Jõgevalt pärit kunstniku Ilmar Kruusamäe üheks “kaubamärgiks” on üleelusuurused portreed tuntud kaasaegsetest. Portreede näitusel, mille Kruusamäe möödunud teisipäeval Jõgeva kultuurikeskusse üles pani, satub vaataja näiteks silmitsi armastatud laulja Tõnis Mägi, luuletaja Hannes Varblase, näitleja Arvo Kukumägi ja teistega.
Ilmar Kruusamäe portreteerib üldjuhul inimesi, keda hästi tunneb. Tõnis Mägiga elasid nad Tartus aastaid lähestikku. Nüüdseks on Mäks oma perega ära Tartu lähedale Peedule kolinud. Arvo Kukumägi oli tudengipõlves mitmel suvel Ilmari malevakaaslane. Kukumägit ehk Kukut on Ilmar suisa mitu korda maalinud: esimesed kolm portreed valmisid siis, kui näitleja oli 22-25 aastat vana, neljas aga tema 50. sünnipäevaks. Seda viimast saabki näha Jõgeval. Portree juures oleval sildil seisab </span>“Innokenti (näitleja Arvo Kukumägi portree)”.
“Kuku on pärit Setumaalt ja tema ristimisjärgne nimi on Innokenti. Kodus kutsutigi teda selle nimega. Kui Kuku kooli läks ja teda sünnitunnistuse järgi Arvoks kutsuma hakati, ei osanud ta algul sellele nimele reageeridagi,” selgitas Ilmar Kruusamäe.
Üheks oma õnnestunumaks portreeks peab ta Hannes Varblase oma. Varblase näkku on aeg tekitanud detaile, mis selle huvitavaks teevad. Tal on põnevaid kortsukesi, tal on prillid ja habe ning kuklas alaliselt turris juuksetutt, justkui “päris” varblasel.
“Habemikud ja sasipead on minu lemmikud,” kinnitas Ilmar.
Kunstnikke portreteerides püüab ta pildi tausta sisse tuua tema elukäigule ja loomingule viitavaid detaile. Priit Pajose on ta paigutanud näiteks muinasjutulossi.
“Tema pildid ongi muinasjutulised,” sõnas Ilmar.
Vanaema heinaredel
Kui enamik portreedest on tal ühes kindlas formaadis – 1,5 x
“Ema ei teadnudki, et ma temast portreed maalin,” ütles Ilmar. “Tegin temast mõned fotod ja käisin teda maalimise ajal mitu korda üle vaatamas. Ükskord uurisin lähemalt silmi, teinekord kulme jne. Ema kuulis portreest alles siis, kui selle mullusele Tartu näitusele välja panin. Seda, et tema portree Tartus näitusel on, kuulis ema mu õelt.”
Enamik näitusepilte on ümber saanud luksuslikud kullakarvalised raamid. Kunstniku sõnul kaitsevad need maale hästi mehhaaniliste vigastuste eest ja lisavad portreedele väärikust. Enda puhul on Ilmar siiski erandi teinud: tema autoportree ümbert leiab vaataja kulla ja karra asemel vanad heinaredeli pulgad. Kui teada, et need pärinevad Ilmari Kursil elanud vanaema talust, siis on õigupoolest raske öeldagi, kas need on kullast-karrast vähem väärtuslikud või hoopis väärtuslikumad.
Autoportreele on Ilmar pannud nimeks “Ilmar ise (sõnad Anna Haava)”, viidates sel moel Pala kandist pärit poetessi samanimelisele luuletusele, mida enamik meist koolipõlves lugenud. Kui üldjuhul on Ilmari maalitud portreedel silmad ühed kõnekamad detailid, siis kõnealune autoportree vaat et ainult silmadest koosnebki. Need justkui jälgiksid sind, kui näitusel ringi liigud.
Telefon abiks
Ilmari sõnul on iseennast lihtsam maalida kui teisi inimesi, sest ennast võid sa tavalisest või koguni suurendusega peeglist lõpmatuseni uurida. Teise inimese puhul oleks nii põhjalik uurimine kohatu. Teiste maalimisel võtabki ta tavaliselt appi foto või koguni mitu fotot, mis igaüks ise kandist pildistatud. Need aitavad kunstnikul taasluua kahemõõtmelisel pinnal illusoorse ruumilisuse. Ent üksnes fotodest on siiski vähe: aeg-ajalt käib kunstnik portreteeritavat jälle üle vaatamas, et n-ö elav pilt silmade eest ei kaoks.
“Kaugemal elava inimese puhul aitab mõnikord ka sellest, kui talle helistan,” ütles Ilmar. “Tema häält kuuldes muutuvad värskemaks ka visuaalsed mälestused temast. Avastasin selle efekti juhuslikult ja kasutan nüüd alatasa.”
Mobiiltelefonist enam võiks portreemaalijat aidata teine tänapäeva tehnikavidin – tahvelarvuti.
“Nooremad kunstnikud kasutavad, jah, usinasti seda. Võtavad pildi arvutis ette ja suurendavad paari sõrmeliigutusega välja just selle koha, mida vaja. Mina endale tahvelarvutit muretsenud pole ja selle abil maalimine oleks minu meelest liiga igav. See muudaks mu maalides oma kohustuse orjaks, mitte oma vabaduse teostajaks,” ütles Ilmar. “Ja värve ei saaks ma fotolt niikuinii üks-ühele üle võtta. Kui ma kasutaksin inimese nägu maalides täpselt neid toone, mis on fotol või elava inimese näol, siis näeks originaalist kaheksa korda suurem portree välja nagu lahja pannkook. Õige vormiproportsiooni ja sügavuse tekitamiseks ning detailide väljatoomiseks pean ma kasutama tunduvalt tugevamaid toone – selliseid, mida ühegi inimese näos tegelikult pole.”
Üleelusuurusi portreesid maalides peab kunstnik olema ka hea matemaatik, sest kõik inimese parameetrid tuleb kaheksaga korrutada.
“Kui poisikesena mudellennukeid meisterdasin, pidin ka ajakirja kaanelt leitud A4 formaadis pildil kõik detailid üle mõõtma ning saadud tulemuse nelja või nelja ja poolega korrutama. Ja ma pole oma toona omandatud korrutamisoskust minetanud,” ütles kunstnik.
Tema portreenäitused on juba 1993. aastast alates kandnud üht ja sama pealkirja — “Inimene”. Sama nimi seisab ka Jõgeva näituse plakatil.
“Kui näitan loomapilte, siis on näituse pealkirjaks “Inimloom”, kui joonistusi, siis “Joon istus”, kui akte, siis “N-aine”. Ma ei hakka enam midagi uut välja nuputama,” ütles Ilmar Kruusamäe.
Tema portreenäitus on Jõgeva kultuurikeskuses väljas 7. maini.
Ilmar Kruusamäe
Sündinud 15. juulil 1957 Tartus
Lõpetas 1975 Jõgeva keskkooli (praeguse Jõgeva gümnaasiumi) ja 1980 Tartu Ülikooli majandusteaduskonna
Kunstihariduse sai 1976-1980 Tartu ülikooli kunstikabinetis Andrus Kasemaa juhendamisel
Näitustel hakkas esinema 1979. aastal, aastast 1988 on Kunstnike Liidu liige
On 1988. aastast tegutseva Kursi koolkonna üks asutajaid, teda on tituleeritud eesti hüperrealismi klassikuks
2008. aastal sai hiigelportreede näituse eest Tartu Kunstimuuseumis Kristjan Raua nimelise aastapreemia
i
RIINA MÄGI
