Jõgeva Sordiaretuse Instituudi poolt sel nädalal korraldatud rahvusvahelise konverentsi kaugeim külaline lendas siia Kanadast. Tema nimi — Illimar Altosaar — kõlab aga eestlase kõrvale väga koduselt. Ta ongi eestlane, ehkki Rootsis sündinud ja suurema osa elust Kanadas elanud. Mõnes mõttes on ta ehk rohkemgi eestlane kui mõni siin sündinu-elanu.
Illimar Altosaarest lugesin esimest korda Jõgeva Sordiaretuse Instituudi kauaaegse direktori Hans Küütsi kaks ja pool aastat tagasi ilmunud mälestusteraamatust. Seal oli olemas nii Küütsi kui ka Altosaare meenutused sellest, kuidas nad omavahel tutvusid. See juhtus 1985. aastal Suurbritannias Aberystwythis ülemaailmsel kaera geneetika alasel kongressil ning mõlema jaoks oli see üsna ere mälestuskild. Järgnes üha süvenev sõprus kahe teadusmehe vahel, mis laienes peatselt Ottawa Ülikooli ja Jõgeva Sordiaretuse Instituudi vaheliseks koostööks. Oma vanemate kodumaale, st Eestisse tuli Altosaar esimest korda 1987. aastal. Viimasel ajal pole sellist aastat naljalt olnud, mil ta siin poleks käinud.
“Neljateistkümnenda visiidi järel lõpetasin siinkäigu kordade lugemise, aga pole võimatu, et olen Eestis juba kahekümnendat korda,“ ütles Illimar Altosaar, kui konverentsi avapäeva õhtusöögi järel Änkkülas Mokko talu aias juttu ajasime, pealtkuulajaks sordiaretuse instituudi praegune direktori Mati Koppel ning taustaks internatsionaalse sordiaretajate seltskonna lõbus laul.
Erialalt on Illimar Altosaar mitte sordiaretaja, vaid biokeemik. Ta juhib üht Ottawa Ülikooli arstiteaduskonna biokeemia, mikrobioloogia ja immunoloogia osakonna laborit. Et tema puhul pole tegemist mingi tüüpilise kuiva professorijuttu ajava kabinetiteadlasega, see oli mulle juba Küütsi raamatu põhjal selge. Aga teadusest üle ega ümber me muidugi ei saanud, sest Altosaar on teadlane — läbi ja lõhki. Ehkki viimasel ajal üritab ta selle kõrvalt olla ka ettevõtja.
Illimar Altosaar on nimelt jõudnud oma teadusuuringute tagajärjel veendumusele, et mitmeid inimestele vajalikke farmakoloogilisi valke, sealhulgas suhkruhaigetele vajalikku insuliini saab toota nendest meetoditest, mida farmakoloogiafirmad senini on kasutanud, tunduvalt lihtsamalt ja odavamalt.
“Farmakoloogilised proteiinid on valgud ja keegi ei saa neid sünteesida laboris, sest need on liiga suured: ükski masin ei suuda nii suurt hulka aminohappeid nii korralikult kokku panna, et sellest saaks elav valk,“ selgitas Illimar Altosaar. “Ainus viis valke toota on teha seda geneetiliselt muundatud organismides. Kui senini on seda tehtud bakteri-, looma- ja seenerakkudes ning roostevabast terasest seadmeid täis tuubitud tehasekeskkonnas, siis tegelikult on sama võimalik teha ka põllul, sest sellesama vajaliku farmakoloogilise valgu saab kasvama panna ka näiteks nisusse, riisi või kartulisse. Tuleb lihtsalt võtta vastav geen ja “istutada“ see transgeenilisse taime. Hiljem võib vajaliku inimvalgu nisuteradest välja puhastada. Aga võib ka mitte puhastada, vaid jahvatada vili jahuks, mida inimene endale joogi sisse segab ja nii abi saab.“
Tuhat korda odavam
Altosaare sõnul on taimedes farmakoloogilisi valke võimalik toota umbes tuhat korda odavamalt kui senisel viisil. Lisaks sellele võimaldaks uus meetod võib-olla toota mitte ainult neid sadat farmakoloogilist valku, mida juba praegu toodetakse, vaid ka neid 5900 valku, mida veel ei toodeta, aga mille vajalikkus inimeste raviks on juba kindlaks tehtud. Pealegi on taimerakkudes kasvatatavad farmakoloogilised valgud ohutumad kui loomarakkudes kasvatatud. Loomarakkudes võib leiduda näiteks hullu lehma tõbe tekitavat valku ning see võib ravimisse kaasa tulla, taimerakkudes ei leidu aga kunagi ühtegi patogeeni, mis inimesele ohtlik võiks olla.
