Põllumajandusameti Jõgeva Keskuse juhataja Ilmar Tupits on mees, kellele on mitmeid ameteid pakutud ja kes on kõigil tööpostidel ennast võimeka ning tegusa inimesena tõestada suutnud.
Ilmar Tupits on üles kasvanud Elva lähistel Laguja külas. “Minu sünniaasta on 1951 ja kuupäev 1. august. Vanaisa ostis 1934. aastal põllutööministeeriumilt endise Pangodi mõisa maadele talukoha, mis oli ka minu lapsepõlvekoduks,” rääkis Ilmar Tupits. Koos temaga sirgusid peres ka vend ja õde, kellega ta mängis ning vahel loomulikult ka puid-maid jagas.
“Minu lapsepõlvekodu oli tavaline maapere, kus kasvatati loomi ning hariti põldu. Lehmad, sead, kanad-kuked olid oma laudas olemas. Seetõttu tuli mul juba üsna väikese poisina karjas käima hakata. Kaseviha ja suitsusauna lõhn on mul veel praegugi ninas. Väga elavad mälestused on ka rehepeksu aegadest, mil kolm-neli taluperet ühiselt masina juures askeldas. Sellel ajal oli põhiliseks liiklusvahendiks hobune või mootorratas. Suureks sündmuseks kujunes külas aeg, kui põldudele ilmus traktor HTZ-14. Lapsepõlve eredamaid hetki oli metsisemängu jälgimine kevadel ja parvetamine Ilusa ojal. Eks lapsepõlv on ju ikka helge ja ilus aeg,” tõdes Ilmar Tupits.
Koolivaheajad pakkusid tööd ja teenistust
Ilmari isa määrati Viljandi rajooni Mustla sovhoosi direktoriks ja nii kolis pere 1958. aastal Viljandimaale. Kooliteed oli Ilmar jõudnud alustada küll Laguja algkoolis, kuid edasi tuli minna juba Mustla Keskkooli. Koolis oli tugeval järjel maadlemine ja suusatamine. “Laulmise ja tantsimisega minul erilist suhet ei tekkinud, ehkki algklassides sai seegi järele proovitud,” rääkis ta.
Ilmar Tupitsale meenuvad suvised koolivaheajad, mis olid täis tööd, et oma raha teenida. “Kui n-ö kael juba kandis, sai töötatud hobureha peal. Kui nii head õnne polnud, tuli leppida kõplamisega peedipõllul. Oma esimese jalgratta ja käekella ostsin ma omateenitud raha eest.”
Keskkooli lõpetamise järel ei tulnud Ilmaril kordagi mõttesse, et võiks valida mingi muu eriala peale põllumajanduse. “Kindlasti mängis elukutsevalikul päris olulist rolli ka isa. Agronoomia asemel oleksin tegelikult võinud valida näiteks metsanduse või ökonoomika,“ tunnistas ta.
Praktikale rühmavanemana
Ilmari juhivõimed hakkasid silma agronoomiateaduskonna dekaanile, kes määras ta rühmavanema kohuseid täitma juba esimesel tööpraktikal Võrumaal Ruusmäe sovhoosis.
“See oli päris õpetlik kogemus, võtsime kartulit ja kühveldasime vilja ning õppisime üksteist tundma. Kuu ajaga saavutasime sealsete inimestega väga hea kontakti ja osalesime pea kõikidel kohalikel üritustel. “Võin kinnitada, et tudengipõlves tehti igasugust nalja ning samas ka tõsiselt tööd,” meenutas Tupits.
Juhivõimeid märgati mujalgi
Menetluspraktikale kutsus Ilmar Tupitsa Harju rajooni Kostivere sovhoosi direktor Arvo Saarepera. Tema oligi see mees, kes andis tulevasele põllumajandusspetsialistile selge nägemuse, kuidas peab töötama põllumajandusjuht ja milline peab olema põllumajandusega tegeleva organisatsiooni ülesehitus.
“Olin seal kolm esimest päeva brigadiri abi, seejärel brigadir, edasi osakonnajuhataja ning viimaks tuli mul teraviljakoristuse ajal asendada peaagronoomi. Pärast lõpetamist asusime abikaasaga tööle Kostivere sovhoosi – mina osakonnajuhatajana, abikaasa agronoomina. Omamoodi suureks tunnustuseks pean seda, et meile anti korter Haljava vastrenoveeritud mõisahoonesse.”
