On inimesi, kellele mõeldakse ka siis, kui teda enam meie hulgas ei ole. 6. aprillil möödus 10 aastat Jõgeva Muusikakooli puhkpillide õpetaja Ilmar Lääne surmast. Tema endised õpilased, nüüd erinevate puhkpillide õpetajad-mängijad, kogunevad 16. aprillil üle pika aja taas Jõgeva Muusikakooli, et mälestuskontserdiga avaldada tänu oma õpetajale, kes neid muusikuteele suunas.
Kui Jõgeval 50 aastat tagasi muusikakool asutati, võeti tööle kuus õpetajat, kes õpetasid lisaks üldainetele erialadena klaverit (23 õpilast), akordioni (17 õpilast) ja viiulit (11 õpilast). Huvitav oli lugeda õppenõukogu protokollist, kuidas tekkis mõte avada puhkpilliklass. Nimelt kuulati õpetajate koosolekul Tallinna Laste-Muusikakooli õpilaste kontserdi ülekannet, kus mängiti ka mitmesuguseid puhkpille. See raadiost kuuldud kontsert andiski tõuke hakata otsima puhkpilliõpetajat. Üheks õppeaastaks tuli tööle Jüri Kuus, kes peatselt lahkus. Kaks õppeaastat hiljem otsis õpetajana tööd Tartu Muusikakooli III kursuse tromboonieriala õpilane Ilmar Lääne ja see võimalus tal Jõgeval ka avanes. Direktor Elvi Kotkase mälestuste järgi oli soovitajaks akordioniõpetaja Kaupo Kase, kes suurima kiitusena lisas omalt poolt, et Ilmar Lääne ei ole üldse tema moodi, mis iganes see siis ka tähendama pidi.
Nii esineski 28. augustil 1964. a. õppeaasta avaaktusel uus noor puhkpilliõpetaja Ilmar Lääne. Selle kontserdi teeb mälestusväärseks ka fakt, et samal kontserdil esines klaveri eriala lõpetaja Heiki Kalaus, kellest hiljem sai tromboonimängija ja -õpetaja.
Ta muutis mu elu
Õpilaste ootused õpetajale on olnud läbi aastate samad. Õpetaja peab oskama ise ainet, mida õpetab, ja oskama seda ka edasi anda. Teiseks tõid õpilased välja suhtlemisoskuse ja õpilaste mõistmise. Oluliseks peeti laia silmaringi, sõbralikkust, kannatlikkust, huumorimeelt, oskust motiveerida, ausust. Kõik need omadused ja oskused olid olemas noorel algajal pedagoogil Ilmar Läänel.
Ilmari esimesteks õpilasteks said Vello Sakkos, Endel Nõgene, Rein Pariis ja Jaan Paeveer, kellest kaks esimest jätkasid muusikaõpinguid paari aasta pärast Tartu Muusikakoolis.
Endel Nõgene ja Vello Sakkos iseloomustavad Ilmar Läänet kui sõbralikku, samas põhjalikku ja nõudlikku õpetajat.
Abikaasa Sirje Lääne mälestuste järgi oli Valter Jürgenson, kes õppis pärast akordionieriala lõpetamist Ilmari juures trombooni, üks südamelähedasemaid õpilasi. Eks põhjuseks oli ka see, et Valter oli esimene, kellele Ilmar õpetas pilli, mida ta ka ise õppis ja mängis. Kuna koolis tromboone ei olnud, jagasid nad kahe peale ka ühte pilli. Valter, kes praegu mängib trombooni vanamuusikaansamblis Hortus Musicus ja Rahvusooperis Estonia, ütles otse –“Ta muutis mu elu!”.
Ilmar Lääne iseloomustamiseks peab kindlasti ära märkima tema tahet ennast täiendada. Nii pidi ta flöödi õpetamiseks selle pilli saladused kõigepealt endale selgeks tegema. Ta ei pidanud paljuks konsulteerida erinevate instrumentide spetsialistidega ja kutsuda neid oma õpilasi nõustama. Muusikakoolis õpetas ta flööti, klarnetit, trompetit, metsasarve, trombooni. Ja kuidas ta suutis kõlama panna kultuurimaja puhkpilliorkestri! Selles orkestris mängisid juba kogenud pillimängijate kõrval ka tema õpilased, kes juba noodilugemisega hakkama said.
Toetav, innustav ja sõbralik
Lääne õpilastest töötavad praegu õpetajatena Vello Sakkos G.Otsa nim Tallinna Muusikakoolis, Tallinna Muusikakoolis ja Väike-Maarja Muusikakoolis, dotsent Endel Nõgene Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ja G. Otsa nim Tallinna Muusikakoolis, Vallo Taar Väike-Maarja Muusikakoolis, Ly Krinal Tartu I ja II Muusikakoolis, Liia Koorts Elleri-nimelise Tartu Muusikakooli Tabivere filiaalis.
Ma ise ei olnud kuigi usin õpilane ja olen päris kindel, et panin oma õpetaja Ilmar Lääne kannatuse proovile päris mitmel korral, kuid iial ei tõstnud ta häält ega halvustanud. Ma olen lapsest saati kartnud õpetajaid, seda võimu, mis neil õpilaste üle on. Nii lihtsalt lipsab üle huulte halvustavaid, üleolevaid väljendeid, mida nad ise hiljem ei mäletagi, aga mis muudab õpilase ebakindlaks, kartlikuks või naerualuseks. Seda ei lubanud iial endale õpetaja Ilmar Lääne. Ta oli alati toetav, innustav ja sõbralik.
Ta oli minu jaoks autoriteet ja on seda siiani. Kõik tema õpilased iseloomustavad teda kui väga hea pedagoogilise vaistuga inimest, kes oli kannatlik ja sihikindel.
Üllatusena oma erialaõpetajale ja veidi ka teistele sai minust flöödiõpetaja. Ja ma olen selle üle väga õnnelik, mulle meeldib mu töö ja mu õpilased. Seega võin ühineda Valteri ütlusega —ta muutis mu elu oma tagasihoidlikul, kuid mõjusal moel!
KERSTI VARRAK,
Jõgeva Muusikakooli flöödiõpetaja
