Veebruari lõpuni saab Jõgeva kultuurikeskuse galeriis näha Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala III ja IV kursuse tudengite näitust “Kodukandi gobelään”.
Näitusetööde autoriteks on päevases osakonnas ja avatud ülikoolis õppivad neljanda kursuse tudengid, kelle hulgas on ka kaks jõgevamaalast: Jõgeva vallas elav Janne Vaabla ja Põltsamaal elav Kersti Pook. Eesti rahvusliku tekstiili grand old lady Anu Raua juhendamisel valminud gobelääne luues on tudengid saanud inspiratsiooni meie rahvakunstist, loodusest ja ümbritsevast elust.
Kõigepealt väike sõnaseletus. Gobeläänitehnika on üks põimtehnika liike. Gobelääni kootakse seinale kinnitatud raamil ning seda iseloomustavad sujuvad üleminekud mustris ja värvitoonides. Gobelääni lõim on linane, muster moodustub erivärvilistest villastest koelõngadest. Soovitud toonide saamiseks tuleb gobeläänimeistril tihti ise värvipada tulele panna. Gobelääni kudumine nõuab ka palju aega.
“Tavaliselt öeldakse, et ruutmeetri gobelääni kudumiseks kulub üks kuu,” ütles Janne Vaabla. Suurt ühetaolist pinda on tema sõnul ehk natuke igav kududa, aga üldiselt on töö gobelääni kallal talle vägagi näppu- ja kontimööda. Gobeläänid valmisid tudengitel iseseisva tööna. Kes pusis kodus omapäi, kes käis vahepeal, poolik töö kaasas, Anu Raua juures Viljandimaal Kääriku käsitöötalus juhiseid saamas.
Vaade Laiuse mäelt
Jannel endal mahtus kudumisraam autosse ära ja nii “süstiski” ta üsna tihti Kääriku vahet, et seal proffidelt (Anu Raud ei teosta oma ideid enam ise, vaid tal on abiks kogenud meistrid) gobeläänitehnika nippe omandada. Nii valmiski “Silmapiir” — tekstiiltaies, mis inspireeritud Laiuse mäelt avanevast vaatest ning mille keskne kujund meenutab silma. Laiuse mäest sõidab Janne Jõgevale või Viljandisse sõites ning koju naastes ikka mööda, seega on tegemist tema jaoks vägagi tuttava motiiviga.
Ehkki kohustuslik koolitöö sai tehtud, sõidab Janne endiselt Kääriku vahet. Nüüd aitab ta ise koos teiste meistritega üht Anu Raua ideed teostada. Ideest sünnib suuremõõtmeline gobelään, mis hakkab kaunistama Eesti Vabariigi saatkonda Pekingis.
“Mul lubatakse, jah, oma küüneviha ka selle tähtsa töö sisse jätta,” ütles Janne Vaabla muiates.
Näituse pealkiri “Kodukandi gobelään” viitab Janne sõnul sellele, et iga autor on oma taiesessepannud kodukandist pärit emotsioone, mälestusi, lõhnu ja värve. Mõnel on need pärit lapsepõlve, mõnel praegusest kodukandist. Põlvamaal elav Maaja Kalle on oma gobelääni luues lähtunud näiteks Kagu-Eestis levinud kombest lõigata teispoolsusse lahkunud inimese mälestuseks rist mõnesse kalmistutee ääres kasvavasse puusse. Arvati, et surnu, kes sel viisil endale hingepuu saanud, ei tule pärast koju käima ja elavaid segama.
Loojangutriibud
Lääne-Virumaal elav Kersti Loite on gobelääniks kudunud kauni päikeseloojangu mere ääres, kusjuures sätendavale päikeserajale on ta kudunud sisse oma kodukandi seelikutriibustikuga ribad. Järvamaal rabasaarel elav Jaane Tammiste on suutnud oma “Sügisesse” hämmastavalt täpselt sisse kududa sellele aastaajale iseloomulikud värvid. Põltsamaalanna Kersti Pook on portreteerinud kodust tulbipeenart, Pärnumaal elav Aili Järvesaar aga oma peret — abikaasat ja nelja poega, kes, nagu gobelääni allosas jooksev noodijoonestik viitab, kõik suured muusikasõbrad.
Peale gobeläänide on näitusel väljas ka vitriinitäis rahvuslikus stiilis aksessuaare, mille rahvusliku tekstiili eriala tudengid Riina Tombergi juhendatud tootearenduspraktika raames valmistasid. Et Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit kuulutas möödunud aasta ehteaastaks, said ka tudengid ülesandeks luua ehtimisteemaga seotud esemeid, mida oleks võimalik väiketiraazhina või koguni massiliselt toota. Nii valmisid näiteks Aili Järvesaare heegeldatud Muhu stiilis kotikesed, Gerly Karu tikandiga viltkübar ning Karin Vetsa ja Külli Vähi käekatted, mis võimaldavad tavarõivastusele kiiresti ja lihtsalt pidulikuma ilme anda. Ehted polegi tavaliselt lihtsalt ilusad, vaid omavad tähtsust argipäevast pidupäeva või ühest eluetapist teise astumisel.
Kevadel seisab näituseautoritel ees akadeemia lõpetamine. Usun, et me kuuleme neist veel mõndagi.
i
RIINA MÄGI
