Mustvees elab krapsakas vanaproua Helgi Pärlin, keda teatakse kodulinnas tema maitseka ja õiterohke iluaia järgi. Pärast juulis raamatukogus väljas olnud isikunäitust tuntakse aga Helgit ka kui kohalikku kunstnikku.
“Ega mina peast midagi ei tee, minul peab pilt ees olema. Mõne jupi saan mõnest ajalehest või juhusliku pildi pealt, ka raamatutest, mida toob mulle tuttav. Selles on mustvalged fotod. Mulle meeldib teha mustvalget pliiatsijoonist. Joonistan palju maastikke ja puid. Kokku on juba 200-300 pilti,” rääkis Helgi Pärlin, toonitades, et joonistab ainult hobi korras ja iseenesele. Peamiselt õhtuti, talvel, pimedal ajal. Joonistanud on Helgi pisut üle kahe aasta. “Koolis käies sai natuke joonistatud ja kolhoosis töötades tegin karikatuure. Nüüd tahtsin proovida, et kas oskan veel midagi teha. Selgus, et mõni asi tuleb ikka välja ka.” Helgi kasutab joonistamiseks pliiatseid ja vesivärve. Ettejoonistamine läheb kiiremini kui värvimine, viimast tulevat ühe pildi puhul mitu korda teha.
Kunstniku avastasid naabrinaised
Mustvees keegi eriti teadnudki, et Helgi õhtuti kodus joonistab. Seda ajani, mil Mustvee raamatukogus suvel tema tööde näitus üles pandi. Raamatukogu juhataja Laidi Zalekešina sõnul huvitasid rahvast kõige enam portreed.
“Üks minu naabrinaistest oli raamatukogu juhatajale rääkinud, et Helgi joonistab. No mida ma joonistan, ma ei joonista, ma kriipseldan! Mul ei ole käel pöialt ja ma ei näe enam hästi. Ma pole kellelegi midagi näitamiseks teinud, õhtuti ajaviiteks ja enda tarbeks teen,” üritas eakas naine selgitada, kui vähe tema kunstitööd väärt on.
Ometi käis näitust uudistamas nii paju inimesi, et väljapaneku algselt planeeritud aega koguni pikendati. Helgi ise teab, et ümberkaudsed naabrid on juba kõik pilte vaatamas käinud. Samad naabrinaised olid varem ka tema pool kodus joonistusi uudistanud.
Helgi ütles, et kohalikus lehes oli näituse kohta kirjutatud: „Helgi Pärlini maalid”.
“Mul oli väga häbi. Mul pole ainustki maali, kõik on pildid. Maal peab olema korralikult raamitud ja korralikul alusel. Kui mul oleksid spetsiaalsed vahendid, küllap siis teeksingi mõne maali, aga mul pole ju neid,” lausus eakas kunstnik. Varem tegi Helgi käsitööd. Sellest ajast aga, kui ta kord sugulastel külas käis ja koer seal tal pöidla otsast hammustas, on kudumisel ja heegeldamisel kriips peal. Nii jääbki üle joonistamine.
Teiseks suureks huvialaks on Helgil aed, mis suvisel ajal on alati õieehtes ja hoolitsetud. Ükski õis pole vales kohas ega ükski kõrs üleliigne. Tihe ja hoolitsetud muru kutsub sellel paljajalu kõndima. Raskemaid töid käib siin abiks tegemas Jõgeval elav tütar Ene. Helgi ise ilma kepita kõndida ei saa, tema haiged liigesed on juba üheksa operatsiooni üle elanud, rääkis naine, näidates suuri operatsiooniarme jalal.
Sunnitud mustlaseelu
Helgi on sündinud Laiusel ning hiljem elanud ka Avinurmes vanaema juures. Tema isa oli maaler ja ema õmbleja. “Kui isa Avinurme maja maha müüs, hakkasime ühest kohast teise rändama nagu mustlased. Siis tuli kolhooside aeg ja ka meie läksime kolhoosi. Mina käisin põllutööl. Pärast abiellumist kolisime Mustveesse. Nüüd rändasime mehe pärast ühest kohast teise. Minu mees õppis Kehtnas, kolhoosiesimeeste ettevalmistamise põllumajanduskeskkoolis,” jutustas naine. Pärast elati Saarel, kus mees oli kolhoosis ühtaegu aseesimees ja partorg. Saarelt koliti uuesti Mustveesse, manalateele läinud vanematest jäänud majja. See sündis 1972. aasta paiku.
“Aed oli peenraid täis ja õues kasvas 32 õunapuud. Kuid siin on pinnavesi ja õunapuud hakkasid kõik järgemööda välja minema,” meenutas Helgi. “Meie istutasime samuti 10 õunapuud, kuid needki kuivasid ära. Mul kasvas sel ajal aias palju kartuleid ja suured kilemajad olid. Peedid ja kaalikad ka. Ja sibulapeenrad olid. Aja jooksul hakkasime tasapisi uut muru juurde külvama ja peenraid vähendama. Nüüdseks on mees juba 22 aastat surnud ja tütar aitab vahetevahel aias raskemaid töid teha. Oleksid mul veel head jalad all, saaksin ka ise kõike teha, aga praegu koperdan vaid tasapisi kepiga ringi.”
