Viljandi Pärimusmuusika Festivalil astuvad üles nii Eesti- kui ka välismaised kollektiivid, kes esitavad algupärast rahvamuusikat. Festivali ülesanne on eesti rahva muusikalise pärandi uuele elule aitamine, iidsete lugude ja laulude toomine igapäevaellu.
Mis aga sunnib kümneid tuhandeid noori ja ka vanemaid inimesi ühel nädalavahetusel juuli lõpus kogunema Viljandisse? Näiteks eelmisel aastal kogus festival 16 500 piletiga külastajat, lisaks neile aga külastasid Eesti suurimat folgiüritust tuhanded inimesed, kes lihtsalt melu nautisid.
On see huvi folkloorse muusika vastu või nauditakse pigem erilist õhkkonda, millega terve linn sellel ajal “täidetud” on? Inimesed kes juba korra Viljandi Pärimusmuusika Festivalil käinud, tulevad tavaliselt ikka ja jälle tagasi.
Festival võlub igaüht omamoodi
Pärimusmuusika festivalile tullakse olenemata vanusest, elualast ning rahalisest seisust. On nii neid, kes on juba ettenägelikult soetanud festivali passi- mis tänavu maksab 690 krooni ning püüavad võtta neljapäevasest üritusest maksimumi, külastades peaaegu kõiki kontserte.
Samas tulevad kohale ka need, kellel rahakotis veel ehk viimased kroonid. Nad saabuvad kohale hääletades, ööbivad telkides, püüdes väikesestki ööbimistasust kõrvale “sahkerdada”.
Ametlikke kontserte külastavad nad siis, kui natuke raha üle jääb või õnnestub kuidagi tasuta sisse saada.
Nad naudivad melu peamiselt “Rohelisel laval”, kus lisaks ametlikele kontserditele toimuvad ka “improviseeritud” etteasted. Laul ja tants kestab aga pea ööpäev läbi ka telklaagris.
Kuid tegelikult on lisaks tõsistele folkloorihuvilistele ja festivalist “viimase” võtjatele ning udegraund inimestele veel teisigi inimesi, kes melust osa tahavad saada.
Üheks selliseks on Viljandi enda inimesed, kes käivad mõnel kontserdil ning jalutavad mööda linna, üritades võimalikult lühikese ajaga festivalist mingi pildi saada.
On neidki, kes ostavad küll passi (kui raha on) või siis mõne rohkem huvi pakkuva päeva pileti, kui rahalisi võimalusi vähem, külastatakse üksikuid kontserte. Samas pole kõikidele kontserditele jõudmine eesmärk omaette. Kui esineb artist, kes väga meeldib või keda veel kuuldud ei ole, minnakse seda vaatama. Aga samas istutakse rahulikult “rohelise lava” juures maas ning võetakse einet või juuakse õlut, samas jälgitakse ka laval toimuvat. Käiakse käsitööõues meisterdamas ning töötubades.
Ise olen käinud festivalil nii ja teisiti- passiga ja ilma. Eelmisel aastal, kui oleksin saanud tasuta sisse kuhu iganes, köitsid põhitähelepanu küll tasulised, kuid üsna odavad kontserdid.
Kuid see eest olid need minu jaoks tõelised pärlid, head näited just Eesti pärimusmuusikast, midagi ehtsat ja head.
Võru folk kui Viljandi väikeveli
Et olen pärit Võru ja Setomaa “piirialalt”, olemata ise etniliselt ei üks ega teine, on just sealne kultuur jätnud mulle väga sügava mulje. Ning pidevalt olen tahtnud selle uusi tahke tundma õppida.
Nii kujunes toredaks üllatuseks ?Väike Hellero?esinemine, kollektiiv esitas regilaulu, püüdes luua võimalikult sellist kõlapilti, nagu need kõlasid Eesti erinevates paikades. Seto meeskoor Liinats` uraq esitas aga traditsioonilisi setu meeskooride laule. Peamiselt kõlasid nende repertuaaris Uusvada ja Meremäe kooride repertuaari, vähem teistes Setomaa otsades levinuid.
Kui Viljandi Pärimusmuusika festival on rahva hulgas väga hinnatud ja tuntud, siis nii-öelda väiksema velle: Võru Folkloorifestivali olemasolust teab tunduvalt väiksem hulk inimesi.
Et oma silm on kuningas, sai tänavu ka seda külastatud. Ning tõtt öelda sain rõõmsa üllatuse osaliseks. Tõsi, kui Viljandi festival on suunatud laiale avalikkusele, siis Võru oma eelkõige rahvamuusikutele ning kohalikele elanikele. Kui Viljandis on ööbimine korraldatud nii telklaagris ja “tudulas”, siis Võru folkloorifestivali külastaja peab ise endale öömaja organiseerima.
