Laste ja noorte kauaoodatud suurpidu ongi käes. Arvatavasti unustasid end lõppeval nädalal õhtuti teleri ette needki, kes sellest aparaadist suveajal kuigi palju ei hooli, sest ETV kaks kanalit aitasid pealinnas toimuvaga kursis olla ja kandsid vaatajaid eelmiste pidude ülevaadete abil nostalgialainele. Äärmiselt armas ja tänuväärt tegu.
Tänavuse laulu- ja tantsupeo pealkiri on “Mina jään”. Kahtlemata sisaldab see lühike lause suuri lubadusi: jääda kodumaale või vähemalt naasta siia pärast õpinguid, jääda truuks eesti keelele… ja loomulikult kanda hinges ja anda oma lastele edasi armastust laulupeo, meie rahvusliku uhkuse, vastu.
Noori lummab ühtsustunne
Noortepidu “Ilmapuu lävel” peeti teatavasti aastal 2007. Seal on väikesed intervjueeritavad tunnistanud, et neid lummab osalejate tohutu arv, nii füüsilise kui vaimse piiri kadumine esinejate ja hiigelpubliku vahel, ühtsustunne.
Ja nagu ühest suust kinnitati, et tahetakse osa saada järgmistestki pidudest. Sellest on nüüdseks möödas kümme aastat, tollased teismelised on täiskasvanud, ehk juba lapsevanemadki. Küll tahaks loota, et nad kõik on koorilaulule ja laulupidudele truuks jäänud.
Igale põlvkonnale jääb kahtlemata meelde nii oma esimene pidu kui mõni laul, mis eriliselt hinge helisema jäi. Uusi laule lisandub heliloojatelt kogu aeg ja eriti innukalt tegeldakse suurpidude repertuaari täiendamisega. Nii peabki ju olema, sest elu läheb edasi, muutub, areneb.
Aga siiski võiks iga peo kavasse jääda üks nostalgiakimbuke, kust leiab oma laulu üles nii see, kes mäletab viie-, kuue- või seitsmekümne aasta tagust pidu, kui see, kellele on kõige kallim esimene ühtelaulmine taas vabas Eestis, ja seegi, kel praegu pisar silma tuleb, kui meenutab koos tuntud muusikutega lauldud isamaalisi laule vaid kümne-viieteistkümne aasta eest.
Mis salata, nii ma ise kui paljud mu tuttavad koorilaulufännid, kes ühel või teisel põhjusel tol aastal ühtegi kollektiivi ei kuulunud, kiirustasid argiaskeldusi eirates ja hüljates 2014. aasta suvel peetud 26. peole “Aja puudutus. Puudutuse aeg” eelkõige sellepärast, et esimese peopäeva kontsert kujutas endast valikut eelnenud 25 peol kavas olnud lauludest ja teiselgi päeval oli, mida oodata.
Nostalgia toetab järjepidevust
Esimest kontserti nimega “Aja puudutus” polegi mõtet kommenteerida – kellele korda läks ehk keda puudutas, mäletab igavesti.
Teisel peopäeval panin tähele, et rahvas ei saginud müügiputkade ümbruses, vaid hoidis oma kitsavõitu platsi lava ligiduses võrdlemisi kiivalt. Ja kavalehel aeti näpuga järge, et mida järgmisena oodata on. Juhtusin seisma raadiotorni läheduses ja kuulsin, kuidas keskeas mehed, ilmselt kunagised lauljad, minu läheduses vaikselt kontserti kommenteerisid. Laval olidki parasjagu meeskoorid ja siit-sealt kostis meenutuspominat stiilis “mina olen ka seda laulnud” ja “meie kontserdil plaksutati see ükskord tagasi”.
Aga kui teadustaja hõikas välja Gustav Ernesaksa laulu “Kutse”, jäädi minu selja taga ootusärevalt vait ning mulle tundus, et vakatas kogu mitmekümnetuhandene kuulajaskond. Kes siis ei teaks laulu, mis hinge maast lahti võib kergitada, eriti siis, kui solist omalt pooltki imet teeb.
Tookord seal seistes võttiski kuju mõte, et oma laulu peaks sel meie kogu rahva peol leidma igaüks. Loomulikult on kena ja armas, kui repertuaar uueneb ja täieneb, ning eriti tänuväärne, kui need on laulud, mis jäävad ja seega kunagi samuti kellegi omaks ja lemmikuks saavad. Aga samas peaks see meid kõiki puudutav ja liigutav traditsiooniline kultuurisündmus kandma endas järjepidevust selgi moel, et annaks asjaosalistele põhjust heldinult tagasi vaadata.
Kullafondi kuuluvaid laule on muidugi palju. Kellele toob lisaks pühale “Mu isamaale…” pisara silma sama autori “Muusikale” või Tuudur Vettiku “Lahkumise laul”, kes mäletab end koolijütsina õhinal Eespere “Ärkamise aega” või koos Tõnis Mägiga tema loodud “Koitu” laulmas… Ja kedagi kõnetab enim mõni muu laul, mida ta ise kord oma kooriga laulda sai, nii et külmajudinad seljal jooksid. Igaühele võiks jääda killuke oma, mille pärast ehk ikka ja jälle laulukaare ligi kogunetaksegi.
KAIE NÕLVAK
