Juhan Reimanni hiljuti ilmavalgust näinud kolmas luulekogu „Elutelgis” on pühendatud Eesti Vabariigi 90. aastapäevale.
Samalt autorilt on varem trükis ilmunud 8 erinevat teost. Jõgeva valla ajaloo- ja muuseumisõprade ühingu „Ambior” I album, milles on Reimannilt 11 ajaloolist kirjutist ja mille tegevtoimetaja ta oli, ilmus kümme aastat tagasi ja oli pühendatud Eesti Vabariigi 80. aastapäevale.
Esimene luulekogu „Iibe eest” oli pühendatud 1941. aasta suurküüditamise ohvritele, sellele järgnes näituse „Tartu Ülikool 370” kataloog, näituse „Albert Gulk ja Kursi koolkond” kataloog, teine luulekogu „Kandes poega” oli pühendatud vabadusvõitleja Jüri Kuke mälestusele. Järgnesid veel näituste kataloogid seltsitegevuse ja teatri teemal.
Rahvuslikud jõud peaksid kokku hoidma
Juhan Reimann on ka oma kolmandas luulekogus kasutanud Albert Gulki illustratsioone. Kas ka selle raamatu ametlik esitlus kunagi tuleb, ei oska autor praegu ütelda, sest tema enda isiklikus elutelgis käib võitlus raske haigusega, mis sageli viib enesetunde nii alla, et ei taha kodust väljagi minna.
„Rahvuslikud jõud peaksid kokku hoidma,” on tema juubeliaasta soovitus oma lugejatele.
12 aastat tagasi Juhan Reimanni eestvedamisel asutatud ajalooklubi „Ambior” oli üks esimesi mittetulundusühinguid Jõgeva vallas. Klubi on korraldanud mitmeid ajalookonverentse ja näitusi.
„Ambior on ühe vana veski nimetus Pedja jõel, selle järgi sai nimi võetud,” rääkis Juhan Reimann. Ta meel on aga üsna kurb, et klubi liikmeskond on vanaks jäänud ja noori ei tule peale. „Sellel aastal ei tee ,,Ambior” midagi,” muretses Reimann.
Kõige põnevama ja huvitavama ,,Ambiori” korraldatud üritusena tõstab ta ajaloost esile näituse avamist Põltsamaa muuseumis, kus oli kohal ka sealne kohalik kirikuõpetaja Herbert Kuurme.
„Kuurme teadis palju kultuuriloost. Me rääkisime ka Johann Kõpust. See, mis avamisest välja tuli, oli rohkem kui ajurünnak, sest ka publiku hulgast tulid nii paljud juurde, hakkas juba pimedaks minema, enne kui üritus sai ära lõpetatud,” meenutas Reimann ,,Ambiori” hiilgeaegu.
Kultuuri jaoks ei jätku raha
„Kultuur pole ennast kunagi ära toitnud,” teab Reimann, kes on elu jooksul teinud ligi 100 näitust.
„Vene ajal oli mul kõige suurem näitus Oktoobrirevolutsiooni aastapäeval. Kaua see kommunist kägistas rahvast, 60, 70 või 80 aastat? 1977 võis see olla, siis järelikult oli 60. aastapäev,” meenutas Juhan Reimann.
„Mingit korralikku kataloogi tollal teha ei saanud, näitus oli kuu aega üleval. Mingi suure peo ajal Jõgeva Sordiaretuse Instituudi partorg vaadanud ja imestanud, et küll on põnevaid asju säilinud Venemaa muuseumites, et kuidas need küll on kätte saadud ja siia toimetatud. Polnud seal aga mingeid muuseumi asju; kui ta kultuurimaja juhataja käest küsis, sai vastuseks, et see mees ju elab su oma territooriumil, töötab põllumajanduse valitsuses, nimi on Juhan Reimann, siis tal enam huvi ei olnud näituse vastu. Oleks pidanud panema kirja, et Keskkomitee muuseumist, siis oleks võinud ehk raha ka saada selle näituse eest, aga nüüd võis saada ainult sõimata,” meenutas Reimann.
„Entusiasmist saab kultuuri teha aga vaid siis, kui rikas oled. See on olnud ja jääb niimoodi, teatris, kirjanduses ja igal kunstialal. Kahju, et meil rahastatakse meelsamini sporti ja kultuuri jaoks raha ei jätku,” arvab Juhan Reimann, kes haiguse tõttu enam vallavolikokku ei kuulu. Tema arvates võiks kultuurile ja spordile olla eraldi eelarved.
Tundehellad luuletused
Luulekogu „Elutelgis” jõuab jõudumööda raamatupoodidesse nii, kuidas autor suudab seda korraldada. Eesti sünnipäevale pühendatud luuletused on tundehellad ja sageli on tabatud sotsiaalse närvi pihta. Rahvuse kestvuse pärast muretseb autor lakkamata, üteldes seda nii otse kui kaude. Kogu sobiks lugemiseks ja avastamiseks gümnaasiumiastme kirjandustundidesse.
JAANIKA KRESSA
