Harva on aastaid, kui ilm sekkub sedavõrd sageli inimeste tegemistesse. Ja veel kõigi kuude jooksul! 2010 sai sellega hakkama.
Kui küsida Eestimaa elanikelt, mis jääb meelde lahkuvast aastast, siis enamik vastaks muidugi – lumeküllus. Ning ees on veel kolm potentsiaalset talvekuud!
Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudil (EMHI) oli samuti põnev ja tegus aasta. Ilmajaamad said juurde 11 laseri abil pilvede kõrguse mõõtjat, 9 automaatset lumemõõtjat; moderniseeriti hüdroloogilisi jaamu; lisandus uusi jaamu rannikule. Raha kõigeks selleks saime Euroopa Regionaalarengu Fondist.
Kõige rohkem äratas rahva tähelepanu uus uhke Emajõe veemõõdusammas, mis avati 15. novembril. Ja mida ka Tartu vabadussambaks kutsutakse – muidu sini-must-valge tulba ülaosa muutub hoiatavalt punaseks, kui linna uputuseoht ähvardab.
Meenutamist väärib ka 1. veebruaril Tõraveres peetud pidulik konverents, millega tähistati 145 aasta möödumist Tartu Ülikooli meteoroloogiaobservatooriumi avamisest; 60 aasta möödumist EMHI Tartu –Tõravere ilmajaama rajamisest ning 11 aastat selle arvamisest Maailma meteoroloogiaorganisatsiooni päikesekiirguse mõõtmise baasjaamade (BSRN) hulka.
Lahkuva aasta algust ja lõppu iseloomustab kõige paremini eesti vanasõna: “Kõrged hanged toovad vee ahju”. Vesi oli sõna otseses mõttes ahjus paljudel peredel kevadise suurvee aegu ja on ka nüüd, kui mõelda lumekoormale katustel, teedel ning võimalikule uputusele kevadel. Kohalikke rekordeid püstitati nii lumekihi paksuses kui ka suladeta perioodi pikkuses. Jõhvi näiteks ei saanud soojakraade tunda 76 päeva, Tartu 55 päeva vältel. Viimatine pikim säärane periood on leitud karmist 1941./1942. aasta talvest, kui Ristnas ja Viljandis registreeriti 90 suladeta päeva.
Lumises keskkonnas kipub ununema mitmeti erakordne suvi. Kuigi 2010. aasta juuni oli isegi jahedapoolne, saadi kolme suvekuu õhutemperatuuri keskmisteks rekordiliselt kõrged näidud. Tartu rekordile (18,6 soojakraadi) pole võrdset kogu mõõteperioodi jooksul alates 1866. aastast. Rekordiline oli ka juulikuu – Tõraveres kerkis kraadiklaasi näit 26 päeval üle 25 pügala; üle 30 kraadi aga 12 päeval.
Kuumalaine jätkus augustis. 7. kuupäeval mõõdeti Narva-Jõesuus varjus õhutemperatuuriks +35,4 kraadi, seega vaid 0,2 kraadi vähem Eesti absoluutsest soojarekordist (+35,6 kraadi Võrus 11.08.1992).
Järvedes ja meres soojenes vesi 26–27 kraadini. 1994. aasta juulis oli Peipsi vesi 32,6 kraadi! Suvitajaid segas aga kohati Soome lahe ääres süvaveekerge, mis tõi mõneks päevaks pinnale jäise vee.
Päev pärast kõige kuumemat ilma ründas meid Lätist võimas äikesetorm – nn deretšo, mis tekitas purustusi linnades ja murdis maha metsa pea üle kogu Eesti. See tõi kaasa ka trombe-tornaadosid-tuulispasku, mille kohta ootame endiselt teavet. Muide, äikest oli kuulda-näha pea kogu 2010. aasta vältel!
Lõpetuseks tahaks suruda kätt EMHI sünoptikuil – nii palju kiitust pole nad vast kunagi kuulnud kui tänavu – nii suusõnaliselt, interneti kaudu kui ka tänukirjadena ametiasutustelt (nt Tallinna linnavalitsuselt 15. juuli paduvihma ülioperatiivse prognoosi eest). Ka Monika ning Scarletti külaskäikudest hoiatati minu meelest küll igati varakult ette.
Et meie sünoptikud on mõjuvõimsad, näitab neile äsja saadetud meeleheitlik e-kiri: “Aitab juba! Keerake lumekraan kinni! Ärge irvitage inimeste üle!”
i
AIN KALLIS, EMHI arendusosakonna peaspetsialist