Toiduks kasutatavate taimede vastu hakkas Illimar Altosaar lähemat huvi tundma oma isa sõbra Kalev Pügi õhutusel, kes töötas suures keemiafirmas DuPont. Tema soovitas Illimaril kaeravalguga tegelema hakata. DuPonti USA tehastest tegeldi nimelt sojavalgu teksturiseerimisega, et sellest kunstlikku liha teha. Et soja Kanadas ei kasvanud, taheti proovida kaeraga: puhastada sealt välja valk, et teha siis sellest kohvivalgendajat või midagi muud.
“Kaeravalguga tegelemisest saingi esimese praktika, kuidas töötada inimtoiduga seotud praktiliste probleemide kallal,“ ütles Illimar Altosaar. “95 protsenti sellest, mida inimesed söövad, ongi taimne toit ning ainult viis protsenti kala ja liha. Sestpeale olengi tegelnud palju toiduks tarvitatavate taimedega. Ükskord 2002. aasta juulis Brasiiliasse lennates käis mul äkki ajus väike pinn! ja tekkis idee: kas tõesti võiks sellesama asja, mida me laboris teoreetiliselt uurime, ära kasutada selleks, et inimestele insuliini, vaktsiine, antikehasid ja muid valgu baasil ravimeid väga odavalt tootma hakata.“
Ehkki Illimar Altosaare avastus võiks muuta, piltlikult öeldes, maailma (kasvab ju ainuüksi insuliini vajavate suhkruhaigete hulk maailmas geomeetrilises progressioonis!) ja tema poolt võetud patendi materjalidega on võinud iga ärimees juba mõnda aega tutvuda Euroopa Patendiameti kodulehel (http://ep.espacenet.com), mida kasutavad teabeallikana kogu maailma huvilised ja spetsialistid, pole keegi tormanud Altosaare avastust kasutama. Ühest küljest kõlab see, mida ta väidab, arvatavasti uskumatult, teisalt on regulatsioonid ravimitootmise valdkonnas äärmiselt keerulised: kui mingi kardinaalselt uue ideega välja tulla, öeldakse tavaliselt: “Meie arstiteaduslik nõukogu pole seda heaks kiitnud ja seetõttu ei saa seda toota“.
“Iga uue ravimi turule toomine eeldab tohutut barjääride murdmist ning lisaks sellele veel sadat miljonit dollarit,“ ütles Illimar Altosaar.
Professorist ärimeheks
Et mitte oma idee abil võõraid ärimehi nuumata, on ta nüüd nõuks võtnud selle ise ellu rakendada, st ise odavaid farmakoloogilisi valke tootma hakata. Alustamine pole siiski lihtne.
“Kui oled elu aeg professor olnud, on väga raske ettevõtjaks hakata, sest sa oled harjunud kogu aeg ainult arutama ja arutama, aga mitte midagi ellu viima,“ ütles Illimar Altosaar.
Sama häda pidada kuuluma ka eestlaseks, eriti haritud eestlaseks olemise juurde. „Ja mina polegi ju juut, vaid Tallinna Tehnikaülikooli lõpetanud eesti inseneri poeg. Kui mu isa Rootsi põgenes, asus ta tööle Boras Wäferi tekstiilivabrikusse, kus tema ülesandeks sai puuvilla pleegitamise probleemide lahendamine. Kui me 1951. aastal Kanadasse tulime, läks ta tööle paberivabrikusse. Ta on olnud hea mehhaanikainsener ja oma leiutiste eest palgale dollari juurde saanud, aga teeninud on nende pealt kompanii omanikud.“
Illimar Altosaar tahaks ise kavalam olla. Aga nagu öeldud, pole ettevõtjana alustamine lihtne. Kasu on olnud paarist ettevõtluskursusest, eriti viimasest, mis kandis trendikat nime “Lead to win“ (eesti keeles võiks see ehk kõlada “Juhtida, et võita“) mille käigus senini põhiliselt vaid paberil eksisteerinud Proteins Easy Corporation tegelikkuseks saama hakkas ja asutaja aimu saama, et äris pole oluline mitte raha oma tasku toppida, vaid teiste inimeste käest raha kätte saada, kusjuures korduvalt ja nii, et nad seda veel heal meelel ära annaksid, sest nad on veendunud, et toode, mida sa pakud, on lihtsalt nii hea.
