Ikka räägitakse, et rõõme võib igalt poolt leida, ei peagi kaugele sõitma. Tean omavanuseid, kes muudkui reisivad – küll Egiptus, küll Saksamaa. Kui poja pere aastase lapsega kah Portugali sõidab, mõistab hukka: laps võib saada nakkust. Õige ta on, aga tänapäeval ei pea pensionini ootama, et reisida. Paljudel on võimalus ja vajadus seda palju varem teha. Eks reisimine ole vabaduse küsimus?
Teatud hetkest võib-olla ei tahagi enam rännata, seepärast tuleb seda teha, kuniks veel soovi on. Ja põhiliselt raha…. Reisimine annab ju küll hea tuju, vaheldus ju! Nii mõnigi rändav tuntud tegelane on öelnud, et reisil elad ühe päevaga rohkem läbi kui kontorilaua taga terve aastaga. Kunst ongi vist selles, et kui siiski pole võimalust reisida, kuidas siis kohapeal vaheldust saada? Kuigi rutiingi võib armas ja vajalik olla, aga seda ehk päris vanale?
Koertel ka igal oma kombed. Üks väike kutsu ajanud kõik teised koerad-kassid minema, kui peremees alustanud liha grillimist. Pragmatist, tema šansid ju muidu väheneksid. Ühel mu tuttaval oli jälle hästi suur ja korralikult tige peni. Väheke joobnud mees, julge sangar, läinud teda kallistama – no küll koer kohkus ära. Tegelikult ei tasu koeri ehmatada: kunagi sai äkiliselt hundikoera territooriumile ilmunud võõras valusa hammustuse reide, andis külalisel sidumas käia.
Nüüd on mõne hotelli ees märgistatud suitsuvaba piirkond, vast mujalgi. Minu tuttav elas aastaid tagasi Nõmmel üürilisena, oli kord perenaisele kurtnud, et kaasüüriline suitsetab. Läinud koguni protesti märgiks õue telki magama. Omanik ütles eluaseme üles, jäigi õue magama. Aga suitsetamine lausa rikub korterit, seinad tahmuvad ja neisse jääb vastik hais.
Maanaabril käivad vahel, üha harvem küll, õed Kohtla-Järvelt külas. Elavad linnas raudtee ääres ja automüra kostab ka selgelt tuppa. Ütlevad, et kõrvad ei harju siin ära, lausa valutavad vaikusest. Nii et müraga on kergem harjuda? Aga teine tuttav, kes muidu elab kaks kilomeetrit suuremast teest eemal, kurdab, et oma lapsepõlvekodus väikese liiklusega tee ääres ei saa öösiti magada automüra pärast…
Ega rahul pole kerge olla, mõni on eriti rahuolematu. Üks külanaine palus tihti tuua poest igasuguseid asju, aga alati selgus, et kalad olid väikesed ja okkalised, leib kõva, tomatid ka polnud küpsed või olid kallid, pasteet maitsetu… Niisuguste hinnangutega ta alati heategijaid kostitas. Samas olid tema tellimused järgmises laadis: toodagu talle seda vorsti, mida sööb naaber Ants, näitab jupi pikkust ja nimetab poe. Muu tuleb ise välja uurida.
Uurime edasi, kuidas peab elama ja kuidas mitte…
EHA NÕMM
