Inglismaal sündinud ja kasvanud David oli oma kodumaal linnapoiss, kuid on kogu aja unistanud elust maal, inimasustusest eemal. Talle meeldib olla oma aja peremees ning töötada peaga, ta naudib head inglise stiilis toitu ja eestimaist õlut.
David on paljudele Jõgeva inimestele tuttav, kuid lähemalt tunnevad teda vähesed. Tema meeliskoht aja veetmiseks on Kesk-Eesti Ärikeskuses asuv kohvik Panther, kus ta käib einestamas, ajalehti lugemas ning ka inimestega suhtlemas. Mees on loomult tagasihoidlik ning seetõttu ei soovinud ta avaldada ka oma perekonnanime, sest tema arvates ei ole see info kõikidele lihtsalt vajalik. Ka oma täpset vanust ei tahtnud ta nimetada. “No ütleme, et olen viiekümnendates aastates mees,” jäi David napisõnaliseks.
Ta ei soovinud täpselt rääkida ka kohast, kus elab, sest ei kolinud inimestest eraldi ju selleks, et iga uudishimulik tema õuele astuda võiks. Jätame mehe soove arvesse võttes ka selle asulakoha nime lehes välja ütlemata. Üldiselt määratledes elab David kohas, mis asub veidi enam kui kümne kilomeetri kaugusel Jõgevalt. Tema maja asub keset metsa, lähimad naabrid on paar kilomeetrit eemal. Kodus puudub tal ka elektrivool, mida aga mees taga ei igatsegi. Kui elektrit hädasti vaja, kasutab ta generaatorit.
On näinud karu ja metssigu
Samas soostus David oma üsna kirjust elust siiski põgusalt rääkima. Esimest korda sattus mees Eestisse 2000. aastal, mil tuli Tallinna inglise keelt õpetama. Jõgevamaale sattus ta elama umbes neli aastat tagasi. “Minu abikaasa, kellest nüüdseks endine abikaasa on saanud, kolis lahutuse järel elama Rootsi ja minust oleks olnud ebaviisakas jääda Inglismaale elama meie koju, mis kuulus minu ämmale ja äiale. Siis otsustasingi endale Eestisse elukoha otsida,” jutustas David.
Kui ta oma praeguse maja müügikuulutust lugema sattus, tundus talle, et just see koht ongi see õige. “Kui mind maja vaatama viidi, siis läks tunne veel paremaks. Läksime mööda väikest külateed, asfalt lõppes ära. Mõtlesin, et väga hea. Asustus muutus hõredamaks ja hõredamaks ning mida edasi metsa sisse me liikusime, seda paremaks mul tuju läks.” Vaadeldes seda hoonet, mis iga teise eestlase arvates oleks ehk elamiskõlbmatu, arvas David, et seal on täiesti võimalik elada, kuigi hoone oli siis peaaegu kokku kukkumas.
David naudib rahu ja vaikust, mis tema kodu ümbritsevad. Temaga on juba harjunud ka metsloomad. Sel aastal oli Davidil võimalik näha täiskasvanud pruunkaru umbes paarikümne meetri kauguselt. Metssead käivad tal aga aias õunu nosimas.
Eelmisel aastal pimedas toas küünlavalgel raamatut lugedes kuulis ta lähedal hunte ulgumas ning temaga koos käis köögilaual söömas sõber hiireke, kellele mees lahkelt leivapudi poetas.
Lisaks sellele, et Davidil pole majapidamises elektrit, on tal küttekoldeks iidvana reheahi, millel pole korstnat. Küttena kasutab mees peamiselt turvast. “Alguses oli selle ahju kütmine üsna komplitseeritud. Nimelt ei osanud ma seda korralikult kasutada ja seetõttu oli majas viibimine kütmisega samal ajal üsna ebameeldiv, ” tunnistas ta.
Probleemidest hoolimata ei visanud mees püssi põõsasse ning läks hoopis Tartusse uurimistööd tegema. “Otsisin üles raamatu eesti rahva arhitektuurist ning lugesin reheahju kasutamise kohta.”
David sai sedasi lugedes ja õppides süsteemi selgeks ning nüüd kiidab ta ahju taevani. Kaev on mehel õues. Talvel kippus vesi selles jäätuma ning seetõttu otsustas ta ehitada endale kaevu pumbasüsteemi tuppa, seda loomulikult ilma elektrita. Natukene vajalikku nõu, mõtlemist ja nuputamist, ning nüüdsest on tal majas käsipumbaga kaev, kust ta endale vajaliku vähese vee kätte saab.
Tema maja on talle ühtlasi ka hobiks. Samas ei kiirusta ta selle juures remondi ja uuendustega. Kõik käib tasapisi ja järk- järgult. Vahel, kui oma jõust ja nõust puudu jääb, kutsub ta sõbrad appi. “Ükskord kutsusin ühe eestlasest ehitusmehe appi, et ta mulle rakettahju korstna külge ehitaks. Ehitaja oli üks noorepoolne mees, kes selgitas mulle, et see on täiesti teostatav ja seletas ka ahju ehitamise põhimõtted lahti. Selle peale ma ütlesin, et väga hea, hakka aga pihta. Seepeale väitis ehitusmees, et tema metsas ei tööta,” meenutas David.
See keeldumine inglast rivist välja ei viinud. Selle asemel, et plaan unustada, mõtles ta ise välja süsteemi, kuidas endale rakettahi teha — ning tegi ka selle teoks. “Kui minu algne plaan ebaõnnestub, siis ma mõtlen välja uue. Kui ka see ebaõnnestub, siis ma mõtlen välja veel kolmanda. Ühel või teisel moel ma jõuan ikkagi oma plaanid teostada,” rääkis David ühest oma elu põhimõttest.
Kuumad mälestused Saudi Araabiast
Davidil pole inseneriharidust, kuid sellegi poolest on ta üsna leidlik. Enda sõnutsi pole ta ka suurem asi ehitusmees. Erialana õppis ta Plymouth’i ülikoolis merendusnavigatsiooni. Alguses oli tal plaanis edasi õppida merendusinseneriks, kuid tema teadmised matemaatika alal olid selleks veidi napid. Töötanud on ta varem ka näiteks Jaguari tehases käigukaste monteerides ja Rolls-Royce tehases sissepritsesüsteeme kontrollides. Seega on David teinud ka tema enda sõnutsi korralikku kellast kellani tööd, kuid see on nüüdseks talle möödanik. Talle meeldib olla oma aja peremees ja mitte paaniliselt kella vahtida.
Kunagi on ta töötanud ka inglise keele õpetajana ja seda üsna mitmes riigis. Ta on õpetanud ennekõike ametialast inglise keelt, seda näiteks Saksamaal, Tšehhis ja Poolas.
Ühed meeldivamad mälestused on tal seotud õpetajatööga Saudi Araabias, kus ta tegeles koolilastega. Talle meeldisid nii sealne ühiskond kui elukorraldus. “Naiste jaoks pole see paik just väga meelepärane, kuid minu seisukohast täiesti normaalne riik,” rääkis David. Ajapikku harjus mees ka sealse kuuma kliimaga. Selleks, et end sellise ilmaga mitte liialt ära kurnata, tuli liikuda aeglaselt, tormamata.
Saudi Araabias viibimise ajal õnnestus tal siiski ka kahel päeval vihmasadu näha.
“Õpilased lasti sel puhul koolist koju. Sel ajal, kui nad kooliõues oma sohvreid ootasid, pildusid nad end vihmamärjale maale pikali ja lasid liugu. Vihm oli nende jaoks tõeline sensatsioon. Muidugi olid nende valged riided pärast üleni mudased ja sedasi ronisid nad ka autodesse.”
Saudi Araabia on rikas maa ning koolis, kus David töötas, õppis ka paar printsi. “Ma pean siiski tunnistama, et rikkad araablased hellitavad liialt oma lapsi,” sõnas inglane.
Keelekursusi annab David ka praegu. Kui väga vaja, õpetab lapsigi, kuid eelistab siiski täiskasvanud huvilisi.
Inglise stiilis toit ja Eestis pruulitud õlu
Eestlased on Davidi arvates sõbralikud, kuid erinevalt inglastest vahel liiga otsekohesed. “Inglased räägivad asjast pigem ääri-veeri ning nad eeldavad, et vestluskaaslane ise asja ivani jõuaks, eestlastega see aga ei toimi.” Siinse elu-oluga on mees nelja aasta jooksul harjunud. Ta liigub linna ja koju rongiga, bussiga ja jalgsi ning ei leia, et meie ühistransport oleks ebamugav või halvasti korraldatud.
Korra proovis mees ka jalgrattaga sõita. “Sellega juhtus selline piinlik lugu, et tulin millegipärast detsembris rattaga linna. Oli selline aasta, et lund veel siis maas polnud. Kui ostud tehtud, hakkas aga hirmsasti lund sadama ning ma otsustasin, et rattaga koju sõita pole võimalik. Jätsin selle siis jalgrattaparklasse, kus see seisis veebruarini, mil viimaks varaste saagiks langeks. Jumal tänatud selle eest, mul oli juba häbi vaadata, kuidas see jalgratas seal rattastendis üksinda seisab.”
Autojuhilube Davidil ei ole ning neid ta ei igatsegi, sest parema meelega joob ta pubis klaasi või paar head õlut, kui tal selleks tahtmine tekib, ning sõidab rongi või bussiga koju nagu õige mees kunagi.
Mis puutub sööki ja jooki, siis David on väga suur õllesõber. Eesti õlledest eelistab ta A. le Coq’i toodangut. “Ühe korra proovisin ma mingit Pärnus valmistatud kirsiõlut. Ma pidin pudelisildilt pärast hoolega üle lugema, kas on tõesti tegemist kirsiõllega, sest maitsest ma seda küll aru ei saanud.”
Veel naudib ta jõulude ajal toodetavaid portereid. Söögi poole pealt on David traditsiooniline inglane: hommikuks peekon ja munad koos röstsaiaga. Oma lemmiksöögikohas Pantheri kohvikus hindab ta inglise hommikusöögi juures ka värsket salatit, mis seal taldrikusse lisatakse ning mida Inglismaal sellise söögi kõrvale ei pakuta.
Siiski igatseb David traditsioonilist karrirooga, mida Jõgeval saada pole. “Olen kuulnud, et Tartus pidi kusagil karrit pakutama, kuid ma pole veel seda kohta üles leidnud,” sõnas mees, aga lubas kunagi selle söögikoha üles otsida.
Rändurihinge on Davidil samuti parasjagu. Ta sooviks ära käia veel Indias ja Tiibetis. Ta kinnitas veel, et on Eesti eluga rahul ning arvas, et võibki oma elupäevade lõpuni siia jääda. Juba praegu teeb ta oma kodu juures töid sellise mõttega, et seal kunagi rahumeeli ka oma vanaduspõlve veeta.
i
EILI ARULA
