Omastehooldajatele oli omamoodi suurpäevaks mullune 13. detsember, kui esimest korda lahati omastehoolduse olukorda riigikogu suures saalis ja seda veel riiklikult tähtsa küsimusena. Hooldusest, selle valukohtadest ja väljakutsetest räägiti ausalt ja professionaalselt, kohati nii otsekoheselt ja emotsionaalselt, et parlamendisaalis võttis maad haudvaikus. Saadikuid liigutasid ja panid sügavalt järele mõtlema saatesarja Puutepunkt toimetaja Tiina Kangro esitatud erinevad lood konkreetsetest inimestest — hooldajatest ja hooldatavatest.
Iga raskema puudega inimese kõrvale kipub tekkima veel teinegi abivajaja – töötu, sissetulekuta, ühiskonnaelust kõrvale jäetud ja ülepingest läbi kulunud tervisega hooldaja.
Tõepoolest, oma igapäevaelu rahmeldustes ei mõtle paljud meist, et Eestis elab ligi 200 000 omastehooldajat, kes tegelevad puuetega laste, tööealiste puuetega inimeste, krooniliste haigete ning eakate inimeste hooldamisega. Omastehooldus hõlmab väga erinevas vanuses ja erineva hooldusvajadusega inimeste hoolekannet sünnist kuni surmani. Tegelikult võib igal hetkel meist igaühest saada kas hooldaja või hooldust vajaja. Inimese elu on nii habras ja hirmuäratavalt ettearvamatu. Kui peaks juhtuma avarii või mõni muu õnnetus või ütleb ootamatult tervis üles, sõltub edasine väga palju teistest, eeskätt lähedastest.
Meie põhiseadus kohustab perekonda hoolitsema oma abi vajavate liikmete eest, sätestades ühtlasi, et puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Perekonnaseadus ütleb omakorda, et ülalpidamist on õigustatud saama alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ise enese eest hoolt kandma. Samas on puudetoetus raske puudega inimese hooldajale 15 eurot ja sügava puudega inimese hooldajale 25 eurot kuus. 2010. aastal hakkasid kohalikud omavalitsused maksma ka puuetega laste hooldajatele toetust, enamasti 19 eurot kuus.
Rahanappuse kõrval on suuremaks probleemiks see, et hooldajatele ei osutata piisavalt tugiteenuseid või on need liialt kallid. Lisaks on teenuste tase ja kättesaadavus eri asulates väga erinev. Teenuste puudus toob aga kaasa hooldajate tervisliku seisundi halvenemise ja töövõimetuse. Omastehooldajatel pole ka sotsiaaltagatisi – neil ei ole õigust puhkusele ja sageli ei ole neil kuhugi hooldatavat jätta.
Olukorras, kus elanikkond vananeb ja maksumaksjate arv väheneb, tuleb omastehoolduses nii inimvara kui raha targemalt kasutada. Täna võib isegi öelda, et Eesti riik käib omastehooldajate tasuta tööjõu kasutamisega pillavalt ringi. Puudega lapse hooldajatelt jäävad ju ka maksud laekumata. Seetõttu vajaks muutmist perekonnaseadus, mis praegu mõistab vanemad kuni surmani oma abi vajava puudega lapse hooldajaks. Väikeses Eestis tuleb inimestele rehabilitatsiooni- ja tugiteenused kättesaadavaks teha sõltumata sellest, kas nad elavad linnas või ääremaal. Riik peab võtma siin ühese vastutuse, kaasates omavalitsusi.
Sotsiaaldemokraatide eestvedamisel parlamendis toimunud arutelu andis mulle usku, et poliitikud on suutelised neis küsimustes erimeelsused ületama ja koostööd tegema, mis lõpuks seadusemuudatusteni viib. Sellest valdkonnast on tuua hea näide, kus ühiselt otsustati teha lõpp arulagedele kviitungimajandusele omastehoolduses. Mõnda probleemi on võimalik lihtsalt ja kiirelt lahendada. Riigikogu sotsiaalkomisjonis ootab oma järge meie fraktsiooni eelnõu, mis vabastab õppelaenu tagasimaksmise kohustusest inimesed, kes ei saa puudega lapse hooldamise tõttu tööl käia. Kehtiva korra järgi ei pea õppelaenu tagasi maksma need, kes on tunnistatud püsivalt töövõimetuks. Sarnaselt tuleb kohelda ka lapsevanemaid, kes ei tööta, sest peavad olema oma puudega lapsega kodus.
i
HELMEN KÜTT, Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat
