Autojuhina pimedal ajal kõrvalises kohas sõites tabab meid sageli ebameeldiv ja ootamatu üllatus — ei kuskilt on järsku valgusvihus “tundmatu tume objekt”. Seekord läks õnneks, kõik oleme terved! Aga mis juhtus?
Mälupildiga tagasi minnes saame aru, et tegemist oli oma trajektoori kulgeva kohaliku jalgratturiga, kes jäänud pimeda peale. Kus oli siis rattal liiklusseaduse järgi nõutav tagumine punane tuli? Tõepoolest, üks tuhmjas helkur oli küll tagumise poritiiva küljes, kuid isegi poritiib ise oli paremini nähtav kui helkur! Seekord läks küll õnneks, ent viimase seitsme aasta jooksul Lõuna-Eestis neljateistkümnel juhul asjad nii õnnelikult lõppenud ei ole.
14 ratturit hukkus pimedal ajal
Lõuna Prefektuuri analüüsist nähtub, et seitsme aasta jooksul on Lõuna-Eesti teedel hukkunud 36 ratturit. Neist 14 pedaalitallajat liiklesid pimedal ajal, ei kasutanud seejuures enese nähtavaks tegemisel rattatulesid ega kandnud riiete küljes silmatorkavat helkurit.
Statistika põhjal võib tunduda, et õnnetusi jalgratturitega ei juhtu palju ning seitsme aasta jooksul on hukkunud “kõigest” 14 ja vigastada saanud 29 inimest. Siiski, põhjalikumal analüüsimisel ilmneb, et nelja sügiskuu jooksul on Lõuna-Eestis iga neljas hukkunu just pimedal ajal tulede ja helkuriteta teel olnud jalgrattur.
“Sõidukijuht peab küll pime olema, kui mind ei näe!” “Sõidan ju tavaliselt rattaga lühikest maad, kõigest poe juurest koju. See on minu igapäevane tee! Midagi ei ole ju varem minuga juhtunud, miks nüüd siis äkitsi peaks?”
Selline on just “põlise jalgratturi” kogemus, eeldades, et kui sõiduk talle ka läheneb, teevad selle tuled kodutee täiesti valgeks. Arvatakse, et sõidukijuht peab pime olema, kui ratturit isegi oma masina valgusvihus ei näe. Ilmselt ei ole aga üksteise süüdistamine ja etteheidete tegemine siinkohal edasiviivaks jõuks. Seevastu annab lugupidav ja mõistev suhtumine esmalt iseendasse ja siis ka kaasliiklejasse võimaluse lahendada enamiku liikluses tekkivatest arusaamatustest.
Sinu elu ei ole ainult Sinu elu!
i
Aeg-ajalt on kuulda isekaid väljaütlemisi: “Mina võtan ju riski sõita turvavööta, see on minu elu ja teistesse see ei puutu! Ka ei kanna ma pimedal ajal helkurit, see on minu valik!”.
Olgugi et oleme harjunud austama kaasinimeste seisukohti, tundub, et nendes arvamustes on lähtutud isekalt ainuüksi iseendast. Kuhu jäävad aga omaksed, lähedased ja tuttavad?
Hoolimatusest põhjustatud õnnetus puudutab sinu lähedastegi elusid väga suurel määral. Ka siis, kui õnnetuses ei saada raskelt viga, on vaimne trauma õnnetuse järel piinarikas. Ja seda mitte ainult õnnetuses osalenule, vaid ka tema lähedastele. Sinu elu ja ohutus puudutab teisigi, sinu elu ei ole ainuüksi sinu elu!
Sada valgustatud jalgratast ja ratturit Lõuna-Eesti teedele
i
Selleks, et sõidukitulede valgusvihus ootamatult ilmuvaid “tundmatuid tumedaid objekte” oleks vähem, viib Lõuna Prefektuur koostöös maanteeameti ja Automaailmaga novembris läbi ennetusprojekti “Nähtamatust nähtavaks”. Projekti käigus tehakse nähtamatust nähtavaks 100 jalgratast, paigaldades neile punased tagumised tuled. Ratturitele antakse helkurvestid ning nõustatakse neid ohtudest pimedal ajal liiklemisel. Lisaks annab iga projektis osalev rattur lubaduse, mille kohaselt teeb end helkurvesti ja rattatule abil pimedal ajal nähtavaks – sest selline teguviis võib päästa tema elu.
Tegemist on nende ratturitega, kelle jaoks ratas on igapäevane liiklusvahend, tihti pimedal ajal ja vähevalgustatud teedel. Pimedal ajal peaksid aga nähtamatust nähtavaks saama kõik ratturid, mitte ainuüksi need sadakond. Hoolige oma elust, tehke end nähtavaks!
Meil kõigil on võimalus anda panus liikluse turvalisusse
Tuleb tõdeda, et kõrvalisel teel liigeldes satume aeg-ajalt pilkases pimeduses peale helkivale jalakäijale või ratturile, kellele lisaks korralikult töötavatele valgustusseadmete on veel kaugele nähtav helkurvest. Need inimesed on austamist väärt, sest nad hoolivad oma lähedastest, kaasliiklejatest ning suhtuvad lugupidamisega iseendasse. Enese nähtavaks tegemisega on nad oluliselt tõstnud liiklusturvalisust meie teedel.
Politsei on sel sügisel jaganud inimestele helkureid ja ehtinud jaoskondade juures helkuripuud, tuletamaks meelde helkuri kandmise vajadust. Kindlasti on puude küljest võetud helkurid leidnud endale hea kaaslase.
Liikluspolitseinikud süütasid küünlad Lõuna-Eesti teede ääres, kus oli viimase kolme aasta jooksul pimedal ajal hukkunud jalakäija või rattur. Usume, et ka jagatud rattahelkurid on liiklusturvalisuse tagamisel abiks, sest iga inimelu on hindamatu väärtusega.
Kes on Lõuna-Eesti teedel see “tundmatu tume objekt”?
i
* Keskealine või vanem inimene, kes liikleb enamasti hõreasustusega piirkonnas
* Sage jalgrattakasutaja, kelle ratta tehniline seisund ei vasta kehtestatud nõuetele
* Ei pruugi olla kursis uuendustega liiklusseaduses
* Ei kasuta helkurit ka jalgsi liikudes.
* Nõuetele vastava jalgrattatule saamine on seoses kaubandusettevõtete hajususega raskendatud.
* Varanduslikust seisundist, isikuomadustest või ohtude mittetajumisest tingituna ei pea inimene mõistlikuks teha jalgrattatule ostmiseks täiendavat kulutust.
* On sattunud väära käitumise, tervisliku seisundi või jalgratta halva tehnoseisundi tõttu pimedal ajal ohtlikesse situatsioonidesse.
* Paljudel juhtudel on liiklusohtlikud olukorrad tinginud lisaks ka veel alkoholi tarvitamine.
i
TIIT ALLIK, Lõuna Prefektuuri piirkondliku politseitöö talituse juht