Kunstianne veres
Helgi isapoolne onu oli kunstnik, seepärast arvab naine, et äkki on pisut joonistamisannet talle verega kaasa sündinud. Isa oli maaler, kes värvis muude objektide seas ka Mustvee kirikut. Tema kunstnikust vend aga sai sõjas Velikije Luki all surma.
Helgi mäletab, et hakkas joonistama kooliajal ja õpetaja seisis joonistamistunnis ikka tihtilugu tal kõrval ja juhendas.
“Küllap ta siis vaatas, et ma sain joonistamisega teistest lastest pisut paremini hakkama. Kui kooli lõpetasin, siis mitu õpetajat lasid mul endale midagi joonistada. Sel ajal olid mu tööd puhtamad, nüüd ma enam hästi ei näe ja kipun rohkem kriipseldama,” rääkis Helgi, tunnistades, et
ei hoolinud oma piltidest ja tal pole ainsatki vanemat joonistust alles.
Kolhooside ajal taheti Helgit vägisi komnooreks värvata, aga naine ajas ihust ja hingest sõrad vastu. “Kui nad minu juures käisid, siis olid mul parajasti pildid laua peal. Oli lõunavaheaeg ja ma tegin parajasti karikatuure. Pärast pandi mind ajalehte. Kirjutati, et näed, kus inimesel on kunstiannet, aga pühendab end hoopis kolhoositööle. Minu meelest olen ma joonistamises rohkem nagu fotograaf. Ma pole veel kunagi mõtelnud, et joonistan pildi ilma ees oleva fotota.”
Lilli joonistada ei oska
Helgi kurtis, et ta ei oska lilli joonistada. Ükski lill ei tulevat välja. See-eest on aga tema koduaed nagu õitsev meri – erkrohelise muru taustal tungivad rõõmsalt esile värvilised lillesaared. Lillevalik olevat aga täiesti juhuslik, neid on toodud nii laatadelt kui tuttavate poolt. Ühel peenral laiutab õisi mägede ilu edelveiss, paljude lillede nimesid Helgi aga isegi ei tea. Pole ka midagi imestada, kui õiteilu aias nii suurel hulgal koos ja kui nii mitmed õitsejatest sellised, mida just paljudel peenardel ei kohta.
“Varem kasvatasin palju suvelilli, aed oli suviti kui lillemeri. Nüüd mul suvelilli peaaegu enam ei olegi. Tahan püsililli, nendega on vähem tööd, lihtsam kasvatada.”
Lillede varjus mõnuleb väike konnatiik. Keset aeda püsib uhkena vana töökorras vändakaev. Perenaine möönab, et kaevuvesi on küll kollakas, kuid maitselt hea ja puhas. Veevärgi majjatoomiseks ei jätkuvat raha.
“Kui me siia kolisime, valitses siin täielik kaos. Vähemalt seestpoolt jõudsime maja üles kõpitseda, kuid kiita pole midagi. Maja on vana ja üpris lagunenud, meil oli küll plaanis panna kivivooder ümber, aga enam pole inimest, kes seda teeb,” rääkis Helgi. Vahetult pärast Mustveesse kolimist jõuti maja juurde saun ehitada. Perenaine lausus, et aiad lagunevad ümber maja ära ja et oma mõtetes teeks ta kodu põhjalikult korda. Kord käis kõrge komisjon koduaedu üle vaatamas ja Helgi Pärlinile taheti kena korrastatud aia eest isegi presidendi autasu lipuviirg kinkida. Plaanist ei tulnud aga midagi välja, sest takistuseks jäid vanad korrastamata hooned, millele perenaise jõud peale ei hakka. “Öeldi sedagi, et linnale pole aiast mingisugust kasu, sest see ei paista tänava poole välja. Kingiti mulle siis toalipp…” naeris Helgi laginal, öeldes, et kogu see lugu oli üks naljanumber. Suviti käivad naise sõnul tema koduaeda uudistamas linna tulevad ekskursioonid. Linna poolt on Helgile ilusa aia eest kingitud väike kena kadakas, mis leidis kasvukoha keset aeda.
Ilusat tuleb osata näha
Kõrvalaias on vana hooldamata maja kui tondiloss ja krunt, kust teod läbi aia ka Helgi aeda tungivad. Isegi mõned lilled on nad lehituks söönud. Kuid muretsemiseks ei jätku tegusal proual mahti. Vaatamata haigetele jalgadele ja muredele, mis vahel südant vaevavad, on Helgi rõõmus ja särasilmne. Lillepeenrad vajavad kõpitsemist, kasvuhoones rõõmustavad silma punased tomatid ja saledad kurgid ning lilleilu on silmadele tõeline magnet. Pime ja kõle sügis ning tuisused talveõhtud on aga selleks, et pliiatsid ja paberid lagedale kraamida ja kõik ilus, mis silma ja hinge puudutanud, paberile jäädvustada.
i
ÜLLE LÄTTE
