Padjad on ikka meie kodudes tähtsal kohal olnud, meid oma pehmusega alati ootamas. Selle padja mustri sai minu õde 1991. aastal Argentiinast oma seal elavalt tuttavalt Salmelt.
2000. aastal toimunud külakokkutulekul ei jätkunud meil kingituste ostmiseks raha. Tahtsime aga tänada abivalmis osavõtjaid ja vanemaid külaelanikke ja kinkisime neile padjad. Kõik olid õnnelikud selle pehme asja üle. Üks mees kandis kahte patja nööriga kokkuseotult kogu ürituse aja uhkelt kaelas.
Vana daami kummaline kiindumus
Ka eakamad külaelanikud said padja sülle, nii ka 89 aastane Hilda. Temal aga lapsi ei olnud ja tervise halvenedes tuli tal varsti minna hooldekodusse. Kui Hildat seal külastasin, siis oli tal raskusi kuulmisega ja ka mäletamisega, kuid üks oli tal peamine — padi. See oli pandud pea kõrgusele voodipäitsisse, vastu seina. Silitas patja ja ütles: “See on minu kodu”.
Nii rääkis ta kõigile. Hooldajad pidid igal hommikul voodit tehes padja kindlasse kohta panema. Ja nii ta silitas aeg-ajalt patja; vast siis, kui midagi jälle pikast elatud elust meenus.
Paari aasta pärast oli samuti. Vaikne ja rahulik, istuv ja ootav Hilda teadis kindlalt ainult üht – patja, mis oli kodu. See “kodu” oli selleks ajaks paitamistest juba päris kulunud. Samas tehnikas tikitud uut patja hooldekodusse viies kartsin, et Hilda võib sattuda segadusse ja ärevusse. Ta vaatas aga tükk aega vaikides , vaheldumisi patju, siis hakkas rõõmsalt naerma: ”Nüüd on mul kaks kodu!” Ka minu rõõm oli suur.
Nii jäid need kaks patja Hildaga aastani 2007, mil ta läks vaikselt ära igavikukoju. Kui lugesin raamatust kaheksakannale antud tähendusi, meenus Hilda.
Kaheksakannal on imeline mõju
Internetist leidsin, et see iidne, maailmas väga levinud sümbolimärk on ka meie ornamendis kõige sagedasem ja armastatum. Kaheksakand sümboliseerib õnnetähte. Kui panete kaheksakanna jõulude ajal uksele, saavad teie esivanemate hinged koju tulla. Kaheksakand kaitseb meid ja meie vara, hoiab meid õnnetuste ja haiguste eest ning näitab alati õiget suunda.
Teda kutsutakse ka põhjanaela täheks, ristiusus aga õnnetäheks-hingehoidjaks. Kaheksakanda kohtab meie rahva tikandites, kudumites, puitesemetel ja tihti ka ukse või akna kohal.
Vaatasin patju oma sohval ja pidin tahes-tahtmata tunnistama, et kaheksakannal on imeline mõju. Kui olen sellise mustriga padja kellelegi kinkinud, on saaja näol olnud rõõm, mis pole tulnud vaid viisakusest kinkija vastu. Ka lapsed on võtnud selle padja kohe kaissu. Ja kui ongi see mu enda ilustatud väljamõeldis, on mul ikka hea nii mõelda. Ja meenutada Hildat.
Hea küll, et üks selline ainuke, ere. Mis sellest, et ainult üks lugu mul teile rääkida! Padi tegi ühe inimese eluõhtu helgemaks ja seda ei ole sugugi vähe.
Käsitöötegijatel kuldsed käed
Mida suudab ühe inimese kätega tehtud ese anda teise inimese hingele? Midagi palju suuremat, kui me suudame arugi saada, tähele panna. Ainult südamega vaadates näeme rohkem. Kust küll selles kiirustavas maailmas selleks aega võtta?
Vaadata ja näha seda, mis teeb käsitöö suureks. Vaatame, aga kas märkame?
Viisin 1999. aasta jõuludeks ka Kaika Lainele selle padja. Ta õnnistas käsi, kes olid selle padja teinud. Tema oskas näha ja hinnata.
Kallid käsitöötegijad, vaadake oma käsi, tänage ja õnnistage neid. Ikka ja jälle uuesti. Ka homme ja ülehomme… Nad on seda väärt!
i
LIIA MÄGI