Töö Kostiveres lõpetas kutse armeeteenistusse. Sõjaväes sattus noormees Kaliningradi oblastis asunud raketiväkke topogeodistiks.
Kui Ilmar Tupits aasta pärast armeeteenistusest vabanes, oli abikaasa asunud teadustööle Jõgeva Sordiaretusjaama. “Aretaja töö sobib talle ning nüüd on ta selles ametis päris pikka aega töötanud,” ütles Ilmar Tupits.
Jõgeva Sordiaretusjaama direktor pakkus ka sõjaväest naasnud Ilmarile aretaja ametit, kuid see kaup jäi katki. Jõgeva Näidissovhoosi direktor Mart Uudla tegi ettepaneku asuda tööle sovhoosi osakonnajuhatajana ja sellele ametipostile noor mees 1975. aasta sügisel asuski.
“Arvan, et me suutsime Painküla osakonna rahvaga mõndagi ära teha. Kui 1975. aastal oli seal piimatoodang lehma kohta 2400 kilogrammi, siis aasta pärast juba 4000 kilogrammi.”
Mõni aasta hiljem tehti Ilmar Tupitsale ettepanek asuda tööle seemnekasvatuse peaagronoomina. “Kõigil neil, kellel on olnud õnne töötada teenelise agronoomi Artur Aru käe all, on agronoomiline baas paigas,” kiitis ta oma kolleegi.
1984. aastal sai Tupitsast juba Jõgeva Näidissovhoosi tootmisala direktor, kellena ta töötas kuni 1991. aastani. “Ajal, kui sovhoosi direktor oli haige, oli mul terve aasta võimalus praktiseerida majandijuhi ametikohal,” rääkis ta.
Asemaavanemaks väga keerulisel ajal
Jõgeva maavanem Priit Saksing vajas maavalitsusse põllumajanduse valdkonda kureerivat asemaavanemat ja pakkus seda ametit Ilmar Tupitsale.
“Sattusin asemaavanemaks väga keerulisel perioodil. Lisaks põllumajandusprobleemide lahendamisele oli minu ülesandeks tollasel kriisiperioodil bensiini jagamine kiirabile, politseile, piimaautodele. Aeg oli selline, et õhtul ei teadnud, mis hommikul juhtub.”
Kahtlemata tuli Ilmar Tupits talle pandud kohustustega edukalt toime, sest 1994. aastal soovitati tal kandideerida põllumajandusministeeriumi kantsleri ametikohale.
“See oli minu jaoks huvitav väljakutse,” tunnistas kunagine põllumajandusministeeriumi kantsler. “Seal avardus senine tööpõld märgatavalt: tuli ette valmistada põllumajandusvaldkonna seadusandlikke akte Euroopa Liiduga liitumiseks, koordineerida koostööd välisriikide abiprogrammidega ja loomulikult tegelda põllumajandusreformi ja maaelu arengu probleemidega.”
Ringiga tuttavasse ametisse tagasi
1999. aastal asus ta tööle vastloodud Jõgeva Maaparandusbüroos osakonnajuhatajana. “Suutsime maaparandusbüroos komplekteerida usaldusväärse ja tegusa meeskonna. Meie eesmärk oli, et maaparandusbürool oleks kindel roll maaelu ja keskkonna kujundajana,” rääkis Tupits.
“Tekkis tihe koostöö mitmete välismaiste partneritega. See amet on viinud mind paljudesse maailma riikidesse – Indoneesiasse, Itaaliasse, Ameerika Ühendriikidesse ja mujale. Olen leidnud sealt väga palju uusi kontakte ja häid sõpru,” iseloomustas Tupits eelmisel tööpostil saavutatut. Lisaks Põllumajandusameti Jõgeva Keskuse juhi tegevusele jätkub Ilmar Tupitsal aega ja tahtmist kaasa lüüa Looduskaitse, Maaparanduse ja Agronoomide Seltsi tegevuses. Samuti tegutseb ta ühe Soome – Eesti ühisprojekti Eesti-poolse esindajana järelvalvekomitees.
