Novembris tõi Tartu Vilde Teater lavale uue näidendi — Birk Rohelennu tragikomöödia “Fokstrott”.
Lava on antud juhul kokkuleppeline mõiste, sest mängitakse Tartu Tammelinna servas asuvas pubis nimega “6teist kannu”, täpsemalt söögikoha tagavarasaalis, kus interjöör nii publikul kui ka ilmselt näitlejail sisse ja kaasa elada aitab.
Üks päris tavaline perekond tuleb restorani oma iga-aastast traditsiooni järgima. Nimelt on neil kombeks tähistada sel moel pereisa ema surma-aastapäeva.
Kümme aastat on omapead, see tähendab ilma abivalmi, aga ka sageli sekkuva mammata elatud. Selle aja sees on tütar Elise (Katriin Laurson) ja poeg Robert (Priit Tsirp) suureks saanud, kodunt lahkunud ja elavad oma elu. Julia (Aire Pajur) ja Teodor (Rein Annuk) on jõudnud nii-öelda kuldsesse keskikka ja võiksid nautida muretumat elu, kuid… midagi on nende suhetes pöördumatult katki ja seda ei saa seletada vaid tühja pesa sündroomi ega keskeakriisiga.
Juba Julia ja Teodori esimestest repliikidest ilmneb, et pinge on nende vahel pidevalt õhus, see on lausa nende loomulik olek — kui võõraid kuuldekauguses pole. Proua pole rahul oma abikaasa ainsagi liigutuse ega sõnaga. Ja ilmselgelt sisimas ka mitte iseendaga, sest kui pealt viiekümnesena püsib soov olla kakskümmend viis, ollakse ju oma isikuga pidevas konfliktis.
Pagarilaps saiata
Traagilisust lisab loole fakt, et Julia on elukutselt psühholoog, kes võõraile hingehädades toeks on ja professionaalset nõu jagab. Kes aga aitaks teda ennast, kõige ja kõigi peale solvunut? Miks pole ta elukaaslasele avaldanud oma kroonilise kibestumise tegelikke põhjusi?
Ka peagi restorani saabuvate laste eluga pole Julia rahul. Tütar Elise, teadlasena karjääriredelil tõusev noor naine, on ema arvates liiga tüse, ei oska riietuda, ei oska endale sobivat meest valida ja on seetõttu täielikult ebaõnnestunud. Poeg Robert on küll mööndusega tunnustust väärt, sest kuigi napi haridusega, on ta sokivabrikus ikkagi ülemus. Kuid samas on põhjust teda haletseda, sest peab paarikuise lapse isana pere eest hoolitsema, oma naisele kõik koju kätte tooma. Julia on paraku seda tüüpi naine, kes küll oma abikaasalt hoolimist ja poputamist igatseks, kuid ei suuda taluda, kui oma poeg võõra (!) naise suhtes džentelmenlikult käitub…
Julia sagedased martiiniannused ei muuda pereõhtut rõõmsamaks, küll aga lisavad “oraatorile” uljust.
“Ema pole ju alati selline olnud,” on hämmelduses ka tütar, isa silmatera. Jah, isa Teodor, kunagine lootustandev teadlane ja praegune lihtne kooliõpetaja, kes oma harvu lauseid sententsite ja tsitaatidega vürtsitab, on oma laste suhtes äärmiselt heatahtlik, aktsepteerib nende valikuid ja hindab edusamme… Miks ta aga oma abikaasale nii väga närvidele käib?
In vino veritas
Et alkoholis siiski tõde peidus võib olla, nagu juba antiikfilosoofid on nentinud, ilmneb õhtu edenedes. Kiht kihi haaval koorub publiku ees lahti ühe täiesti tavalise, nii-öelda sordi alla mineva pere traagika, kus kurja juur polegi vaid kõiki ja kõike halvustav naine.
Kuidas leida küpses eas tasakaal, kui näed, et elukaaslane küll sinu kõrval on, kuid mitte sinuga koos; kui ei suuda unustada lastega nähtud vaeva, kui mees kaugel õppis ja töötas ning ka paralleelselt teise naisega elas. Ja kui oled äsja kõige krooniks teada saanud, et poeg on kord maha jätnud lapseootel seitsmeteistaastase? Õhtusöömaajast kujuneb lausa draamasugemetega farss, kui kõik “luukered” kapist lagedale tulevad: perepojal on pikaajaline intiimsuhe sama kõrtsi lauljannaga, tütar pole ammu enam süütu neiuke, vaid tema voodist on läbi käinud lausa hämmastav hulk mehepoegi, kellest keegi paraku pikemalt paigale ei jää…
“Mis parata, kui elus läheb nii, et ei armasta enam seda, kellega elad, kuid ei saa elada sellega, keda armastad,” võtab lõpuks oma teed minna otsustanud pereisa tütrega avameelselt vesteldes valusa teema kokku. Kui mees ka mõistab, et ammu olnuks aeg võõraks jäänud naisega, kellega ta ju kord armastusest abiellus, valusad asjad selgeks rääkida, siis nüüd leiab ta, et on lootusetult hilja.
Näitlejaid meie maakonnastki
Kavalehel on näitlejatele antud ruum lühiesseena nii ennast kui oma suhtumist loosse pisut avada. Staažikamad tegijad pühendavad oma read mõtetele, mida lavalugu neis sünnitas, trupi “rohelisemad” jagavad aga muljeid, mis neil proovide käigus õpipoistena tekkisid.
“Ka meil ei tohi elurõõmu kõrval puududa mõtlik silm ja juurdlev aju. Kui teater on elu avav, mitte seda illustreeriv, muutub kunst suureks ja rikkaks nagu elu ise,” nendib Rein, juba mitu head aastat Vilde Teatri koosseisuline näitleja, kes saanud tuule tiibadesse Tabivere Harrastusteatrist.
“Proovid on lihtsalt nii ägedad, et hetkel, kiirel ajal on proov ainus, mida ootan ja mida südamest teha tahan,” tunnistab tudengineiu Katriin, kes juba põhikooliõpilasena Tabivere rahvamajas Tõnis Lepa lavastustes esimest rambipalavikku koges. “Vildekate” seltsi kutsus teda aga Tess Pauskar, kellele ta Vudila mängumaal näidendis silma jäi.
“Julia on värvikas naine ja tema kingadesse astumine on olnud üsnagi energiamahukas, just emotsionaalse poole pealt. Lavastaja on minuga hullu vaeva näinud, et mind stampide küüsist päästa, et ma ei tunneks, et “midagi sellist olen ma juba teinud”. Pean ütlema, et see roll on andnud põhjust endasse vaadata ja oma elule kõrvalt pilku heita rohkem, kui ükski teine roll seda teinud on. Mis iganes sinu elus toimub või sinuga juhtub – vaata peeglisse,” on kirjutanud Aire, endale ammu ja mitmel laval nime teinud näitleja. Tema mõtteavaldusele kirjutaksid ilmselt paljud alla, eriti need, kel aastaid 40 ja rohkem
Lavastaja suurt tööd tunnustab kogu trupp, nii algajad kui kogenumad, ja seda kinnitab ka loo sujuv ja loomulik kulg.
“Fokstrotti” mängitakse ka veel uuel aastal. Hoidke “vildekate” kodulehel silm peal!
Fokstrott
Tragikomöödia
Autor Birk Rohelend
Lavastaja ja kunstnik Tess Pauskar
Osades Aire Pajur, Rein Annuk, Katriin Laurson, Priit Tsirp, Egle Adams, Taavo Mägiveer
i
KAIE NÕLVAK
