Tarbijate rõõmuks on tarbijahinnad Eestis viimasel ajal küllalt muutumatutena püsinud. Juunis oli hinnatõus võrreldes maiga vaevumärgatav — 0,1 protsenti. Ning kuu varem langesid hinnad 0,2 protsenti. Aastane hinnatõus seega kuigipalju ei muutunud ja oli juunis 3,9 protsenti.
Üldise hinnatõusu ohjajaks on viimasel kahel kuul olnud naftahinnad, mis mais ja juunis märgatavalt alanesid ja pakkusid teretulnud leevendust tarbijate rahakotile. Juuni lõpuga aga naftahinna odavnemine ka lõppes ning euro jätkas odavnemist, mistõttu võib inflatsioonitempo paari kuu pärast taas veidi kiirenema hakata. Mais-juunis hoidis inflatsiooni väga tagasihoidlikuna ka toiduainete maailmaturuhindade langus, mis on aga juulis taas hüppe ülespoole teinud.
Naftahinna langusega seotult ei ole ka eluasemekulud juunis enam suurenenud ning viimastel kuudel on eluasemekulude tõus pärast aasta alguse suuremat hüpet üldse väga mõõdukaks vaibunud. Alates augustist-septembrist peaks eluasemekulude suur mõju hakkama hajuma.
Ka muudes kaubagruppides oli juunis valdav hinnastabiilsus. Sisemaistest teguritest hetkel kuigipalju hinnasurvet tulemas ei ole, kuigi vaikselt tõstab pead rahapakkumise kasv, mis on aprillis-mais kiirenenud.
Väliskeskkonnast tulenev hinnatõus on kuni juunini üha enam vaibunud. Nõrk majandusaktiivsus on mõjunud maailmas hinnatõuse takistavalt. Viimased asjaolud ongi viinud Euroopa Keskpanga eilse otsuseni langetada laial skaalal intresse. Edaspidi võib see tähendada imporditava inflatsiooni mõningat suurenemist, mis avaldub ühelt poolt euro odavnemise kaudu ning teisalt raha kergema kättesaadavuse kaudu. Majanduse nõrkus on maailmas laiaulatuslik, mistõttu kesised majanduskasvu väljavaated sundisid rahapoliitikat lõdvendama ka teistes Euroopa keskpankades, Inglismaal ja Taanis, ning inflatsioonilist rahatrükki võib sügisel oodata ka USA suunalt.
RUTA ARUMÄE, SEB majandusanalüütik
