Olete te kunagi näinud musti päevalilli? Tundub uskumatuna, ent need on tõesti olemas. Neid võib näha Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaalis Ene Luik-Mudisti isikunäituse “Inimbotaanika” nimitaiesel.
Kaks musta õiega päevalille sai Ene Luik-Mudist mitu aastat tagasi kingituseks healt tuttavalt, aednik Tiia Annukilt.
“See oli päris veider, kuidas ma nende ilmatu pikkade lilledega Luualt koju Palamusele jalutasin,” meenutas Ene Luik-Mudist.
See, et ta tahab neid lilli maalida, ja koos iseendaga, oli talle algusest peale selge, ent kui ta töö ette võttis, jäi see paraku pooleli. Lilledega on Ene sõnul selline kummaline lugu, et kui üritada neid maalides saavutada botaanilist täpsust, siis tulemus tavaliselt ei rahulda: pildil on küll lill, ent mitte see, mis ehedal kujul vaasis.
“Lõpuks sain aru, et lillest tuleb maalida portree — nagu inimesest,” ütles Ene Luik-Mudist.
Ka praegu pole “Inimbotaanika” tema meelest tegelikult veel valmis. Värvilahendused on küll leitud, ent mõned pinnad tahavad veel läbimaalimist. Nii et ärge imestage, kui näete sama maali mõnel järgmisel näitusel mõnevõrra teistsugusena.
Mis mustadesse päevalilledesse puutub, siis neid pole Ene hiljem enam kusagil näinud. Ka toonastelt lilledelt võetud seemned ei läinud idanema. Haruldased lilled ilmusid ja kadusid, nagu haruldased nähtused ikka. Maalil on need õnneks alles.
Ka mõne teise näitusetöö kohta ütles autor, et kavatseb neid veel edasi maalida või kasutada neid eskiisina mõne uue töö loomisel. Intrigeeriv “Vaatan talvele vastu” on just üks selliseid eeltöid. See kujutab inimpead, millest kasvab või suisa purskub välja lill. Nii, botaaniliselt relvastatuna, on tõesti julge ka karmimale talvele vastu minna.
Ootavad oma aega
“Kirsside kevad minu akna taga õues” tundub seevastu kuuluvat lõpetatud tööde hulka. Valmimisaastad (2001-2011) näitavad siiski, et seegi pilt on vahepeal pikalt poolikuna seisnud. “Kirsside kevad“ on eriti külluslik ja helge ning neid omadusi võimendab maali suur formaat.
See, et pildid pooleli jäävad, tuleneb Ene Luik-Mudisti sõnul maalimisprotsessi olemusest ja maalimiseks kasutada oleva aja nappusest. Maalimine on tema sõnul nagu romaani kirjutamine: see on mitmekihiline, aega nõudev ja pikk süvenemisprotsess. Eriti suurt süvenemist nõuavad kontseptuaalsed maalid. Kui süvenemiseks aega pole, jääb töö paratamatult seisma ja paremaid aegu ootama. Samas ei sõltu kõik ka ajast. Mõnikord on vaja hoopis mingit välist tõuget, mis mõtte õiges suunas liikuma paneks.
Põhiosa Ene Luik-Mudisti ajast kulub praegu Luua Metsanduskooli õpilaste õpetamisele: ta annab selles koolis kunstiõpetuse, aiakunsti ajaloo ja vormiõpetuse tunde. Nii et botaanika teema pole selle metsandus- ja aianduskallakuga kooli kontekstis üldse võõras.
“Botaanikat ongi tegelikult väga hea õppida taimi maalides,” ütles ta.
Tunneb paremini
Luua Metsanduskool on tema sõnul loomingulisusest pakatav õppeasutus. Üks loomingulisemaid ettevõtmisi on olnud osalemine Tallinna lillefestivalil. Festivali raames kujundab iga osalev meeskond Balti jaama lähedal asuvale Tornide väljakule oma nn kontseptsioonaia. Luua Metsanduskooli õpilastel on aidanud kontseptsiooni luua ja teostada Ene Luik-Mudist.
“Võin öelda, et ehkki maalimiseks on mul viimasel ajal aega olnud vähe, siis end muul viisil loominguliselt välja elada olen saanud ikka,” ütles kunstnik.
Nüüd üritab ta siiski maalimise oma elus taas olulisemale kohale tõsta. Selleks andis väikese tõuke juba möödunud suvel koos kahe Eesti Kunstiakadeemia aegse kursusekaaslasega (selle õppeasutuse lõpetas ta maalierialal 1993) tehtud ühisnäitus. Pärast toonast näitust panigi ta n-ö enda distsiplineerimiseks kinni tänavusügisese näituseaja Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis.
“Olin vahepeal üsna “rooste” läinud,” tunnistas Ene. “Nüüd tunnen end maalides juba paremini.”
See paistab välja Palamuse näituse töödestki, olgu need siis autori meelest juba valmis või alles pooleli. Nii, nagu inimportreedelt, tasub ka lilleportreedelt ilmeid, iseloome ja sõnumit otsida. Vähemasti siis, kui need on Ene Luik-Mudisti maalitud.
Näitus “Inimbotaanika” jääb Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis avatuks 23. novembrini.
i
RIINA MÄGI