“Tänavu 2. juulil sai mu firma esimese sissetuleku. Tõsi, pean tunnistama, et see raha tuli Kanada valitsuselt ja see võimaldab palgata mul oma firmasse täiskohaga tööle firma ühe asutajaliikme, minu juhendatava biokeemiadoktorandi Trevori ning osaajalisele tööle iseenda ja oma abikaasa Tiiu. Lisaks sellele saavad neli noormeest minu laborist teha magistri- ja doktoritööd neilsamadel teemadel, millega mu ettevõte tegeleb,“ ütles Illimar Altosaar.
GMO pole koll
Nii et Kanada riik on Altosaare idee juba arendamisvääriliseks tunnistanud. Samas on Euroopas kombeks rääkida geneetiliselt muundatud organismide (GMOde) ohtlikkusest. Aga just GMOsid Altosaar oma firmas kasvatama kavatseb hakatagi. Küsimusele, kas me oleme alusetute foobiate küüsis, vastab Altosaar tülpinult:
“See on nii vana teema, et selle ümber diskuteerimisele aja raiskamise asemel võiks näiteks kiiremini välja aretada sellised taimed, mille kasvupinda saaks mereäärsetel aladel soolase veega niisutada. Võib-olla oleks vaja ainult üht-kaht geenimuudatust ja nisu saakski soolases keskkonnas kasvada,“ ütles teadlane.
Tema sõnul on GMOd tegelikult just eurooplase, Belgia teadlase Mark van Montagu leiutis ja see võimaldab looduslikke protsesse enda heaks ära kasutada, näiteks kasvatada kahjurivabu taimi ilma putukamürkide abita.
“Aga pastat süüa armastav itaallane ja sarvesaia nautiv prantslane usuvad, et putukamürk nisu sees on parem kui GMO, sest Greenpeace’i ja teiste sarnaste organisatsioonide aktivistid, kes ei tegutse sugugi omakasupüüdmatutel ajenditel, vaid kellel on oma huvid mängus, on neisse istutanud GMO-hirmu,“ ütles Illimar Altosaar.
Argumente oli tal GMOde kaitseks veelgi, ainult kõike ei jõua siin üles lugeda. Tunnistan, mind suutis ta enam-vähem veenda.
Kui meil siin tekitab iga väiksemgi vihje pensioniea tõstmisele tohutu pahameeletormi, siis Illimar Altosaar on ülimalt õnnelik selle üle, et kolm ja pool aastat tagasi tühistas Kanada valitsus ülikooliõppejõudude vanusepiirangu, nii et nüüd võib ta ülikoolis töötada niikaua kui tahab.
“Ma olen praegu 61 aastat vana ja ma ei kujutaks ettegi, et mulle nelja aasta pärast öeldaks, et Illimar, me ei vaja enam sinu teeneid. Mine koju ja tee midagi muud,“ ütles Altosaar, kes on aastatel 1994-1997 ka Tartu Ülikooli akadeemilist süsteemi uuendada aidanud.
Jõgevamaaga on Altosaar seotud mitte ainult n-ö teadusliini pidi, vaid ka isiklikult: tema ema on pärit Tormast ja praegune abikaasa Tiiu Jõgeva alevikust: ta on kunagise kartuliaretaja Jaan Sarve tütar. Et Illimari ja Tiiu kolm ühist last eesti keelt räägivad, on niigi selge, ent seda teevad ka Illimari poeg ja tütar esimesest abielust — vaatamata sellele, et nende ema on hoopis kreeklanna.
“Kui tütar Eva väiksena mõnikord minu juures laboris oli ja ma temaga eesti keeles rääkisin, siis küsisid mu töökaaslased: miks sa seda teed? Sa ise oled Rootsis sündinud, su laps on poolenisti kreeklane ja läheb ingliskeelsesse kooli kakskeelses Kanadas, kus varem või hiljem ka prantsuse keelega kokku tuleb puutuda. Milleks talle eesti keel?,“ meenutas Illimar Altosaar. “Kanadalased uskusid siis, et eestlased on juba kadunud rahvas ega saa iialgi iseseisvaks. Mind oli aga kasvatatud selles vaimus, et läheb aega kuipalju läheb, aga ükskord tulevad ka paremad päevad.“
Praegused päevad Eestis kõige paremad pole ja koos sellega kipub tihti vaibuma ka inimeste patriotism. Küsimusele, kas see, et me ikka veel sinna pole jõudnud, kuhu me kakskümmend aastat tagasi kiiresti jõuda lootsime, tähendab seda, et me oleme midagi kapitaalselt valesti teinud, vastab Illimar Altosaar:
“Kanada on küll juba 137 aastat vana, aga seda peetakse ikka veel väga nooreks riigiks, kus tulenevalt sellest on palju probleeme: pidevalt tahab mõni provints eralduda või kogu riik tükkideks laguneda. Mis siis imestada, et Eestil probleeme on!“
RIINA MÄGI
