Kuu aja eest alustati tööd muutunud omavalitsustes. Üle kolme kuu tagasi said valitud uued rahvaesindajad. Kui muidu oli eriti väiksemas kohas tavaline, et eesotsas olid kõigile teada inimesed ja jutud vajalike tööde või tehtud otsuste kohta liikusid väiksemas ringkonnas, siis ühtäkki on piirkonnad suured, juhtide hulgas võõramaid ja ühe vallaserva rahvas ei pruugi üldse aduda, mis teises vallaservas aktuaalne on. Muutusi on korraga palju, kuid infot toimuva kohta kipub väheseks jääma.
Enne valimisi räägiti palju avatud ja läbipaistvast valitsemisest, kaasaegsest juhtimisest ning kodanike kuulamise ja info levitamise tähtsusest. Ei pea ju ütlemagi, et kohaliku omavalitsuse juhtimine puudutab otseselt elu ja informatsioon on tänapäeval üks olulisemaid ressursse. Mis saab edasi? Kes meid juhivad? Kuidas plaanitakse oma elanikega suhelda? Kas kohalik võim võõrandubki kodanikest? Kas elu koondub ainult vallakeskustesse? Need on rahva hulgas igapäevased küsimused ja annavad märku sellest, kui oluline on anda toimuva kohta infot õigel ajal ja efektiivsete kanalite kaudu.
Kommunikatsioon toimub ka siis, kui infot ei anta
Et mitte olla ülekohtune, nendin, et muutunud töökorraldusega on omavalitsustes vaja kohaneda. Tõenäoliselt pole tegijatel endilgi mitmest aspektist terviklikku pilti ja palju energiat läheb sisseelamiseks. Nii võib eeldada, et peljatakse välja anda poolikut infot ning lükatakse avalikkusega suhtlemist edasi. Kuni on rohkem teada, kuni on üleval korralik koduleht, kuni hakkab tööle uue valla ajaleht, kuni… Põhjusi leiab ikka. Töö aga käib, otsuseid tehakse, koosolekud toimuvad ja midagi muutub iga päevaga. Kui palju sellest aga inimesteni jõuab?
Üks päris levinud põhjendus on, et kommunikatsiooni peale eraldi mõtlemine ja selle tähtsustamine jätab vähem aega põhitööle ning peamiste eesmärkide saavutamisele. Samas ei tasu unustada, et iga tehtud tegu ja langetatud otsus on osake kommunikatsioonist. Ka see, kui infot üldse ei anta, räägib oma loo. Inimesed on seotud ja suhtlevad omavahel. Kui nad midagi ei tea, siis on nad pahased, et neid teadmatuses hoitakse. Keegi saab kuskilt kätte killukese informatsiooni, kuid ilma konteksti või põhjusi teadmata võib see hakata oma elu elama ja viia pisemate või suuremate arusaamatusteni. Halvemates olukordades võetakse hoopis kellegi arvamust või spekulatsiooni tõe pähe ja räägitakse seda sellena edasi. Arvestades seda, kui kiiresti liigub tänapäeval info, võib kontrollimata teave teha palju pahandust ja valearusaamade ümberlükkamine nõuab tunduvalt rohkem energiat kui objektiivse info õigeaegne jagamine.
Info peab kiirelt inimeseni jõudma
Järgnevalt tuleb rohkem juttu internetist. Kindlasti ei tähenda see, et kõrvale peaks heitma traditsioonilised meediakanalid. Näiteks on trükisõnal mõneti suurem kaal kui kiiresti vahetuval digitaalsel infol ning mööda ei saa vaadata sihtgrupist, kelle arvates ongi õige info vaid paberil. Kuigi ajanihe kirjutamise ja lugejateni jõudmise vahel on tunda, on hea olulisemaid, suuremaid ja kuupäevast vähem sõltuvaid teemasid ka trükituna avaldada.
Tänapäeval ei saa aga kiire infojagamise juures kuidagi mööda vaadata internetist. Nüüdseks on igal uuel omavalitsusel olemas koduleht ja infot saab sealt. Tõsi, osalt võibki võtta asja nii, et iga inimene peaks ise info vastu huvi tundma. Samas on olukord muutunud ja inimesed soovivad teavet kohe ning võimalikult väikse ajakuluga. Üldiselt ollakse juba harjunudki, et info lihtsalt silme ette satub ning olulisema saab teada vaid sellele põgusat tähelepanu pöörates. Uudised ja meilid on läinud lühemaks ning mõjuva dokumendi mahuks peetakse sageli maksimaalselt üht lehekülge. Koduleht on möödapääsmatu, kuid sisaldab ka kõike muud. Selleks, et huviline talle vajaliku teabe kätte saaks, peab ta kulutama aega ja minema seda eraldi otsima muu, tema jaoks ebaolulise hulgast. Ehk on see üks põhjusi, miks statistika näitab, et omavalitsuste kodulehti külastab vaid umbes kolmandik inimestest (allikas: TNS Emor). Kodulehelt peaks info kätte saama vaid mõne hiireklikiga ja loogilisest kohast, kuid mida rohkem teavet üles pannakse, seda keerulisem on otsitavat leida.
Kui rääkida veel statistikast, siis 2017. aasta andmete kohaselt kasutab iga päev internetti 90 protsenti 16-74-aastastest. 16-24-aastaste hulgas on see näitaja lausa 98 protsenti (Allikas: statistikaamet). Seega võib mõista, et paralleelselt kaasaegse ja hästifunktsioneeriva kodulehega peaks mõtlema ka teistele veebikanalitele, kui soovitakse elanikke info andmisse ja selle küsimisse kaasata. Tuleb minna teabega sinna, kus on inimesed, ja kulutada aega suhtlemisele.
Info üle on kontroll selle autoril ja väljaandjal
Pole tõenäoliselt imekspandav, et internetis on väga populaarne sotsiaalmeedia kasutamine (nooremas vanusegrupis kõige populaarsem, kuid ka rahvastiku läbilõikes esiviisikus, andmed statistikaametilt). Kas ühel kohalikul omavalitsusel on üldse vaja oma sotsiaalmeedia lehekülge?
Siinkohal võib kinnitada, et kui tekib vajadus, siis võib algatus infojagamise keskkonna loomiseks tulla hoopis mujalt. Näiteks kui vald jätab tegemata ametliku sotsiaalmeedia lehekülje, võib selle luua hoopis suvaline vallaga seotud isik. Kõik on hästi, kui jagatav info ja tegevus on ühiste väärtuste ja avaliku kuvandiga kooskõlas, aga mis siis, kui info on mingil moel vigane või pahatahtlik? Kui infot jagatakse valikuliselt või omapoolsete kommentaaridega? Taoliste lehtedega liitujad vaatavad vaid grupi nime ega süvene sageli, kes lehte haldavad, ja nii on võimalik korraldada suuri segadusi. Võib vaid ette kujutada, kui vähe on sellise omaalgatusliku kanali üle kontrolli vallajuhtidel ja kui aeganõudev võib olla juba levinud info ümberlükkamine. Kõnekäänd, et loodus tühja kohta ei salli, kehtib omal moel ka internetidžunglis. Keda me tahame oma tegevuse või olemuse kohta teavet jagama? Kas teeme seda ise või laseme teistel teha?
Loomulikult räägib sotsiaalmeedia kahjuks fakt, et kõigil kodanikel ei ole vastavaid kasutajakontosid, kuid samamoodi ei telli ka kõik inimesed paberlehti. Ka ei panda vägagi traditsioonilisi kuulutustetahvleid ju nurga taha ega tupiktänavale, vaid käidavatesse kohtadesse.
Edevus ja ajaraisk või kaasaegne töömeetod?
Ei saa märkimata jätta, et omavalitsuse ametliku lehe kõrval on ka igal poliitikul võimalik läbi sotsiaalmeedia avalikult infot jagada, oma arvamust avaldada ja elanikega mitmesugustel teemadel diskuteerida. Nn pildil olemine ja julgus kodanikega otse suhelda on oluline mitte ainult riigi tasandil aktiivsetele poliitikutele. Kuigi mitmed volikogude ja vallavalitsuste liikmed tegelevad igapäevatöös hoopis teiste valdkondadega, siis ometi on ka meie valdade eesotsas inimesi, kelle põhitegevus on seotud avaliku halduse ja kohaliku tasandi poliitikaga. Kui kohalik ettevõtja reklaamib oma toodangut ja kujundab oma ettevõtte nägu, on see meie jaoks täiesti igapäevane. Samamoodi on tervitatav, kui kohalikud otsustajad julgevad koosolekute ja protokollide varjust välja astuda ja aidata otsuseid põhjendada või küsida kodanikelt arvamusi edaspidiseks tegevuseks. Siinkohal pole vahet, kas olla koalitsiooni või opositsiooni esindaja. Oma arvamus ja argumendid peaksid igal poliitikul olemas olema.
Loomulikult ei saa sotsiaalmeedias suhtlemine võtta lõviosa põhitööst, kuid läbimõeldult korraldades võib sel moel kulutatud aeg end kuhjaga ära tasuda. Nii jõuab lähemale inimestele (valijatele) ja luuakse oma nägu poliitikuna kogu valitsusaja jooksul, mitte vaid enne valimisi.
Anname veel aega atra seada, kuid siiski on hea kiire töötempo juures meelde tuletada, et valijad tahavad teada, mis muutunud oludes toimub. Nad ootavad, et nendega suheldaks ja neid kaasataks. Õnneks annab infoühiskond selleks palju häid võimalusi. Suhtleme omavahel!
Mari-Liis Tikerperi on pärit Avinurmest. Hetkel tegeleb peamiselt Tartu Ülikoolis meedia ja kommunikatsiooni doktorantuuri ning õppejõutööga. Tema peamiseks uurimisvaldkonnaks on üldhariduskoolide kommunikatsioonijuhtimine ja hariduskommunikatsioon.
Ta on üle kümne aasta mitmete ajakirjandusväljaannetega koostööd teinud. Pikka aega toimetas ja kujundas ka endise Avinurme valla ajalehte “Awwinorm”.
MARI-LIIS TIKERPERI, Tartu Ülikooli meedia ja kommunikatsiooni doktorant
