Ajakirja Eesti Naine juuninumbri artiklis “Pohmellita jaanipäev” tunnistab Elis Aru, et teda ja ka mitmeid tema tuttavaid on hakanud nii aastavahetuse kui jaanipäeva eel tüütama kaaskodanike pärimine, et mis sel puhul plaanis on ja kuidas tähistatakse.
Tõepoolest, meil kiputakse võtma normiks, et vähemalt aasta kõige lühemal ööl tuleks tingimata korraldada suur pidu, külalisi kutsuda või ise võõrusele minna… Või trügida ringi suures rahvahulgas, kus peamine tähelepanuobjekt pole jaanilõke, vaid lava ja bänd, mis alati just kõige mahedamat ja suveöhe sobivamat muusikat ei tee, kus keerleb suits ja kõrbeb rasv ja võid komistada nokastanud kaaskodaniku otsa.
Jah, miks mitte kellegi koduaias väiksema või ka suurema sõpruskonnaga lõkke ümber istuda, kui see mõnusaks tavaks on kujunenud, aga… meie inimesed tahavad vahel ka päris omaette ja vaikselt olla. Milleks muidu on kortermajade juurdegi tekkinud põõsastikud ja hekitagused, kus mõni pink ja teinekord ka grilliahi, et saaks vahel õhtul uudishimulike pilkude alt paos olla, kena õhtut nautida.
Me oleme kord juba sellised, et isegi aiamaalapil ei himusta lobiseda, vaid eelistame mullalapikeses sobrades oma mõtteid mõlgutada.
Kel maakodu, see teab, et kui seal pühapäeva õhtul niitmis- ja rohimisjärje lõpetad ja n-ö põliselupaika kiirustad, et esmaspäeval tööle minna, siis reede õhtul naastes tõded paraku, et aiake näeb välja nii, nagu poleks ükski usin kahejalgne seal nädalaid tegutsenud. Kui juhtub, et tänu pühadele mõni lisapäev vabadust antakse, siis on see tõeline kingitus: saad oma roheala korda teha ja jõuad seda ilu isegi hommikukohvi juues või õhtupoolikul grilli ligi oleskledes nautida.
“Eestis on liiga vähe punaseid pühi. Aeg-ajalt võtab keegi selle teema jälle arvamusloos üles, aga sinnapaika see jääb!” nendib Elis Aru oma eelmainitud artiklis. Kusjuures autor ei pea kindlasti mitte silmas nõukaaegseid päris-punaseid pühi, vaid ikka neid, mis märgitud kalendris punasega ja annavad tööinimesele vaba päeva. Ja kui needki vähesed nädalavahetusele juhtuvad, siis – Moskva pisaraid ei usu, nagu öeldakse.
Elis Aru nendib, et riigis, kus on kombeks kiidelda, palju kellelgi kasutamata puhkusepäevi välja võtmata on, oleks justkui imelik käia välja mõte, et suvel võiks meil olla veel mõni üleriigiline punane püha ehk vaba päev – lihtsalt puhkamiseks. Jah, paraku jääb temagi arvamusavaldus ilmselt hüüdjaks hääleks kõrbes, aga meie kliimas oleks kena küll, kui suvisel ajal kõik mõne reede või esmaspäeva vabaks saaksid, et lihtsalt olla, nautida, akusid laadida. Sellestki oleks kasu, kui praegustele pühadele üks päev lisataks, kui need laupäevale või pühapäevale satuvad.
Asutused ja ettevõtted kiidavad end tööpakkumiskuulutustel ka sellest kandist, et nad korraldavad sageli ühiseid pidusid ja reise. Päris noori võib selline võimalus küll huvitada, aga paljud pereinimesed loobuvad taolisest meelelahutusvormist ja eelistavad hinnalise puhkepäeva omaette veeta. Ei ole meie rahval paraku seda temperamenti, et suure kambaga n-ö pidu panna, pühapäeva õhtul väsinult koju koti peale langeda ja esmaspäeva hommikul taas särasilmselt uutele töövõitudele kihutada.
Moes on heietada rahva tervisest, arvutada välja tervelt elatud aastate keskmist arvu jne, aga ehk tuleks võimalus meie lühikesel valgel ja soojal ajal kord kuus n-ö auru välja lasta riigile lõpuks odavam, kui jaksu kaotanud inimesi taastusravile saata.
KAIE NÕLVAK
