Mulle meeldib loodus. Mulle meeldib ka inimese loodu. Mulle meeldib keskkond, mis on heade mõtetega läbi komponeeritud, keskkond, mis peegeldab inimeses parimat.
Ma sõidan palju bussiga, mis on minu jaoks aeg mõtete korrastamiseks ja plaanide tegemiseks. Seetõttu satun ka tihti Põltsamaa bussijaama, mille elav süda on oma olemuselt ooteruum ostukeskuse peasissekäigu ees. Justkui mõttejõul avanevad uksed ja leian end kõrgete lagedega heledast ruumist, kus valdavalt n-ö maainimesed on koduteeni jäänud aega parajaks tegemas.
Ekraan on väga kõrgel
Seintele on korrapäraselt ritta seatud kõigile tuntud standardformaadis paberid, millele on trükitud busside väljumise ajad. Selline laialt levinud viis info edastamiseks on inimlik ja töötab hästi. Jälgin pabereid silmitsevat meest ning seejärel märkan paberite kohale kõrgele lae alla paigutatud õhukest teleriekraani. Liigun ekraani juurde, kissitan silmi ja tõusen kikivarvule. Natuke läheb aega, kuid tunnen ekraanil ära busside väljumise graafiku, mis on paberitelt juba tuttav.
Paljud tekstiread ekraanil küll kattuvad, muutes teineteist loetamatuks ja keset ekraani ilutseb suurelt mingisuguse programmi veateade, mattes enda alla suure osa infost. Kuid see kõik ei takista mul mõistmast, et tegemist on busside ajagraafikuga. Vajalikku infot ma sealt küll kätte ei saa, sest ekraan on minu jaoks liiga kõrgele paigutatud ning tekst pisike ja selle kuvamine vigane. Probleemi aga pole, sest kogu info on ju saadaval korrus allpool, seal, kus inimesed asju ajavad.
Üksik ekraan ei taha aga kuidagi ununeda ja nii ma kasutan oma järjekordset kvaliteetaega bussis, üritades mõtestada selle kurba eksistentsi. Tänu oma elavale fantaasiale jõudsin kahe erineva looni.
Inimesed vajavad binokleid
i
Esimese mõttena tuli kohe pähe lugu sellest, kuidas asjad ikka teinekord poolikuks jäävad. Kas pole siis piisavalt pikka juhet või muud säärast hetkel vajalikku käepärast. Aga üldiselt, kui raha juurde saame, siis teeme lõpuni ja korralikult. Mõistva inimesena saan aru, et teinekord jääb natukene puudu, et hea mõte lõpuni viia, ja leidsin, et tegelikult on planeeritav lahendus lausa geniaalne.
Mõistsin, et tõenäoliselt on lähiajal kavas paigaldada looduslähedastele maainimestele ekraani alla seinale binoklid. Sinna paberite asemele, ilusti nagide otsa paelaga rippuma. Niimoodi saab busside liikumise kohta infot vajav inimene võtta seinalt endale binokli ja ammutada selle vahendusel kõrgustes helendavalt infotabloolt vajalik teadmine. Binokkel aitab ühest küljest oma vaatevälja kitsendava omadusega paremini keskenduda vajalikule infole. Teisest küljest pakub inimesele võimaluse astuda korraks välja oma rutiinsest elurütmist, muutes info ammutamise mänguliseks tegevuseks. Geniaalne plaan! Inimene saab info kätte ja selle omandamise viis teeb teda samal ajal parimal juhul mitmeid kordi õnnelikumaks, mis omakorda mõjutab inimesi tema ümber. Minu silme ees oli tolleks hetkeks üks autobuss täis õnnelikke inimesi, kes kõik pärast pikka ja väsitavat tööpäeva koju pere juurde naasevad. Ja selleks pole muud tarvis kui binokleid, tõenäoliselt nad juba tegelevad sellega, mõtlesin endamisi.
Ekraan lindude tarvis
i
Teise variandina mõtlesin muidugi loodusele. Et moodsa inimese elutempo on tapvalt kiire, siis see mõjutab ka kaudselt ning otseselt loodust ja ega seal metsas järelikult ka lihtsam elu pole. Lindudel ja loomadel on samuti metsikult kiire, teinekord vaja ületada ilmatu suuri vahemaid võimatult lühikesena tunduva ajavahemiku jooksul. Kuidas sa seda kõike jõuad? Inimesel ju autod ja bussid, säästavad oma energiat. Niimoodi ma jõudsingi järeldusele, et kuna emakese Maaga seotud probleemid ning inimese tegevuse mõju loodusele ja keskkonnale on juba tükk aega päevakorral olnud, siis küllap on see ekraan mingil moel looduse päästmiseks üles sätitud. Lahendus lihtne — ekraan on üles seatud lindude tarvis.
Te võite küll arvata, et linnulennult saab kiiremini, aga kütust kulub väikesel linnul selleks ilmatu palju. Enam ei jaksa kogu aeg siia-sinna lennata, vaja aega võtta ja asju läbi mõelda ka ju. Tark inimene on mõelnud juba loodusele ning sättinud üles ekraani meie sulelistele sõpradele, et ka nemad saaksid nagu inimesed pärast väsitavat päeva õnnelikult kodumetsa tagasi sõita. Kõige fantastilisem on see, et need kaks lahendust saavad eksisteerida koos. Inimene all korrusel, lind üleval. Inimene vaatab alt binokliga, mõistab kiire arvutuse järel, et bussi väljumiseni on jäänud veel kümme minutit ja ta saab veeta selle aja loodust jälgides. Enam ei pea terve päeva kuskil hanges passima, et vilksamisi ühte lindu märgata. Tule oota bussi ja naudi suleilu, palju süda lustib. Pärast räägi kodus lastele oma uutest teadmistest ja õpeta neid loodust austama. Kõik töötab läbi vastastikuse usalduse! Fantastiline!
Lugeja kurvastamiseks pean ma kahjuks tõdema, et ma pole ühtegi lindu oma sagedaste bussireiside käigus ekraani juures lendlemas näinud. Võib-olla on probleem eesti metsades halvasti läbi viidud reklaamikampaanias või lindude elitaarses mõtteviisis; ehk säutsuvad nad enesekindlalt: mina nende lollidega küll samas bussis ei sõida! Ei oska öelda. Mida pole, on linnud ja binoklid.
Muidugi, alati on ju võimalik see nukker ekraan inimese silmade kõrgusele paigaldada.
Ja kõik on õnnelikud.
i
MATTI ADOMA, disainer