Öömaja leidmisega raskusi
Pahaaimamatult kohale saabunud – tõsi, infot ööbimiskohtade kohta festivali koduleht praktiliselt ei sisaldanud- selgus, et külalistele pole siin just üleliia mõeldud: telklaagrit ei ole, eraldi ööbimispaika samuti mitte. Tõsi, Võru linnas on hotelle ja puhkemaju, mida kasutada saab. Kui aga ööbimiskoha kohta küsisime, ei osatud seepeale just midagi eriti tarka kosta.
Tõsist huvilist aga ei peleta seegi, sest õhtuti kerkis Tamula järve äärde ikkagi väike telklaager, tõsi, omaalgatuslik ning valveta.
Mis aga festivali juures võlus, oli kättesaadavus kõigile. Päevapilet maksis vaid kolmkümmend krooni, õhtuse simmani eest tuli välja käia kakskümmend krooni enam. Nagu ka Viljandi festivalil, sai mitmetest üritustest osa ka tasuta.
Kohalike inimeste ning lihtsalt huviliste jaoks oli “maiuspalaks” kindlasti laupäevaõhtune tänavatants. Tänavu tähendas tänavatants rohkem kui tuhandet inimest, kes käest kinni hoides ja “savikoja venelast” tantsides Vabaduse platsile suundusid. Vähemalt samapalju oli ka neid, kes sellest pealtvaatajatena osa said. Kuigi tänavatants ei ole ainuomane võrokestele, on selline “sabatamine” Võru Folkloorifestivalil kindlasti Eestis suurim.
Samuti oli väga vahva see, et pillimeisterdamise õues sai valmistada oma pilli. Kuna väga suurt tunglemist ei olnud, oli tasuta õpetus kättesaadav kõigile. Nii mõnigi läks koju omaenda vilepilli ja jaurmiga.
Õhtulaulud kõlasid Tamula järve ääres pargis, sai kuulda erinevaid nii Eesti kui ka külaliste rahvalaule, mis publiku kaasa aplodeerima panid. Et üritus ise toimus ujumiskoha vahetus läheduses, tulid veest välja ka mitmed need, kes esialgu ehk lauludest osa saada ei kavatsenudki.
Lisaks vabaõhukontserditele ja simmanitele said huvilised õppida ka erinevate maade rahvatantse, samuti kuulata muinasjutte ja vaadata näitemänge. Nii kohalikud kui ka külalised said õppida ka võru keelt, mis paljudele võrokeste kultuuri ja tegemised kindlasti lähedale tõi.
Kuigi festivaliga ei kaasnenud nii suurt melu, kui Viljandis, oli see tõsiselt rahvalik. “esivanemate” vaim hõljus igatahes väikse ja vaikse Võru linna kohal kõikidel festivalipäevadel.
Põlvest põlve edasi antava vaimse pärandi tutvustamine on Võru Folkloorifestivali peamine eesmärk. Kõige rohkem leiab festivali külastaja kindlasti Võru kandile iseloomulikku ning muud eestimaist.
Samas väärtustavad võrokesed oma kultuuri- eelkõige siis laulu, tantsu ja pillimängu kõrval ka teiste paikade pärimuskultuuri.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et kuigi nii Võru Folkloorifestival kui ka Viljandi Pärimusmuusikafestivali laiem eesmärk: tutvustada nii eesti kui ka maailma pärimusmuusikat ja kultuuri on üks, on festivalid piisavalt erinevad. Ja see on loomulikult hea.
Viljandi üritus on suurejoonelisem, meelitab kohale kümneid tuhandeid inimesi, kohale saab kutsuda häid ja väga häid esinejaid Eestist kaugemaltki. Samas on festivalil siiski väike “kommertsmaik” juures.
Võru festival ei ole ehk nii tähtis ja suur , kuid mõnus ja rahvalik ning kindlasti omanäoline või nagu võrokene ütleb “ummamoodu”.
Huvitav on aga see, et inimesed üha enam tunnevad huvi nii folkloori vastu, olgu siis kitsamas või laiemas tähenduses. Just need üritused, mis tutvustavad midagi sellist, mis on omane mingile kindlale piirkonnale, toovad kohale palju huvilisi.
Näiteks Seto Kuningriigigi päeval on kuningriigi alamateks kõik vähegi seto päritolu inimesed, kes sel päeval kodukanti tulla saavad. Tullakse nii ühelt kui teiselt poolt Eesti-Vene piiri, nii linnadest kui välismaalt. Unikaalset ühe-päevast kuningriiki tõttavad uudistama ka need, kelle soontes tilkagi seto verd ei voola.
Samuti võiks küsida: Miks inimesed sõidavad kokku siia Jõgevamaa lähedastesse kohtadesse: olgu see siis Kallaste sibula-, Lohusuu kala- või Avinurme pütilaat. Või miks peavad Peipsi-äärsed venelased Mustvees või Kasepää vallas tulihingelisi ivanipidusid?
Huvitaval kombel tundub massikultuuri levik ning järjest suuremate võimaluste avanemine Euroopas ja maailmas, on inimesed pannud pühaks pidama seda, mis ehtne ja oma.
EVA KLAAS, ajakirjanik
