Nooruses sai mesilasi peetud ning üks kuldreegleid selles keerukas, samal ajal väga põnevas maailmas on: kaks nõrka peret tuleb ühte tarru tõsta, ainult nii saab elujõulise pere.
Inimesed aga pole mesilased. Väikeste kogukondade või emamesilase kaotanud parteide ühendamisest ei pruugi tulu tõusta, kui puudub selgesti teadvustatud sisuline eesmärk, kui silme ees on vaid poliitmaastikul parema positsiooni saavutamine.
Kas Rahvaliidu ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ühinemiseks on olemas taru, kust koos korjele lennata? Teisisõnu: missugune on see ühisosa, mille nimel kaks oma koosseisult väga erinevat parteid peaksid kokku kolima?
Arvan, et meid ühendab mure tavainimese saatusest ülimalt parempoolses Eestis. Oleme ju veel väga kaugel võrdsetest võimalustest eri sissetulekuga elanikegruppide vahel, kihistumine rikasteks ja vaesteks aina süveneb.
Eriti kurb on tõdeda, et kihistumine süveneb laste hulgas. Meie meelest ei või lõpmatuseni kesta olukord, kus laste kasvatamiseks mõeldud vanemahüvitised erinevad kui päev ja öö.
Rahvaliidul on arvestatav kompetents maaelu asjus, meil kogemused sotsiaalvaldkonnas, hariduses, keskkonnapoliitikas. Kahjuks on kõnealused erakonnad siiani toimetanud-kulgenud kui kaks omapead kõndivat kassi.
Näiteks hellitavad nii sotsid kui rahvaliitlased mõtet halduskorraldusest, mis ei vii demokraatlikku otsustusprotsessi tavainimese koduvallast kaugemale. Me ei pea õigeks maakonnakeskusse kolitud omavalitsust, kus otsustajad enam ei tunne ega tea inimesi, kelle saatust nad juhivad. Keegi pole ju arvutanud, mis läheb inimestele maksma sõit ja kulutatud aeg, et poolesaja kilomeetri kaugusel maakonnakeskuses oma küla või alevi olmeprobleeme lahendamas käia.
Nii meil kui rahvaliitlastel terendab silme ees kahetasandiline omavalitsus, mis ei kaota praegusi valla- ja linnavolikogusid, Eesti noore demokraatia alustugesid.
Kohaliku esmatasandi kõrval tahame seadustada teise tasandi – maakogud. Maakogu saagu valla- ja linnavolinike ühisajuks, kes mõtleb välja ning lepib kokku maakondliku kooli- ja tervishoiuvõrgustiku suhtes, kus pannakse ritta teedeehituste pingerida, kus sünnivad visioonid maakonnale omase traditsioonilise ettevõtluse taastamiseks ja palju muud, mida kiiresti muutuv maailm meile dikteerib.
Praegu on Eesti kõige valusam probleem tööpuudus. Ettevõtluse elavdamine, mis meid sellest nõiaringist välja aitaks, on vähemalt maakondliku mastaabiga ülesanne. Meie ebaselge energiatulevik ja globaalsetest kliimamuutustest tingitud hädaolukorrad nõuavad otsuseid, mis sünnivad hoopis suurema mõõtkavaga mõttekojas, kui seda on väikevalla seitsmeliikmeline volikogu.
Maakogude seadustamise suhtes erineb meie visioon Rahvaliidu omast. Delegatsioonid on küll läbirääkimisi alustanud, kuid veel pole selge, kas võtta aluseks Toomas Kivimägi ametiajal algatatud Pärnumaa maakogu mudel (2008. aastal Vändras ja 2009. aastal Pärnus), kus kõigile Pärnumaa omavalitsuste volikogude liikmetele oli antud mandaat hääletada maakonna tuleviku üle, või hoopis korraldada maakondlikud üldvalimised teise tasandi omavalitsuse moodustamiseks.
Viimasena nimetatud variandi puhul on oht, et mõne omavalitsuse või kauge maanurga elanikud jäävad maakogus esindamata. Räägitud on variandist, mille puhul iga omavalitsus nimetab oma esindajad maakogusse, kuid siis kerkib oht, et kõlama jääb võimulolijate hääl ja opositsioonil puudub võimalus kaasa rääkida. Kui tahame, et alles jääksid eesti keel ja meel, ei saa oma riigis valitsevat tööpuudust likvideerida välismaal maasikapõllul ja bussiroolis toimetades.
Oma väiketalupidajat ja -ettevõtjat väärtustamata, üksnes rahvusvahelistele majanduskettidele lootma jäädes muutume lõpuks mesilasteks, kes elavad vaid peremehe talvesuhkrust.
iii
MARK SOOSAAR, Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat
