Rääkides tänapäeva Eesti kunstist, ei saa üle ega ümber Jõgeva taustaga Ilmar Kruusamäest. Intervjuuks küsimusi ette valmistades oli kunstniku esmane reageering järgmine: „Nendele küsimustele vastates jätkuks juttu raamatujagu, aga püüan teha lühidalt.“
Usutlus sai siiski teoks ja nagu öeldakse ‒ lõpp hea, kõik hea. Sissejuhatuseks toonitas elav klassik ka seda, et annab intervjuu Vooremaale kui ühe ilusaima nimega Eesti ajalehele.
Internetist teie kohta lugedes võib leida hinnanguid, nagu elav klassik ja kuulsaim tartlane. Kuivõrd võib selle põhjal öelda, et Tartu vaim elab ja ehk teie oletegi see Tartu vaim?
Klassikuks ei sünnita, klassikuks olemise määrab aeg. Elav klassik on kindlasti meeldiv olla. Tartu vaimsus on ka tartlaste heasüdamlikkus, mida on vahel kurjalt ära kasutatud. Tartlastele on ikka omistatud Tartu vaimsuse kandmist, ka minuga on sellel teemal räägitud. Enim on meeles esimene jutuajamine, kui Rüütli tänaval peatas mind Helju Vals ja rääkis pikalt Tartu vaimsusest. Olin siis neljakümnendates aastates.
Tuleme nüüd Tartust tagasi teie poisipõlvelinna Jõgevale. Mida meenutaksite lapsepõlvest? Millised on plussid ja miinused, mis teie isiksus on Jõgevalt saanud?
Minu sünnilinnaks on alates 15. juulist 1957 Tartu ja ma ei ole kunagi sellest saladust teinud. 17-aastaselt lõpetasin Jõgeval keskkooli, asusin õppima Tartu ülikooli ja nüüdseks olen juba 45 aastat oma sünnilinnas elanud. Täna on suhteliselt raske läbi kireva elupalli kauget kooliaega meenutada.
Jõgeva oli väike ja vaikne rajoonikeskus. Eredamad hetked on seotud Pedja jõega, juba maikuu algul olid lapsed liivarannal ja vees. Samuti sai ratastega Painküla tammi juures ja Kuremaal ujumas käidud. Mitu aastat tegin kooli tööõpetusemajas mudellennukeid. Käisime ka koolinoorte võistlustel, mõned diplomidki on alles. Head mälestused on võrriga võsavahel ja metsateedel rallimisest. Midagi kehvapoolset esialgu ei meenugi.
Kindlasti oli üsna ebameeldiv põletava suvepäikese all peedipõllul kõplaga kilomeetreid umbrohtu tolmutada. Kuna vanaema juures Kursis oli palju gooti kirjas raamatuid, siis juba väikse poisina pusisin nende kallal, oli põnev ja läks päris hästi. Ladina tähestikus lugemine-veerimine käis tollal koolis veel teises-kolmandas klassis.
Midagi miinusmärgiga pole lapsepõlvest nagu põhjust mäletada. Jõgeva vaimsus oli omal ajal vahest vaikus ja rahu, mis võimaldas enesesse vaadata ja end avada oma huvi- ja unistustealadel. Praegune aeg on kõik võrdseks teinud, internet ei jäta tühja aega ei väikelinnas ega pealinnas.
Lõpetasite Jõgeva keskkooli. Kes oli teie joonistamis- ja kunstiõpetaja? Kas ja kuidas on ta teie edasist käekäiku mõjutanud?
Kooli kunstiõpetaja oli mul Anne Kütt. Kunstiringi tollal ei olnud, aga kunstiõpetaja oli väga meeldiv ja kaunis isiksus. Kuna keskkoolis polnud joonistamist, siis unustasin aastateks sõna „joonistamine”.
Mis põhjusel läksite Tartu riiklikku ülikooli õppima rahandust ja krediiti ning kuidas jõudsite järeldusele, et kuulute pigem siiski kunstile?
Pärast keskkooli oligi ainus võimalus minna edasi õppima ülikooli. Ei olnud mul seda sõjardihinge, et oodata perroonil Vene kroonusse saatmist. Eriala valisin sisseastumiseksamite järgi, matemaatika kirjalik, ajalugu ja kirjand olid just olnud ka keskkooli lõpueksamid, lisandus veel lemmikaine geograafia.
Milles seisnes ja seisneb teie jaoks Tartu ülikooli kunstikabineti fenomen?
Tartu ülikooli kunstikabinetti jõudsin juhuslikult. 1976. aasta suve veetsin Noarootsis ehitusmalevas, kus hakkasin augustiõhtuti linnutopiseid joonistama, seda ka veidi igavuse peletamiseks. Sügisel loeti kursusel ühiselt ülikooli ajalehte, kus kutsuti uusi huvilisi ülikooli kunstikabinetti. Nii ma sinna sattusingi ja tänaseks olen kunstikabineti uksest sisse-välja käimas juba 44. aastat.
See oli üks suur vedamine. Minu esimeseks ja ainukeseks õpetajaks kunstnikuks kujunemise teel oli kunstnik Andrus Kasemaa, kellega õpetaja ja õpilase suhtlemist jagus ligi neljakümneks aastaks. Tänavu on ülikooli kunstikabinet juba 210-aastane, see asutati 1809.
Teie esimene kunstinäitus oli 1979. aastal Tartu Ülikooli kohvikus. Mida sellest meenutaksite?
Kunstinäitustega ei olnud kiiret, maalisin ju enda rõõmuks ja kui 1978. aastal pandi kokku kunstikabineti nn autode näitust, sattusid ka minu maalitud kollased mootorrattad MZ näitusesaali. Esimene isikunäitus oli aasta hiljem ülikooli vana kohviku kaminasaalis, mis oli väga kuulus näitusepaik. Samal aastal jõudsin ka Tartu kunstinäitustele ja vabariiklikule noortenäitusele kunstimuuseumis.
Teatud ajaks keelati teie näitused ja siis pidite võtma varjunime Viljar Valdi. Mis juhtus?
Kuna maalisin ka mitu sotsiaalse sisuga õlimaali, oli 1980. aastate esimesel poolel mõnda aega teel näitusesaalidesse nagu sein ees. Viljar Valdi pseudonüümi all (tulenes hüüdnimest Vivaldi) maalisin üle viie aasta. Nii sain oma loomingu kohta kuulda ka teistsuguseid arvamusi. Viljar Valdi loodu oli tunduvalt varjatumas-peidetumas sümbolite maailmas. Maalisin ainult Tartu linnavaateid.
Olete maalinud mitmeid tuntud kultuuritegelasi. Kellest tehtud portreesid peate ise õnnestunumaks?
Olen maalinud inimesi, kes on aastaid olnud silmaulatuses. Nende seas on palju kultuuriinimesi, kunstnikke, näitlejaid, kirjamehi ja muusikuid. Esimesed portreed, mille järgi mind portretistina vast tuntaksegi, maalisin luuletaja Hando Runnelist (aastal 1983) ning kunstnikest Valdur Ohakast (1983), Andrus Kasemaast (1982) ja Miljard Kilgist (1979).
Millised teadmised ja kogemused peavad kunstnikul olema, et lisaks portreteeritava väljanägemise tabamise jõuda ka tema hingeni?
Portree maalimise teebki lihtsamaks asjaolu, et tunned modelli aastaid, aastakümneid. Kuna maalin kihtidena, võtab portree valmimine kuid, aga kuhu mul kiiret. Nende maalikihtide vahele mahuvad kõik mõtted-suhtlemised modelliga ja tehniliste nüansside leidmised-katsetamised. Kunagi ei soovi ma võtta portree puhul kasutusse varasemate portreede võrgustikku, kogemust. Tuleb nn mälusõnu pesta ja alustada jälle nullist.
Teile omaseks kunstisuunaks on nimetatud hüperrealismi. Miks on just sellises stiilis kõige parem oma mõtteid kunstis edasi anda? Samuti on teist räägitud kui fotorealistist?
Hüper- ja fotorealismis on algimpulsiks tihti fotomaterjal, aga pikalt poseeriva aktimodelli võib samamoodi maalida tõetruuks „fotoks”. Tihti on algimpulsiks postkaardisuurune foto, maksimaalselt A4. Selle suurformaadiks ja elusaks vormiks maalimine nõuab palju nuputamist, modelliga suhtlemist, värvide leiutamist, võimendamist, hinge sissepuhumist.
Kui põhjendatud on maali kohta öelda, et see on valmis või on pigem õige öelda, et selleks korraks on tööprotsess lõpetatud? Ja tegelikult ei saa maal mitte kunagi valmis, nagu Tallinna linn?
Maali valmimise tunneb ära, kunagi ei tea ette, kas on veel kuu või kaks maalida. Parim maalimisperiood on jaanuarivalgusest suve-sügiseni. Ei ole kunagi soovinud varasemaid portreid edasi- või ülemaalida, las nad jäävad oma aega.
Miks ja kuidas Teist sai kunstnike rühmituse Kursi koolkond üks loojaid?
Kunstnikerühmitus Kursi koolkond saab tänavu 28. aprillil 32-aastaseks. 1988. aasta kevadel üliõpilaspäevade ajal kohtusin Tartus Vanemuise tänaval kahe muheda selliga. Albert müüs sõbra maali, kus olid pioneerid fanfaaride ja trummidega marssimas. Meil olid just sinimustvalged lipud tänavatel lehvinud. Peeter istus eemal ja joonistas portreid, teda ma ei seganud. Kutsusin Alberti järgmisel nädalal koos sõbraga kunstnike majja noorte joonistusstuudiosse. Priit elas Viljandis, aga oli juba varem kunstikooli lõpetanud ja aastaid kunstikabinetis käinud. Nii me kunstnikerühmitus alguse sai, sobisime hästi, peale selle tihe suhtlemine Andrus Kasemaaga ülikooli kunstikabinetis.
Millised seosed on Kursi koolkonnal ja endises Puurmani ja nüüdses Põltsamaa vallas paikneval Kursil?
Kursiga on meil oma seos. Varem eksisteeris Kursi kihelkond. 1988. aastal aga oli juba aastakümneid Kursi kuulunud rajooni alla. Meie jaoks saidki Kursi kihelkond ja Kursi koolkond sünonüümiks. Peetri ja minu vanemate elupaik asus Kursi kihelkonna maadel, samuti varem Priidul. Albert oli ainult Lõuna-Eesti poiss. Kursi koolkond nimena sobis väga hästi ühiskonnas toimuvate suunamuutustega.
Küllap olete külastanud Kursi kirikut ja jahilossi. Millised on muljed sealt?
- 1998. aastal oli meil Kursi pastoraadi välisseintel kunstinäitus Kursi koolkond X, samal ajal mängis heinamaal kontserdiks ja tantsuks ansambel Karavan. Kursi jahilossis käisin viimati siis, kui seda remonditi.
Kursi koolkonnale pühendatud trükises, mis ilmunud 2008. aastal, on mitu teie kunstiteost tabavate pealkirjadega, nagu näiteks „Krokodill kastab öösiti tilli“ ja „Ping-Viin“. Kuidas sellised mõttesähvatused tulevad?
Minu 1980.‒1990. aastate sümbolistlike loomamaalide nn inimloomade nimed olid eestikeelsed sõnamängud, mida oli võimatu tõlkida mõnda teise keelde.
Mulle meeldib eesti keel oma mängulisusega. Siit koorusidki maalid, mis olid mõeldud vaatamiseks nii lastele kui ka täiskasvanuile. Näiteks „Mutt vaatab teed“, „Oinas aitab mutti elus edasi“, „Jää, karu“, „Kotkas nokib geeniusse tatti, „Kondor kakib kõige peale“, „Krokodill kastab öösiti tilli“, „Ping-viin“, „Aitab teist ehk ahviarmastus“.
Millised näitusepaigad sobivad Teie loomingu eksponeerimiseks teie enda arvates kõige paremini?
Tartus on parimad näitusepinnad ERMi kunstisaalis. Head pinnad on ka Tartu kunstnike majas, oleks seal ainult alati ka head kunsti vaadata. Tallinnas kindlasti kunstihoone väljaku-äärne saal.
Kuidas suhtute ettepanekusse näituse avamisel ise selgitusi ja kommentaare jagada?
Näitustel on ikka meeldiv vestelda tõeliste kunstisõpradega ja vastata nende küsimustele.
Aasta 2020 on alanud joonistustesarjaga „Draakonkala“. Maalipintslid ootavad veel valgemat aega. Jõgevamaal Pajusi rahvamajas on praegu mu isikunäitus „Inimene“, kus on teiste portreede seas „Eesti mees“ (portree Jüri Leesmendist), Mäks ja Kuku.
Mis on Teie lemmikvärvid ja kas leidub värve, mis täiesti on vastumeelsed?
Lemmikvärve on palju, nii nagu ka ilusaid inimesi on palju. Kui nimetada ainult üht, siis sinine. Vastumeelseid värve ei ole, värvitoonid pole süüdi on, kui inimeste vastuvõtlikkus on katkendlik.
JAAN LUKAS
Ilmar Kruusamäe
Sündinud 15. juulil 1957 Tartus
Haridus:
1975 Jõgeva keskkool
1980 lõpetas Tartu ülikooli majandusteaduskonna rahanduse ja krediidi osakonna
Kunstnikuna iseõppija
- aastast osalenud Tartu ülikooli kunstikabineti tegevuses
Töö:
Alates 1980. aastast vabakutseline kunstnik
Kuulube loomingulistesse ühendustesse
Eesti kunstnike liidu liige aastast 1988
Eesti maalikunstnike liidu liige aastast 1996
Kursi koolkonna liige
Tunnustused:
1983 Eesti kunstnike liidu noortekoondise maaliaastapreemia
1996 Osaka maalitriennaal, Osaka Contemporary Art´s Centre maaliostupreemia, Jaapan
1998 väliskunstniku preemia II Locri kunstibiennaalilt „Citta Di Locri“, Itaalia
1999 I minigraafika-ja maalibiennaal „Pisa 1999“, diplom koos preemianäitusega, Itaalia
2000 „Fax for Peace, fax for Tolerance”, grand prix, Itaalia
2007 Ado Vabbe kunstipreemia
2008 Kristjan Raua kunstipreemia
Töid kollektsioonides:
Eesti kunstimuuseum (Tallinn), Eesti kirjandusmuuseum (Tartu), Tartu kunstimuuseum, Tallinna kunstihoone, Pärnu uue kunsti muuseum, Viinistu kunstimuuseum, Tartu linnamuuseum, Tartu raekoda, Tartu ülikool, Palamuse O. Lutsu kihelkonnakoolimuuseum, Betti Alveri muuseum, Henie-Onstad Art Centre Oslos (Norra), Osaka Contemporary Art`s Centre (Jaapan), House of Humor and Satire Gabrovos (Bulgaaria), Sammlung Villany Brandenburgis (Saksamaa), National Gallery of Fine Arts (Egiptus), Zimmerli kunstimuuseum New Jersey’s (USA)
