Augustis hakkas kehtima looduskaitset ja igameheõigust reguleeriv seadus, mis on põhjustanud nii vastakaid arvamusi, kriitikat kui ka infomüra. Seega väärivad seadusesätted, mis täpsustavad ja üksjagu ka muudavad inimeste looduses liikumise korda, üleseletamist. Igameheõigus lähtub põhjamaisest arusaamast, et loodus on rahva, meie kõigi ühine vara, millest igaühel on õigus osa saada. See õigus paneb samas kõigile – matkajatele, loodusehuvilistele, marjulistele – seenelistele ja mõistagi ka maaomanikele – kohustuse ümbritsevat keskkonda hoida.
Erinevalt varem kehtinud seadusest, mis lubas viibida tähistamata ja piiramata eramaal päikesetõusust päikeseloojanguni, lubab uus seadus olla eramaal ööpäevaringselt. Siin kehtivad küll mitmed olulised tingimused ja erandid. Iga mõistlik matkasell või metsas jalutaja teab ju, et ta ei tohi minna maaomaniku õuemaale või maatükile, mida sealsed elanikud aktiivselt kasutavad. Ja loomulikult tuleb igati austada teiste inimeste kodu puutumatust ja privaatsust. Võõral maatükil viibides ei tohi häirida kellegi kodurahu, lärmi teha ega teiste vara kahjustada, näiteks tallata vilja või aedvilja. Kui nii peaks minema, siis on maaomanikul õigus nõuda kahju hüvitamist.
Omanikul on täielik õigus mitte lubada võõraid oma maale, ta tohib ise tingimusi seada ja oma huve täiendavalt kaitsta. Parimaks viisiks on siltide, mis teatavad kas võõrastel viibimise keelust või sissesõidukeelust, väljapanemine. Näiteks võib omanik lubada oma maal matkata, kuid mitte seeni korjata. Ta võib anda ka suusõnalisi korraldusi, nõudes oma krundilt lahkumist või häirimise lõpetamist. Tähistamata ja piiramata eramaal võib telkida kuni 24 tundi, kui omanik pole seda ära keelanud. Kui on plaanis pikemalt telkida, tuleb selleks omanikult luba küsida. Jätkuvalt on jõus vana reegel, et lõket tohib süüdata vaid sellises kohas, mille omanik on lõkketegemise kohana ära tähistanud. Seadusse on kirjutatud ka punkt, et kui on välja kujunenud mingi jalgraja või tee kasutamise tava, siis peab omanik jalakäijaid ja jalgrattureid sellele teele lubama.
Loodushuvilised on samasuguste reeglite järgi juba pikki aastaid talitanud minu kodutalu maadel, mis asuvad Haanja looduspargis. Selle aja jooksul pole vähemalt mina kohanud ühtegi ebasoovitavat telkijat või matkajat ega näinud tüüpe, kes tulevad metsa lagastama või lärmama. Seega loodan väga, et loodusesõprade ja maaomanike rahumeelne eksistents on pisut muutunud korra puhul võimalik ka mujal Eestis. Mitmed keskkonnaeksperdid on juba toonud välja, et üheks võtmesõnaks on omavaheline suhtlemine ehk asja inimlik külg. Teisisõnu: tuleb käituda vastutustundlikult, üksteist arvestades ja austades. Oleks äärmiselt kahetsusväärne, kui loodusse tulijad hakkaksid igameheõigust kuritarvitama.
Eestimaa kauni looduse kaitsmine ning järeltulevatele põlvedele hoidmine on meie kõigi kohus nii riigimaadel ja RMK matkaradadel kui eramaadel.
i
KALVI KÕVA, riigikogu maaelukomisjoni esimees, SDE
