Rahvasuu räägib, et Euroopa kultuuri päästjateks keskajal olid Iiri mungad, kes hoidsid barbarite mässamise ajal elus kirjaoskust. 12. juunil 2008 andsid iirlased Euroopale “punast”. Iirimaa oli ainus Euroopa Liidu liikmesriik, kes otsustas korraldada Lissaboni leppe ratifitseerimiseks rahvahääletuse
Dublini “ei“ üllatas
Tšehhi, kelle eesistumisaeg algab 2009. aasta 1. jaanuaril, on juba kohtunud kiirkorras Prantsusmaaga. On ju Pariis silmitsi ennekõike Iiri probleemi lahendamisega, kuivõrd Prantsusmaast sai EL eesistuja alates 1. juulist.
Tänaseks teame, et 53,4 protsenti hääletanutest tegi ristikese kasti, mis Euroopas tähendab tõsist järelemõtlemispausi. Dublini “ei” oli seda enam üllatav, et just Euroopa Liidu toel on Iirimaa ehitanud üles konkurentsivõimelise majanduse, stabiliseerinud tööturu ja loonud heaoluühiskonna. Hetkel, mil iirlastel olnuks võimalik hääletada veelgi tugevama, konkurentsivõimelisema ning rahvusriikide huve senisest enam teeniva Euroopa Liidu poolt, saabus külm dušš. Isiklikult olen seisukohal, et Lissaboni leppe rahvahääletusele panemine näis küll olevat demokraatlik, kuid seda petlikult. Siseriiklikud probleemid, millesse EL ei puutu, tekitavad paratamatult pingeid, mis vajavad väljaelamist. Seetõttu on kerge luua näiline võimalus väljendada oma rahulolematust vahendeid valimata.
Europarlamendi roll suureneks
Enne referendumit korraldatud rahvaküsitlustest selgus, et eitavalt hääletavad inimesed ei tea Lissaboni leppe tegelikust sisust või tähendusest teab mis palju. Sealjuures leppe poolt olnud tõid välja väga konkreetseid asju, näiteks seda, et Iirimaa positsioon saab tänu Lissaboni leppele Euroopa Liidus tugevamaks. Samuti põhimõtte, et ühtne Euroopa töötab tõhusamalt ning toob Iirimaale majanduslikku kasu ning üldist heaolu. Iirimaa on läbi aegade olnud üks edukamaid EL toetusrahade kasutajaid. Iirlased on tuntud oma euromeelsuse poolest. Seda enam on irooniline, et nimelt Iirimaa tõttu jääme toppama ühise tugeva tuleviku loomises. Kirjutan kindlakäeliselt alla ühe Iiri poliitiku mõttele, et ohtlik ei olnud mitte Lissaboni lepe, ohtlik oli öelda leppele ei. Skeptikute sõnul vähenenuks Lissaboni leppega liikmesriikide otsustusroll Euroopa Liidus, kuid tegelikkus annab tunnistust vastupidisest. Sest eriti väikeste liikmesriikide seisukohast on üks olulisemaid muudatusi rahvusparlamentide võimalus senisest enam EL otsustes kaasa rääkida.
Lissaboni lepe näitab selgelt, millal täpselt on otsused EL ainupädevuses, milliseid valdkondi reguleeritakse liikmesriikide ning EL vahelise koostööga ning kus on otsustuse ainupädevus liikmesriigil. Samuti tekiks rahvusparlamentidel võimalus teostada kontrolli, kas liit on oma võimu kuritarvitanud.
Samal ajal muutuks Euroopa Parlamendi roll otsuste tegemisel suuremaks, see aga loob kodanikele senisest palju enam võimalusi otsustusprotsessides kaasarääkimiseks. On ju europarlamenti valitud saadikud saanud oma mandaadi otse rahvalt.
Lissaboni leppest ei taganeta
Seniste valdkondade kõrvale toob Lissaboni lepe jõuliselt olulisi uusi valdkondi, kus ühtsed Euroopa Liidu seisukohad on absoluutselt vältimatud. Näiteks keskkonnaküsimused, sealhulgas kliima soojenemise küsimus, samuti välis- ja julgeolekupoliitika, mis on Eestile oluline meie suhtlemisel Venemaaga. Palju võidab õigusalane koostöö migratsioonipoliitikas ning politsei valdkondades. Hea on Lissaboni leppes ka kodanikualgatuse klausel, mis annab võimaluse teha Euroopa Komisjonile ettepanek algatada Euroopa Liidu õigusakt, kui seda toetavad vähemalt miljoni kodaniku allkirjad erinevatest liikmesriikidest. See tähendab, et suuniseid Euroopa Liidu poliitikale saavad anda näiteks Eesti põllumehed, maaturismiettevõtjad, kalamehed koos ametikaaslastega üle Euroopa Liidu. Euroopa Liit loodi pärast Teist maailmasõda rahu ja stabiilsuse tagamiseks meie kontinendil. EL põhineb ühistel väärtustel ning nende austamisel. Lissaboni lepe kinnitab igale eurooplasele, et sellest ei taganeta ning EL töötab tõhusalt, demokraatlikult ning ühtselt. Eesti ratifitseeris Lissaboni leppe päev enne Iirimaa referendumit. See tähendab, et erinevalt Dublinist oleme kaasa aidanud ühise tuleviku loomisele. Olen kindel ratifitseerimisprotsessi toetaja ning usun, et Iirimaa teeb uue katse, kinnitamaks 500 miljonile Euroopa kodanikule, et ka nemad kannavad auga eurooplase nime.
MARIANNE MIKKO,
Euroopa parlamendi liige, sotsiaaldemokraat
