Lühimad suveööd on umbes viis tundi ja kakskümmend minutit pikad. Ainult õige pisut kauem — kuue tunni jooksul — oli juulikuu esimesel päeval Jõgeva Linnaraamatukogus avatud vahva näitus, millel olid väljas Jõgeval toimunud kursusel osalenud rahvusvahelise kunstiseltskonna tööd.
Viiepäevase kursuse jooksul õpetas Jõgeva akvarelligalerii Kala eestvedaja Gennadi Lapin Eestist, Lätist, Leedust ja Soomest kokku tulnud asjahuvilistele omapärast papier-pellie tehnikat. Kunstisõpradest Vooremaa lugejatele peaks mainitud võõrapärane termin juba tuttav olema, sest sama tehnikat käis siin kaks aastat tagasi õpetamas Gennadi Lapini hea tuttav, Tallinna kunstnik Sergei Minin, kes ise avastas papier-pellie võimalused ja saladused tudengipõlves Moskvas Tretjakovi galerii hoidlates vene klassikute selles tehnikas töid uurides. Lapin on nüüdseks Mininilt nii palju õppinud, et võib ise teisi õpetada.
“Sergei ja Gennadi on mõlemad head õpetajad ja täiendavad teineteist,” ütles nii kahe aasta tagusel kui ka tänavusel papier-pellie kursusel osalenud Christina Mether Kaarinast (Soome). “Mina sain seekord päris palju oskusi juurde ning julgen seda palju võimalusi pakkuvat tehnikat nüüd ka kodus proovima hakata.”
Papier-pellie tähendab Gennadi Lapini sõnul töödeldud paberit. Selles tehnikas tööd alustataksegi paberi katmisest kipsi ja liimi seguga. Struktuursele pinnale akvarellidega maalitud pilt kaetakse pruunika nn soustiga (see on tegelikult akvarellvärvi jämedam fraktsioon) ning lõpuks hõõrutakse selle alt valikuliselt taas erksamaid pindu välja. Olgu siinkohal öeldud, et eelolev kirjeldus ei pretendeeri asjatundlikkusele, sest allakirjutanu pole ise tööprotsessi läbi teinud ega isegi mitte algusest lõpuni pealt näinud.
Justkui juuksurisalong
Kui kursuse kolmandal päeval spordikeskuse Virtus keldrikorrusele rahvusvahelise kunstiseltskonna toimetamist kaema läksin, tundus, nagu oleksin hoopis juuksurisalongi sattunud, sest naised olid parasjagu mitu fööni huugama pannud. Ent tegelikult on föön oluline töövahend mitte ainult juuksuri, vaid ka papier-pellie tehnikat viljeleva kunstniku jaoks: enne kui tööd järgmise kihiga katma hakata, peab eelmine korralikult kuivanud olema.
“Et vahepeal niisama ootama ei peaks, võtavad kursuslased korraga käsile mitu tööd,” ütles Gennadi Lapin.
Tagant torkida polnud juhendajal kursuslasi vaja, sest nood olid niigi haruldase tehnika põnevusest haaratud. Nii töötatigi hommikust õhtuni pause peaaegu pidamata. Keldrikorrusel tegutsemine tuli töömeeleolu hoidmise mõttes üksnes kasuks: kui väljas valitses kursusenädalal roiutav leitsak, siis keldris oli meeldivalt jahe.
Ekspressnäitusele linnaraamatukogusse pandi Virtuse keldris valminud tööde paremik. Kursuslaste Tiina Sääliku, Liis Linno, Kadi Niinepuu, Christina Metheri, Tarja Niittyaro, Svetlana Veligura, Ramune Lebadyte, Jurga Sidabriene ja Dominyka Sidabraite kõrval astus näitusel üles kursuse juhendaja Gennadi Lapin. Kogu seda mõne päevaga loodud ilu vaadates jäi üle kahetseda, et sellest lühikese eksponeerimisaja tõttu nii vähe inimesi osa sai. Kõige rohkem olid kursuslased kujutanud lilli, ent piltidel võis näha ka loomi, linde, maastikke, natüürmorte ja inimesi.
“Ehkki papier-pellie tehnikat olid varem proovinud ainult Christina ja Tarja, said kõik väga hästi hakkama,” ütles Gennadi Lapin. “Igaühel kujunes välja oma maneer, mida teatud määral mõjutas ka rahvuslik omapära.”
Annab teadmised edasi
Leedulanna Ramune Lebedyte jaoks polnud ei Jõgeva ega ka linnaraamatukogu enam võõrad paigad: mõned kuud tagasi avas ta sealsamas raamatukogu ülemise korruse lugemissaalis oma akvarellinäituse, mis kandis pealkirja “Universum”. Kosmilisele-müstilisele laadile jäi ta truuks ka papier-pellie tehnikas töödes.
“Sõltumata vanusest, kogemustest ja rahvuslikest eripäradest tulid kõigi tööd efektsed,” ütles kunstniku ja kunstipedagoogina tegutsev Ramune. “Mina ajasin mõnes asjas oma joont. Näiteks osa töid jätsin ma soustiga katmata, sest pruunikas kiht oleks värvid liialt varjutanud.”
Kursusel omandatuga oli väga rahul ka teine leedulanna Jurga Sidabriene.
“Õpetan Vilniuse Pedagoogikaülikoolis tulevasi kunstipedagooge ja saan siin omandatu kohe tudengitele edasi anda,” ütles Jurga. “Papier-pellie sobib koolis viljelemiseks, sest selles tehnikas tööd tulevad hästi välja ka algajamatel. Rõõmus olen sellegi üle, et mu tütar Dominyka kursuse käigus tublisti arenes.”
Kui ekspressnäitus avatud, tegi kunstirahvas väikese ringsõidu, külastades Kuremaad, Palamuset ja Luuat. Et küll küllale liiga ei tee, vaadati ära veel kaks näitust: Tiina Sääliku akrüülmaalid Kuremaa veskis ja Elita Järvela akvarellid Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis.
“Kunstihuvilised lahkusid Jõgevalt kõige paremate muljetega,” ütles Gennadi Lapin. “Suur tänu linnavalitsusele, kes meile tasuta ruumi võimaldas ning kursuslasi meenetega meeles pidas. Suur tänu ka Jõgeva kunstisõpradele, kes kursuslasi majutada ja ringsõitu korraldada aitasid, samuti Virtuse kohviku töötajatele, kes meid toitlustasid. Ainus, mille üle kursuslased kaebasid, oli see, et toidud olid liiga head: mõnel inimesel tuleb nüüd kodus talje taastamisega vaeva näha.”
Viimase päeva ringsõidul nähtud avarad Vooremaa vaated tekitasid enamikus kursuslastes soovi tuleval aastal siia tagasi tulla, ainult et siis arvatavasti juba klassikalist akvarelli viljelema.
“Te ise ei märkagi, kuipalju elu teil siin kahekümne aasta jooksul edasi on läinud,” ütles kursuslaste tegemisi kõrvalt jälginud Olli Kuusisto, kes kunagi juhtis Jõgeva sõpruslinnas Kaarinas tegutsevat rahvaülikooli, ent seekord tuli kaasa lihtsalt kui oma abikaasa Christina ja õe Tarja “taustajõud”. “Kõrvaltvaatajale on muutused ikka paremini näha.”
i
RIINA MÄGI
