Käesoleva aasta riigieelarvele pani Vabaerakond nimeks tiksumise eelarve. Olemegi nüüd riigina aasta otsa tiksunud ja võime ühelt poolt rõõmustada, et hing on sisse jäänud. Teisalt on valitsus aasta kallist aega raisanud, julgemata otsustavamaid samme astuda. Ära on narritud see aasta, nagu rätsepmeister Kiir narris ära linakaupmees Aaberkuke kalli antsuhtiriide.
Mis vaatab meile vastu tuleva aasta eelarve eelnõust? Alustan positiivsest. Presidendikandidaat Kersti Kaljulaid kordas Vabaerakonna fraktsiooniga kohtudes ühte oma kreedot: nõrgemad eelkõige. Õige, nii peabki. Ja mis siis, et eelarvet lugedes tekib küsimus, kas peaminister on ikka veel Taavi Rõivas või juba Jevgeni Ossinovski. Tore, et see eelarve ei unusta nõrgemaid. Ent kõigis heades kavatsustes jäädakse poolele teele, ei tehta isegi poolt rehkendust, tehakse veerand või veelgi vähem.
Tulumaksuvaba miinimum tõuseb ainult kümme eurot kuus, sotsiaalmaks langeb ainult pool protsendipunkti, õpetajate, kultuuritöötajate, siseturvalisuse töötajate, sotsiaalhoolekande töötajate palgakasv jääb ikkagi alla palgakasvule erasektoris.
Aktsiisid tõusevad samas julmalt: diislikütuse aktsiis kümme protsenti, bensiini aktsiis kümme protsenti, tubakaaktsiis kaheksa protsenti, alkoholiaktsiis kümme protsenti, maagaasi aktsiis 20 protsenti. Majutusteenuste käibemaks tõuseb üheksalt 14-le protsendile.
Eesti Maksumaksjate Liit on juhtinud tähelepanu, et valitsuse plaan jätkata järskude aktsiisitõusudega ei ole jätkusuutlik. Kiired aktsiisitõusud on juba toonud kaasa piirikaubanduse ja salakaubanduse kasvu. Minnes Lätti alkoholi ostma, ostetakse kaasa ka sigarette ja tangitakse kütust ning ega lõpuks leibki ostmata jää. Valitsus on seni opositsiooni märkused sel teemal pareerinud argumendiga: aga maksuraha ja laekub aktsiisidest hästi, isegi rohkem kui planeeritud. Ent majandusele antav negatiivne impulss võib pikemas perspektiivis minna kallimaks kui lühiajaline tulu.
Valitsus on ise võtnud endale kohustuse analüüsida aktsiisitõusude mõjusid ning vajadusel kaaluda, milliseid samme astuda. Kui suureks peab paisuma salaturg, kui paljud Läti piiri ääres asuvad Eesti kauplused peavad uksed sulgema, et valitsus hindaks olukorda analüüsi vääriliseks? Kuulake ometi ettevõtjaid ja maksumaksjate liitu ja tõmmake aktsiisikiirendusele pidurit!
Eelarve maht tõuseb märkimisväärselt. Et see võiks juhtuda taastunud majanduskasvu arvelt, seda ei julge valitsus seekord väga kuulutada. Meie majanduskasv on ammu kinni jäänud ja varsti oleme päris liliputid. Nüüd loodetakse võtta riigiettevõtetest tublisti dividende. Ometi sööb saamatus parvlaevühenduse korraldamisel iga päev Tallinna Sadama varusid. Eesti Energia pole jõudnud veel varasemate ekslike otsuste mürgiseid vilju ära seedida. Eesti Raudtee pole ammu enam tuluallikas, vaid neelab riigi raha juba tänavusest lisaeelarvest.
Vabaerakonna arvates võiks valitsus läheneva ettevõtjate päeva eel võtta ettevõtjaid palju rohkem kuulda. Laps arvab, et raha tuleb kapist või seina seest. Meil on ka parlamendis jõude, kes ütlevad, et küll saab valimislubaduste täitmiseks vajaliku raha riigieelarvest. Aga kust raha eelarvesse saab, kipume unustama. Ettevõtlus on see, mis raha eelarvesse toob.
Tervikuna näeb 2017. aasta eelarve eelnõu välja nagu puuslik, kes vaatab korraga kõigisse ilmakaartesse. Valitsuserakondade ja ministrite valimislubaduste täitmist on õnnestunud eelarvesse kirjutada nii rohkesti, et valitsuskabinetis õieti väitlust ei tekkinudki. Valitsusjuht räägib küll prioriteetidest, ent eelarvest on näha vaid soov võimalikult paljudele meeldida.
Peaminister rääkis kolmapäeval riigikogu ees, mida kõike selles eelarves on. Oluline on aga ka tähele panna, mida selles ei ole. Ei ole lahendust tervishoiu puuduliku rahastamise probleemile – järelikult kavatsetakse lihtsalt haigekassa reserv pintslisse pista.
Teadusarendustegevuse rahastamise kasvu peab luubiga vaatama. Kust peaks majanduskasv tulema, kui haridus ja teadus pole eelarve prioriteedid? Selle valdkonna rahastamine peab olema tänases olukorras majanduskasvu tagamiseks absoluutne prioriteet, kui tahetakse Eestit ikka tegelikult arendada. Tasub lugeda näiteks Eesti Panga presidendi Ardo Hanssoni sõnavõtte, milles ta osutab, et odaval tööjõul põhinev tööstus surutakse Eestist välja nagunii.
Sisejulgeolek on kaitsekulutuste kõrval endiselt vaese sugulase rollis. Ometi on selge, et ammu on aeg rääkida prioriteedina julgeolekust tervikuna, mitte ainult olla rahul, et kaitseeelarve on piisavalt mahukas.
Kokkuvõttes: see on näivuse, imiteerimise eelarve. Imiteeritakse arengut, ühiskonna edasi viimist. Imiteeritakse ettevõtluskeskkonna parandamist ‒ tegelikult ei tunneta ettevõtjad sotsiaalmaksu pisikesest langetamisest tulenevat võitu, aga eelarvesse tekib pirakas auk. Imiteeritakse sotsiaalse heaolu suurendamist külvates lennukiga raha eristamata vähem kaitstud elanike rühmi, kes eeskätt toetust vajaksid.
Eelarve on nüüd trummipõrina ja fanfaarihelide saatel riigikogule üle antud ja algab tõsine töö, et sellest eelnõust asja saaks. Vabaerakonna fraktsioon tööd ei karda. Peaasi, et koalitsioon enne arutelu endi ja opositsiooni vahele jälle müüri ei ehita.
28. septembril eelarve üleandmisel peetud kõne põhjal
ANDRES AMMAS, Vabaerakonna fraktsioon
