Tegelikult annab mõlemaid pooli üpris laialdaselt liigitada. Alates järelvalve korraldamisest selle üle, kuidas omavalitsused lastesse puutuvaid seadusi ja määrusi täidavad, koolituste, nõustamiste ja lapsendamise küsimusteni välja. Ehk kokkuvõtlikult öeldes – kõik need on keerulised asjad ja seonduvad lastega.
Kes ja milliste probleemidega Sinu poole pöörduda võivad?
Võivad tulla kõik, kellel on muresid, mis puudutavad lapsi, peret, laste ja vanemate vahelisi suhteid, lapsendamist, vaidlusi laste üle jne. Püüan nõustada lähtuvalt kehtivast seadusandlusest või siis olenevalt sellest, milline see probleem on, annan lahendada vastavale inimesele või instantsile.
<P align=justify>Hiljuti täitus Sul lastekaitsealases töös viisteist aastat. Kas on selle aja jooksul olnud päevi, mis on omavahel päris sarnased?Arvan, et ei ole. Vaatamata keerulistele probleemidele ja muredele, pean tunnistama, et see on huvitav, vaheldusrikas ja hästi mitmetahuline töö ning igav juba ei ole. Kunagi ei tea, mis päev täpselt tuua võib. Näiteks võib tulla ühel hetkel telefonikõne ühest, siis jälle hoopis teisest valdkonnast.
Kas vihaleajavaid olukordi tuleb tihti ette, et on tahtmine kellelegi paras koht kätte näidata?
Nii ei saa olla. Emotsioonidel selles töös enda üle võimust võtta lasta ei tohi. Eelkõige on tarvis kõik mõttes läbi töötada ja analüüsida. Pealiskaudselt siin midagi ei tee, tuleb olukorda ikka täielikult sisse elada. Pole siis mingi ime, et mõtled sellele veel pärast töödki, võtad nii-öelda töö koju kaasa.
Kuivõrd on Su enda suur pere Sinu lastekaitsealast tööd mõjutanud?
Pean tunnistama, et lapsed on aidanud mul tööd teha, õigemini paljutki paremini mõista. Et mul isiklikult on päris suure vanusevahega kaks lastepaari, olen olnud pidevalt lastekasvatamise sees. Sellist momenti pole igatahes olnud, et ei oskaks rääkida mistahes vanuses lastega. Et mu pojad Egon ja Aron on vanuses 31 ja 30, tütred Ilona ja Iivika 18 ja 17, siis on oma kodus olnud palju aastaid teismelisi. Kummalgi lastepaaril pole olnud kunagi probleeme mängukaaslaste otsimisega ja tüdrukutel on olnud uhke suurte vendadega kasvada. Sellise pere ema olla on suur õnn. Pealegi on mul niimoodi ka tööl suurte perede probleeme oma kogemuste varal parem mõista.
Viimasel viiel aastal oled koordineerinud ka maakonna alaealiste komisjoni tegevust. Sellele komisjonile on mõni koguni liigset leebust ette heitnud?
Eks paljudel on meeles veel see kunagine vana alaealiste asjade komisjon, kus, mis seal salata, last peamiselt hurjutati. Me ei ole kohus, et uurida ja arutada, olgu siis korda saadetud kuitahes hull tegu. Meie peamine eesmärk on koos lapsega jõuda selleni, et temaga edaspidi enam midagi sellist ei juhtuks, millega ta hakkama on saanud. Seepärast oleme me pigem huvitatud sellest, kuidas ta oma vaba aega veedab, missugused on ta sõbrad jne ning vaatame, kuidas teda saaks eelkõige paremuse suunas mõjutada. Püüame selgusele jõuda ka selles, mis sellessamas lapses head on. Halb on ju toimikus nagunii kirjas. See on andnud mõnigi kord lapsega kaasas olnud õpetajale põhjust imestamiseks.
Sinu töö juurde kuuluvad ka nii lapsendamise kui ka lastekoduga seotud probleemid?
Lapsendada soovijatest on tavaliselt alati järjekord, sest enamasti soovitakse lapsendada just imikuid. Mõnes mõttes on see ju tore, et imikuid nii vähe maha jäetakse.
Lastekodudes on kahjuks lapsi ikka palju. Meie oma Siimusti lastekodust on igal aastal siiski peredesse võetud 7 – 8 last. Aga üle viiekümne Jõgevamaa lapse on praegu teistes lastekodudes üle Eesti. Hea meel on, et praegu on võetud suund väiksematele perekesksematele lastekodudele. Seepärast on Siimusti lastekodu juurdeehitus väga teretulnud.
Lisaks kõigele koordineerid praegu ka maakonnas usaldustelefoni tegevust?
Jah, alates 1995. aastast. Käisime valvekorras viis aastat. Alates 2000. aastast läksime üle-eestilisele numbrile 126. Nüüd on meie maakonna valvekord ühel päeval nädalas.
Võib arvata, et selline pingeline ja kirev töö kulutab Sind ennastki. Millest Sa jõudu ammutad?
Kõige rohkem oma perest – lastelt ja abikaasalt. Ja mida aasta edasi, seda olulisemaks muutub meie jaoks maakodu. Muidugi on väga tähtis, et osakonnas on suurepärane kollektiiv, võime omavahel nii muresid kui ka rõõme jagada ja suhtleme ka väljaspool tööaega.
VAIKE KÄOSAAR
