume, et Eestimaa igas nurgas on võimalik hästi elada. Selle saavutamiseks peavad aga poliitikud halduskorralduses kokku leppima ning tegema otsuseid, mis arvestaksid, et inimesed elavad ka väljaspool Tallinna ja Tartut. Parema haldusteenuse korraldamiseks ei ole vaja kohalikke traditsioone ja ühtekuuluvust sundliitmisega lõhkuda, vaid ülesanded omavalitsuste ja omavalitsusliitude vahel ehk maakonna tasandi mõistlikult jagada.
Tugev kohalik elu on tugeva riigi alus
Kui Eesti riik tahab langetada otsuseid, mis inimeste elukorralduse mugavamaks muudaksid, ei aita haldusjaotuse kaardi kosmeetilistest parandustest, vaid alustada tuleb sisust. Lähtekoht peab olema vaid see, millisest halduskorraldusest meie inimestele ja piirkondadele kõige rohkem kasu oleks, ja ei miski muu. Kes arvab, et omavalitsuste ühendamiste kaudu õnnestub maapiirkondadest veelgi enam raha mujale suunata, eksib minu hinnangul päris rängalt.
2000. aastal soovitas Euroopa Nõukogu kohalike ja regionaalomavalitsuste kongress Eestile keskenduda haldusreformis regionaaltasandile ning moodustada tugevad omavalitsusliidud või lausa maakonnaomavalitsused. 2003. aastal pandigi minister Jaan Õunapuu eestvedamisel kokku uus kontseptsioon, kuid toonased koalitsioonipartnerid lasid selle oma otsustamatusega põhja.
Maakonna arengu juhtimine peab tuginema kohalikule võimule, see ei ole keskvalitsuse käepikenduse koht. Rahvaliidu hinnangul tuleb võim maakondades anda tagasi inimeste kätte. Kitsaste eelarveolude puhul peame õppima tegema veelgi tihedamat koostööd ning just üheskoos peaksime võtma ette ka muudatused, mis tagavad meie riigi regionaalse ja tervikliku arengu. Lihtsa matemaatika – liitmise ja lahutamise – aeg on ammu läbi. Eesti halduspoliitika algab tegelikult meie kodudest. Ja oma kodukoha elu edendamisel peame saama vahetult kaasa rääkida.
KAJAR LEMBER
Rahvaliidu peasekretär, Tabivere vallavolikogu esimees