Eesti käekäigust ja Euroopa võlakriisist rääkides märkis Põllumajandusameti Jõgeva Keskuse juhataja, et Eesti on veel küllalt noor riik, millel pole välja kujunenud kindlaid majandusstandardeid ja siin näeb ta arenguruumi. Euroopa võlakriisi teemal rääkides avaldas ta lootust, et igal Euroopa riigil jätkub tarkust langetada selliseid otsuseid, mis aitaksid hoida riigi majanduse stabiilsena.
Stabiilsust endale ja tuge lastele
“1973. aasta sai oluliseks minu isiklikus elus, selle aasta augustis abiellusin oma kursusekaaslase Ilmega.” 1976. aastal sündis perre poeg Andres ning 1979. aastal tütar Ave.
“Meie lapsed on lõpetanud Jõgeva Gümnaasiumi ja õppinud Tartu Ülikoolis. Andres kaitses magistrikraadi õigusteaduses Rootsis Lundi ülikoolis, mille lõpetamise järel töötas mõnda aega Eesti Pangas ja seejärel Euroopa Keskpangas Frankfurdis Saksamaal. Tänavu omandas ta doktorikraadi Londoni Ülikoolis. Poja peres on kasvamas nelja-aastane poeg Richard. Andrese abikaasa Elina töötab tõlgina Brüsselis.
Tartu Ülikooli folkloristika osakonna lõpetanud Ave on end erialaselt täiendanud Iirimaal ja Saksamaal. Kaks aastat tagasi kaitses ta doktoritöö rahvaluule alal, elab Tartus ning töötab Eesti Rahvaluule Arhiivis. Tema sloveenlasest elukaaslane Matej uurib soome mütoloogiat ning tegutseb tõlkijana.
“Õnneks on mu abikaasa kodusele majapidamisele ja laste kasvatamisele palju aega pühendanud, kodu on hoitud ja lastest on sirgunud täisväärtuslikud inimesed. Nüüd, kus mul enda jaoks taas rohkem aega on tekkinud, olen selle pühendanud suures osas raamatute, eelkõige ajalooliste, aga ka elulooraamatute lugemisele. Kui mahti jääb, vaatan ka televiisorit. Eelkõige vaatan-kuulan uudiseid ja probleemsaateid, kuid minu jaoks on väga olulisel kohal ka keskkonnaalased saated,” rääkis ta.
“Sellised kodused toimetused nagu muru niitmine, puude saagimine ja lõhkumine, katla kütmine on mõistagi minu ülesandeks. Tuleb tunnistada, et muru niitmise osas on mul tekkinud väike laiskus – kui veel kümmekond aastat tagasi niitsin kaks hektarit muru käsiniidukiga, siis nüüd olen võtnud appi traktori.”
Isikliku elu poole pealt soovib Ilmar Tupits eelkõige, et pereasjad korras oleksid. “Ma olen elus juba palju kogenud, uut kogen koos oma laste peredega. Mina kuulun taasiseseisvunud Eesti sellesse põlvkonda, kes saab tulevastele põlvedele üht-teist materiaalset jätta. Tahan luua stabiilsuse ja turvatunde iseendale ning toetada lapsi,” võttis Ilmar Tupits oma tulevikuplaanid ja lootused kokku.
Ilmar Tupitsa elukäik
*Sündis 1951. aasta 1. augustil Elva lähedal Lagujal
*Isa määrati Viljandi rajooni Mustla sovhoosi direktoriks, pere kolis 1958. aastal Viljandimaale
*Kooliteed alustas Laguja algkoolis, edasi õppis Mustla Keskkoolis
*Pärast keskkooli lõpetamist läks põllumajanduse akadeemiasse agronoomiat õppima
*Pärast EPA lõpetamist asus tööle Harju rajooni Kostivere sovhoosi
*1973. aastal abiellus kursusekaaslase Ilmega
*1976. aastal sündis poeg Andres ja 1979. aastal tütar Ave
*Kostiverest võeti armeesse aega teenima, kaks aastat tuli olla Kaliningradi oblastis
*Armeest naasnuna asus tööle Jõgeva näidissovhoosi Painküla osakonna juhatajana
*Mõni aasta hiljem jätkas samas seemnekasvatuse peaagronoomina
*1984 – 1991 oli tootmisala asedirektor
*1991 asemaavanem
*1994. aastast põllumajandusministeeriumi kantsler
*1999 Jõgeva Maaparandusbüroo osakonnajuhataja
*2010 Põllumajandusameti Jõgeva keskuse juhataja
i
TOOMAS REINPÕLD
